Viimase seitsme aastaga on Eestis intellektipuudega laste arv kolmekordistunud. Mitte keegi ei tea täpset põhjust, miks see nii on, kuid spekulatsioone on erinevaid. Vaimupuue ilmneb enamasti kooliikka jõudes – kas aga kõikidele lastele jagub üldse koolikohti ja mis saab nendest lastest täisikka jõudes, kui juba praegu ollakse rahanappuses hädas inimestele vajalike teenuste osutamisega?

„Asi on selles, et meil on võimekus tervishoius aidata ellu jääda, aidata sündida aina keerulisema sünnipärase pagasiga inimestel,“ ütleb Tallinna laste vaimse tervise keskuse juhataja, psühhiaater Anne Kleinberg. „Ehk varem meil ei jäänud ellu lapsed, kellel oli ülimadal sünnikaal või kelle sünnitus oli kuidagi komplitseeritum – see on võib-olla kõige maisem põhjus. Aga alati on intellektipuude taga sügavalt ka pärilikkus.“

Intellektipuue on Kleinbergi sõnul läbinisti bioloogiline ja aju arengust tulenev seisund, mida võib põhjustada seega kõik, mis mõjub ebasoodsalt inimese aju arengule.

Psühholoog Katrin Kaljula toob esile, et emaüsas olevat loodet silmas pidades on väga suur oht, et talle saab osaks mingi mürgistus, mis mõjutab loote kesknärvisüsteemi. „Keskkonnamürgid, radioaktiivsed ained, narkootilised ained, alkohol,“ loetleb ta. Laia publiku ees sellest küll ei räägita, kuid psühholoog peab kuulma töö käigus iga päev, kui levinud säärane käitumine tegelikult on – peetakse normaalseks tarvitada mingeid aineid.

Intellektipuude tekkimise põhjuseid on palju ja alati ei ole võimalik täpset tagamaad tuvastada. Olgu selleks pärilikkus, keskkonnamõjud, ebasoodsad eluviisid või see, et täna lihtsalt diagnoositakse rohkem – siiski tekitab muret, et viimase seitsme aastaga on toimunud nii hüppeline tõus.

Kui aastal 2017 oli selliseid lapsi veidi üle kahesaja, siis mullu ligi 600. „Nemad enamasti diagnoositakse kas enne kooli või päris esimestel kooliaastatel,“ ütleb Kleinberg. Pigem on vaimse arengu maha jäämist märgata juba enne esimest klassi. „Lasteneuroloogid ja perearstid teevad tegelikult päris head tööd, et neid lapsi märgata ja neid suunatakse üsna varakult edasi.“ Intellektipuudega laste koolid ning nende abi enne kooli on Kleinbergi sõnutsi Eestis üks kõige paremini organiseeritud valdkondi.

Tallinna Tondi koolis, ühes Eesti suurimas erivajadustega laste koolis, õpib tänase seisuga 292 last. Kogu kooli õpilastest on määratud eritugi 78 protsendile ning tõhustatud tugi 22 protsendile. Lihtsustatud õppe viiendas klassis käib ka Rasmus, kes on kooli üks nutikamaid poisse.

„Kõige rohkem meeldib mulle praegu ikkagi puutöö,“ selgitab Rasmus oma eelistusi kooliskäimise vallas. „Puutöö on nagu poiste jaoks sobilik töö.“ Tulevikus tahaks ta leida rakendust katlamajas, kus praegu töötab tema isa. „Ma tahaksin seal parandada katlaid, mis on nagu katki ja korrast ära. Nii nagu teised teevad.“

Direktor Marge Süld räägib, et nagu igal pool, on ka Tondi koolis igal lapsel oma potentsiaal, ainult et nende juures arvestatakse nende eripärade ja arenguga rohkem. Rasmus on näiteks esimesest klassist peale silma torganud sellega, et on hästi sõnakas ja laia huviringiga. „Kui meil on käinud esinemas erinevad külalised, siis tema alati väga tähelepanelikult kuulab, küsib hästi palju asjalikke küsimusi ja teeb toredaid tähelepanekuid. Tegelikult teab ta ka väga huvitavaid fakte.“

Intellektipuuet esineb umbes kahel protsendil elanikkonnast

Intellektipuuet esineb umbes kahel protsendil elanikkonnast, kuid mis saab sellise diagnoosiga inimestest tulevikus? Hädas ollakse juba praegu: erihoolekande teenuse järjekorras on 2000 inimest, kellele pole rahapuuduse tõttu võimalik teenuseid osutada.

„Kui me vaatame ka täna välja töötatud sotsiaalhoolekande programmi, siis selge on see, et praegu me maksame umbes 66% teenuse arvestuslikust hinnast,“ lausub sotsiaalkindlustusameti teenuste osakonna juhataja Leila Lahtvee. „Mis tegelikult paneb ka teenuse osutajad väga keerulisse olukorda – pakkuda kvaliteetset teenust ja leida selle jaoks kvaliteetset tööjõudu.“ Erivajadustega, psüühikahäirega, vaimu- ja intellektipuudega inimeste toetamine ei ole väga lihtne ning eeldab nii väljaõpet, püsivust kui isiksuseomadusi. „Me peame leidma raha, peame leidma teenusekohti ning leidma ka tasakaalu pakkumise ja nõudluse vahel,“ sõnab Lahtvee.

Lapsevanem Argo Ilves sai oma tütre erivajadusest teada kohe tema sündides. Kohanemine oli raske ning peamine pure oli isa sõnul infopuudus. „Puudub selline terviklik erivajadusega inimese elukaar, kus tema sündimisel oleks olemas teadmus, tugi ja igasugune info, mida vajab lapsevanem tema edaspidiseks eluks.“ Nii hariduse, sotsiaalse tausta kui tervishoiu mõttes.

Täna käib tütar Tondi kooli seitsmendas klassis ning koha saamiseks kulus vanematel aasta. Õppekava määramine käis läbi Rajaleidja portaali, kuid aega nõudsid erinevad kommunikatsiooniprobleemid.

Õpilaste arvu suurenemine

Tondi koolis üle paarikümne aasta töötanud eripedagoog Kärt Kübar-Antsmaa ütleb, et viimaste aastate peamine probleem ongi õpilaste arvu suurenemine ning kõik, mis sellega kaasneb.

„Näeme ka, et on suurenenud käitumishäirete- ja probleemidega laste hulk.“ Vaadeldes fenomeni läbi klassikonteksti ehk keskmise toimetulekuõppeklassi, siis kõigepealt leiab sealt füüsilise erivajadusega lapsi, kes vajavad liikumiseks abivahendeid. „Siis on seal laps, kes vajab tugiisikut, klassis on abiõpetaja,“ räägib Kübar-Antsmaa.

„Klass on puupüsti täis ning juhtub see, et kui seal on mitu õpilast – kelle hulgas võib olla ka äärmuslikult kahjustava käitumisega õpilasi – siis olukorrad eskaleeruvaid, lapsed ärrituvad, lähevad endast välja.“ Palju rohkem kui siis, kui koolil oleks rohkem ruumi nende paigutamiseks. Kui varem olidki planeeritud väikesed orvad ja pisikesed klassiruumid individuaalse õppetöö jaoks, siis enam mitte.

Õpetajate ja lastevanemate vaheline suhtlus on erikoolides veelgi tähtsam kui tavalistes. Õpilastel on suuri raskusi sellega, kuidas oma teadmisi praktikas rakendada ning vanemate tugi ja abi on siin möödapääsmatud. „Mida varem saab vanem selge arusaama sellest, missugused on tema lapse võimed, potentsiaal ja oskused, seda parem on meil omavahel koostööd teha,“ selgitab õpetaja.

Ilves tõdeb, et tema saab praegu oma tütre õpetajate hoole alla anda üsna muretult. Kommunikatsioon toimib. „Ma tean, et seal tehakse süsteemselt seda, mida on õppekaval tema jaoks ette nähtud. Ehk siis nagu rätsepaülikond pannakse talle hommikul ukse peal selga.“

Muredest rääkides on peamine küsimus: mis saab siis, kui kool ära lõppeb? Sel teemal juurelnud on Ilves nii söögi alla kui peale, kuid kuhugi jõudnud veel ei ole. „Tervikpildis selline toimiv süsteem ju puudub.“ Kui laps sai kaheksa, saatis isa kirjad erinevatele teenusepakkujatele ja küsis, kuidas saab panna laps järjekorda ning kuidas edasi tegutseda.

Vastu tulid ahastavad kirjad: kas te tõesti muretsete juba kaheksa-aastase lapsega selle pärast? „Aga nii ta on, et kui meil on siin naljad lasteaiakohaga, et juba last planeerides ära broneerida, siis ega erivajadusega lapsega on tegelikult sama,“ kommenteerib Ilves. Esiteks ei tea ta, kas ja mitu aastat laps veel koolis käib. Teiseks: mis teenuse, millal ja kuhu ta saab, kas aasta, kahe või kümne pärast? Kas Tallinnasse või Võrru?

Edulugudest rääkides toob Kübar-Antsmaa välja ühe Tondi kooli endise õpilase, kes töötab samas majas nüüd kojamehena – ent tegemist on suure erandiga. „Tegelikkus on selline, et esiteks on nendes kutsekoolides, kes võtavad õpilasi lihtsustatud õppele või toimetulekuõppele, väga vähe kohti.,“ nendib pedagoog. Nendest, kes kutsekooli reaalselt ära lõpetavad, leiavad Kübar-Antsmaa teadmist mööda töö ligi pooled. „Enamus toimetulekuõpilasi jääbki siiski koju istuma.“