„Kui räägime lähisuhte vägivallast, siis tegemist ei ole ainult füüsilise vägivallaga, vaid ka psühholoogilise ja finantsilise vägivallaga. Tihtipeale on naine jäetud sellisesse olukorda, kus tal pole enam kuskile minna ja ta jääb vägivaldse elukaaslasest partneri lõksu,“ rääkis Tallinna abilinnapea Betina Beškina oma külaskäigul Tallinna lastekodu Ema ja lapse varjupaika.
Selliseks puhuks on Tallinnas olemas kaks varjupaika naistele ning lisaks naiste kriisikodu, mida rahastab riik. Lastekodu varjupaika saab tulla ööpäevaringselt ning vajadusel ka lastega. Antakse turvalist abi ning pakutakse peavarju.
„Väga oluline on ohvrid eraldada vägivallatsejast ning eriti oluline on see laste puhul, kes peavad kasvama turvalises keskkonnas nii füüsilises kui ka psühholoogilises mõttes,“ märkis Beškina. „Turvakodus on igasugused turvateenused, samuti on naistele oluline, et nad saaksid omavahel suhelda. Koos võib valmistada toitu ja lapsed saavad omavahel mängida.“
Tema sõnul pakutakse psühholoogilist abi ning sotsiaaltöötaja on samuti juures. Asutus on avatud terve ööpäeva, sest sageli juhtub just vastu ööd, et naisel ei ole kuhugi minna ning siis ta saab tulla varjupaika.
„Kuna renoveeritud ruumid on uued ja puhtad, siis see on ka väärkoheldud naistele tähtis, et nad saavad peatuda kohas, kus nad näevad, et neid oodatakse. See koht võib olla hüppelauaks iseseisvumisel ning seepärast peab see meeldiv välja nägema,“ tõdes abilinnapea.
Silja sai abi
Varjupaigas elav Silja (nimi muudetud) rääkis, et lahkus kahe väikese lapsega kodust ning kuulis sellest kohast oma sõbrannalt. „Mul polnud kuhugi minna. Veetsin esimese öö lastega hoopis hotellis. Seejärel helistasin turvakodusse ning sealt soovitati tulla kohe sama päeva õhtuks. Algul mul polnud selleks julgust, kuid juba päeva hiljem tulin kohale. Lapsed viisin lasteaeda ning ise tulin koha peale vaatama,“ meenutas Silja.
Silja olukord läks järjest hullemaks viimase poole aasta jooksul. „Mul ei tohtinud olla ei sõbrannasid ega kedagi muud. Vaimne vägivald läks üle füüsiliseks vägivallaks ja ma ei tundnud end kodus turvaliselt. Lapsed nägid pealt igapäevaseid tülisid. Laste isa lükkas vanemat last ja mind,“ sõnas ta.
„Iga naine on väärt olema õnnelik ja elama. Ebaõiglast olukorda ei tule kannatada, vaid tuleb teha enda ja laste jaoks parimad sammud,“ lausus Silja.
Ta tõi esile, et varjupaiga sotsiaaltöötajad on väga toeks ja abivalmis. „Nad kuulavad ja annavad ka ise nõu. Kuigi endal on raske ja edasi võidelda keeruline, siis seda tuleb teha. Abistati ka psühholoogiliselt ning lastele olid toeks lastekaitsetöötajad,“ lausus Silja.
Perevägivalla ohvreid rohkem
Ema ja lapse turvakodu vanemsotsiaaltöötaja Helgi Lepa sõnul on pärast 20 aastat tegevust väga hea meel olla värskelt renoveeritud ruumides. „Need on heledad ja rõõmsad, põrandad on samuti uued. See loob palju parema meeleolu, kui kõik on puhas ja korras ning emadele ja lastele on see suureks rõõmuks,“ avaldas ta heameelt. Kui emad tulevad meile, siis ootavad neid uued korras toad ja köögitarbed.
„Meie poole pöörduvad enamikus need emad lastega, kellel on peres vägivalda,“ rääkis Lepa. „Neil tekivad ka eluasemeprobleemid. On ka neid, kes ei jõua enam ise näiteks üüri maksta ning nad on abisaamiseks pöördunud meie poole. Kahjuks on praegusel ajal isegi niisuguseid juhtmeid, kus meile tulnud emasid jälgib vägivallatseja mobiiltelefoni abil,“ tõdes ta.
Turvakodu töötajad näevad ka ise, et paljud naised neilt abi saanud ning ei vaja rohkem enam nende tuge. Keskmine turvakodus veedetud aeg on kolm kuud ning seejärel on tõesti näha, et emad on muutunud. „Nad leiavad siit uue jõu ja julguse ning oma tee, kuidas edasi minna.“
Koos lastega on aastas keskmiselt 70-80 klienti ning viimaste aastate jooksul on see püsinud stabiilsena. Samas perevägivalla tõttu turvakodusse sattunute hulk on kasvanud kuni 50 juhtumini.
