Tallinna keskraamatukogu kujunes sõjaeelsel ajal teistele suunanäitajaks. Näiteks avati seal Eesti esimene noorteraamatukogu ning uuendusena said lugejad ise riiulitelt raamatuid valida, mis on tänapäeval juba kõikjale levinud tava.
Oktoobris tähistab Tallinna keskraamatukogu 115. sünnipäeva. Mõte asutada linnarahvale avalik tasuta raamatukogu tekitas 1906. aastal tuliseid arutlusi. Kuna aga selleks ajaks olid Tallinna linnavolikogus saavutanud enamuse eestlased, kes selle eest võitlesid, sai 1907. aasta 14. oktoobril (vkj) mõte teoks ning avati Tallinna Linna Maksuta Avalik Raamatukogu ja Lugemistuba. Raamatukogu asus esialgu Nunne tänaval hoones, kus praegu tegutseb Gelsomino restoran. Tol ajal sai lugemisvara kasutada vaid kohapeal. Olgugi et Tallinnas elas sel ajal veidi üle 100 000 inimese (tänapäeval on see arv kerkinud üle 400 000), oli nõudlus raamatute järele suur ja seetõttu tekkisid raamatukogu ukse taha tihti külastajate järjekorrad.
Kuna ruumipuudus kasvas liiga suureks, kolis raamatukogu 1920. aastal praegusesse keskraamatukogu peamajja. 1894-1895 Vene Seltskondliku Kogu jaoks ehitatud maja oli linn Eesti Vabariigi loomise järel võõrandanud.
Uues kohas sai raamatukogu kasutada vaid suurt saali lugemissaalina ja endist näitelava hoidlana. Ülejäänud ruumid olid mitmete linnaasutuste käes. Lugemistuba ei suutnud vastu võtta üle 120 lugeja, õhtuti tekkisid endiselt pikad järjekorrad.
Algas energiline võitlus lisaruumide saamiseks. Järk-järgult vabaneva pinna arvel sai võimalikuks laiendada ja arendada raamatukogu tegevust. 1921. aasta märtsis avati suure saali kõrval olevas ruumis ajalehesaal, sinna mahtus lugema 30 inimest. 1922. aasta jaanuaris viidi ajalehesaal üle teisel korrusel olevasse saali, kus oli ruumi 60 lugejale. Nüüd kadusid treppidelt järjekorrad.
Eluheidikutega ühe katuse all
Kuigi Tallinna linnavolikogu oli juba 1923. aastal otsustanud terve maja raamatukogu kasutusse anda, lahkus linna hoolekandeosakond sealt alles kümme aastat hiljem. Seda, et hoolekandeosakond oma iseloomu ja laadi poolest keskraamatukoguga sugugi ei sobinud, võib lugeda ka 1932. a raamatukogu 25. aastapäeva puhul ilmunud Päevalehe artiklist: “Astume suurde kivimajja. Ukse vahel tuleb vastu linnahoolealuseid ja põhjakihi habestunud esindajaid, kes otsivad siin varju kurja ilma eest. Õhk on üpris ebakultuuriline.”
1920ndaid iseloomustas tung hariduse järele ja enesetäiendamise vajadus. Seega oli eriti oluline teha raamat võimalikult kättesaadavaks ja nii käivitati pea mitmeid sisulisi uuendusi. 1923. aastal alustati raamatute kojulaenutamist. Aegamööda pikendati raamatukogu lahtiolekuaegu.
1925. aastal avati käsiraamatukogu, mis algul sisaldas enam nõutud raamatuid. Hilisemal komplekteerimisel hangiti mitmesuguseid suurrahvaste keeltes ilmunud teatmeteoseid, teaduslikku kirjandust ja ajakirju kohal kasutuseks. Käsiraamatukogus olid kasutusel tolle aja kohta uudne avariiulite süsteem. 1929. aastal avati muusikakirjanduse kogu.
Kuna aga elanike soov raamatukogu kasutada järjest suurenes, sai 1932. aastal raamatukogu enda kasutusse peaaegu terve maja, ning raamatukogu sai uuendusi rakendama hakata. Muuhulgas avati 1933. aastal vabanenud ruumides noorteraamatukogu, mis oli esimene omataoline Eestis. Seal said lapsed ja noored raamatuid koju laenata ja kohapeal lugeda, mõnikord ka loengutel osaleda. Algul olid kasutajateks 12-17-aastased, 1938. aastast muudeti kasutamismäärusi ja lugejate arv kasvas nooremate arvel.
Ajalehte tuli lugeda püstijalu
1926. aastal viidi ajalehesaal üle esimesele korrusele, eraldi sissekäiguga hoovist, et vältida tungi peasissekäigul. Et lehti ja platsi pikalt kinni ei hoitaks, sai seal lugeda ainult püstijalu, ajalehed olid kinnitatud pultidele. Uksel registreeris külastajaid automaatlugeja.
Juba 1920ndate alguses hakati plaanima haruraamatukogude rajamist kesklinnast eemal asuvatesse elurajoonidesse. Haruraamatukogude loomine seostus ühelt poolt Tallinna linna kasvamisega, teisalt aga keskraamatukogu kitsaks jäämisega, kuna raamatukogu kasutajate arv üha kasvas. Et viia raamatud ka äärelinna elanikele lähemale, avati aastail 1926-1929 neli haruraamatukogu (kesklinnas Lutheri rahvamajas, Koplis, Pelgulinnas, Kalamajas) ja 1936. aastal laenutuspunkt Lasnamäel.
Haruraamatukogud ja keskraamatukogu peamaja kasutasid lugejad aktiivselt.
1926. a avati arhiivkogu, kuhu kavatseti koondada kõik eestikeelsed ja Eestit käsitlevad väljaanded, eriline rõhuasetus oli Tallinna trükistel. Avamise hetkel oli kogus 10 000 trükist, hiljem kasvas enam kui 40 000 üksusega koguks. Kirjandust kasutati ainult kohapeal peamiselt teadusliku töö jaoks.
Legendaarne direktor
Kõigi nende uuenduste taga oli aastatel 1921-1950 raamatukogu juhtinud legendaarne direktor Aleksander Sibul. Laenutuste arv kasvas tema iseseisvusaegse tegevuse ajal umbes kümme korda. 1930. aastail loeti iga kogus olevat raamatut keskmiselt 6-7 korda aastas.
Sibul hoolitses ka kogu suurendamise eest. Kui 1921. a alguses oli kogus 9531 köidet, siis aastaks 1940 oli kõigis osakondades lugejate käsutuses 137 280 köidet (peale selle veel varu- ja vahetuskogu 15 000 köitega). Tallinna keskraamatukogu kasvas jõudsalt ning oli oluline suunanäitaja tervele Eesti raamatukogundusele.
Praegu on keskraamatukogul lisaks peamajale ja võõrkeelse kirjanduse osakonnale 17 haruraamatukogu ja raamatukogubuss Katarina Jee, mis sõidab piirkondades, kus raamatukogu läheduses ei ole. Vastavalt kasutajate vajadustele on muutunud ka teenused. Kui näiteks 1911. aastal soovisid külastajad raamatukogu lugemissaalide laudadele tindipotte, et enda oma kaasas ei peaks kandma, siis tänapäeval on raamatukogus kasutamiseks arvutid, graafikalauad jm tehnikavidinaid.
