„Kohalikud naeravad: mis 25 miinuskraadist te räägite, see on mingi külm või?“. Polaaralade asukatele inuitidele ei avaldanud Tiit Pruuli kirjeldused karmist Eestimaa talvest vähimatki muljet. Nende koolilastel algavad külmapühad alles siis, kui pakast on viiekümne kraadi jagu.
Südamlikke kokkupuutumisi inuitidega tuli ettevõtja ja rännumees Tiit Pruulil ja tema abikaasal Marisel ligi 7000 kilomeetrit kestnud teekonnal läbi Põhja-Ameerika Arktika ette rohkesti. Esimeste eestlastena seilasid Pruulid ümber Kanada, läbi Alaskast kuni Gröönimaani ulatuva Loodeväila. Ei seilanud niisama, vaid purjetasid. „Jätke meelde 352, see on väga tähtis number,“ naljatleb elukutseline seikleja. Just nii mitmendaks teadaoleva ajaloo jooksul Loodeväila läbinud aluseks osutus eestlaste Admiral Bellingshausen üldse. Veel sajandivahetusel oli neid laevu 71.
„Inuit tähendab „inimene“. Eskimo tähendab „toore liha sööja“,“ selgitavad Pruulid kohe polaaraladel kehtivat poliitkorrektsust. Enamik kohalikke panevad pahaks, kui neid e-tähega kutsuda, mõned ei pane ka. Põnevaid võrdlusi eestlastega pakuvad Arktika rahvad mitmeid.
Kaks aastat ignoreerimist
Näiteks üks Victoria saarel Cambridge Bay asunduses paarkümmend aastat elanud välismaalane, kellega Pruulid tutvusid. Esimesed kaks aastat ei teinud inimesed uustulnukast väljagi, ei ütelnud tere ega viitsinud õieti otsagi vaadata.
Põhjus on järele mõeldes lihtne. Külarahvas – Cambride Bay rahvaarv on veidi üle 1700 hinge – on harjunud, et iga võõras nägu on kõigest ajutine nähtus. Tuleb korraks eksootikat kaema, küllap laseb peagi kohe ka jalga. Milleks tema peale energiat raisata ja tähelepanu kulutada. Kuid seekord polnud tegemist pelgalt külalisega. „Ja siis kui inimesed sellest aru said, nad avanesid talle,“ ütleb Pruuli. Avanesid kogu hingest.
Pruuli ise on reaalselt vestelnud inimesega, kes kogu nooruspõlve iglus elanud ja kelle jaoks kogu maailm koosneski pikka aega ainult tema enda perekonnast ja naabritest. Kui siis kunagi hiljem tuli majja kolida, oli kõige harjumatumaks asjaolu… et hingates polnudki kogu aeg enam hingearu näha.
Nii nagu eestlastelegi, maitseb ka nendele hingedele alkohol, ehkki veel tunduvalt intensiivsemas vormis. Ning nagu eestlastel, on ka inuitidel kalduvus loomupärasele raskemeelsusele ja depressioonile. „Enesetappude arv on Arktikas kümme korda suurem kui mujal Kanadas,“ tõdevad Pruulid.
Ilma privaatruumita ei saa
Võrdluseks ka natuke alkoholipoliitikast. Kanada polaarasundustes kehtib vastavalt külale üks poliitika kolmest. Kõige karmim on klassikaline kuiv seadus: alkoholi ei tohi koha peal müüa ega ka väljast sisse tuua. Teine variant on kompromiss, kus kärakat küll ei müüda, kuid sisseveole kätt ette ei panda. Kolmas lahendus on kõige liberaalsem, kus napsu saab tuua nii sisse kui ka külas endas osta.
Kohalikul politseil oli muidugi ääretult hea meel, kui ükskord katkes ühel külal tehnilistel põhjustel paariks nädalaks ühendus välismaailmaga ning kange kraam kuivas sootuks otsa. Ühtäkki hakkas korrakaitsjatel suisa igav, sest enam polnud mingeid kaklusi, ei mingit naisepeksu… Inimesed on polaaraladel küll siirad ja südamlikud, kuid seda senikaua, kuni vägijook pole nende kurku niisutanud.„ Eks see viinakurat ole ikka karm asi…“ vangutab Pruuli pead.
Eestlased võivad tunda uhkust sellegi üle, et meie kaasmaalaste seiklustest ollakse kuuldud isegi kõige uskumatumates maanurkades. Kui võtta ette teekond läbi Loodeväila, siis on vältimatuks ja hädavajalikuks teenuseks keegi abiline kindlal maismaal, kes jälgiks ilmastikuolusid ja hoiaks meeskonda nendega kursis. Kus ja millal ja milline on jää, millised on tuuled ja võimalikud tormid.
Tegijad selles vallas ei kuulu aga enamasti enam esimesse noorusesse ja nii proovisidki Pruulid moosida ühte vastumeelset Kanada ilmaabilist, kes väga ei viitsinud neid oma hoole alla võtta. Kuni äkki koitis mehele: pagan, see Admiral Bellingshausen on ju seesama laev, millega hiljuti Antarktikas käidi. „Kohe jäi nõusse ta. Ning ütles, et teeb veel seda niisama, ilma rahata,“ muheleb Pruuli.
Kogenud polaarseiklejana peaks just Pruuli olema see mees, kellelt küsida üleilmse kliimasoojenemise kohta, kas ja kui hull siis olukord lõpuks on. „Ma keeldub andmast põhjapanevat hinnangut,“ ütleb Pruuli. Küll võib ta jagada oma tähelepanekuid: ilmad on muutunud heitlikumaks, raskem on midagi ennustada. Inuitidki räägivad, kuidas muutub aina soojemaks ja soojemaks. „Nii et usaldagem eksperte.“
Ainult korra merehaige
Merehaigust on Pruuli muide põdenud ainult korra elus mitukümmend aastat tagasi, kui pidi üle parda kalasid söötma. Vist on tekkinud immuunsus. Immuunsus on ilmselt tekkinud ka tülitsemise suhtes abikaasa Marisega, kellega üle kolmekümne aasta koos oldud. „Privaatust peab jätma,“ annab mees vihje, kuidas pikki nädalaid kestva reisi jooksul üksteise nägudest mitte iiveldamiseni tüdida. Isegi kui olete koos uberikul purjekal kusagil maailma otsas – ikka saab end natuke koomale tõmmata ja teisele ruumi jätta.
Jäämerele purjetama minek pole Pruuli sõnul isegi nii hirmkallis lõbu, saab ka säästlikult hakkama. Ainult et mõningane kogemus meresõiduga peaks ikka olemas olema. Teine ja mugavam variant on minna kruiisile. Ühtlasi ka märksa kallim variant.
Kohtumise galeriid vaata siit:
nojah
27. apr. 2024 22:28