Vanalinna uue kaitsekava järgi pole enamiku sealsete hoonete omanikel vaja sisetöödeks muinsuskaitse luba küsida. Samas aga pole kaitsealal asuvatesse parkidesse ja haljasaladele lubatud uute ehitise püstitamine ning ka oluliste vaadete ette ei tohi rajada maju või paigutada reklaame.

Riigi muinsuskaitseamet koostab uusi kaitsekordi muinsuskaitsealadele, sealhulgas Tallinna vanalinna omale. Vanalinna muinsuskaitseala jagatakse kava järgi nüüd kaheks eri eesmärkide ja nõuetega piirkonnaks ning hooned A-, B- ja C-kaitsekategooriasse.

Koostamise töörühma juhi, kunstiakadeemia teaduri Triin Talki sõnul toob kategooriatesse jagamine osale vanalinna elanikele kaasa leevendusi hoonete ümberehitamisel. “Seni olid kõik hooned sisuliselt nagu A-kaitsekategooria hooned, kus muinsuskaitse luba ja eritingimusi oli tarvis ka kõikideks sisetöödeks,” lausus ta. “Nüüd vabanevad B-kaitsekategooria hoonete omanikud siseruumide remondil loa küsimise kohustusest. C-kaitsekategooria hoonete puhul jääb muinsuskaitselt loa küsimise ja eritingimuste vajadus vaid keldrite puhul.”

Asi on selles, et hoonete maa-aluses osas on vanalinnas tihti säilinud ajaloolisi müüre ja arheoloogilist kultuurkihti.

Uus kaitsekord hakkab hõlmama ka vanalinna kaitsevööndi loodust, eriti haljastust. Linna haljastusosakonna juhataja Kristiina Kupper märkis, et ka Tallinna haljastuse ajalugu ulatub ju tagasi keskaega. Tänapäeval on linna väärtuslikumateks parkideks Kadriorg ja vanalinna bastionidele rajatud pargid. Aja jooksul on väärtuslikke alasid võetud nende kaitsmiseks muinsuskaitse või riikliku looduskaitse alla ja nii mõnigi pargiala on väärtuslik nii muinsusena kui ka loodusväärtuste tõttu.

Lubatud vaid väikesed ajutised ehitised

Tallinna vanalinna territooriumiks loetakse 113 ha laiuvat muinsuskaitseala, mis koosneb ajaloolisest linnatuumikust ja seda ümbritsevast muldkindlustusele rajatud haljasvööndist koos hoonestatud kvartalitega. Ajaloolisele linnasüdamele avanevate vaadete kaitsmiseks on kehtestatud 2253 ha suurune kaitsevöönd.

Muu hulgas ei oleks lubatud kaitsealal asuvatesse parkidesse ja haljasaladele uue ehitise püstitamine, välja arvatud sobiva mastaabi ja kujundusega juurdeehitused olemasolevale hoonetele ning väikeehitised ja puhkerajatised. Samuti tuleks kaitsealal asuvate parkide ja haljasalade värskendamisel säilitada kõik enne teist maailmasõda alal säilinud maastikuarhitektuursed kihistused. Uued lahendused peavad aga sobituma ümbrusega ja nende koostamisel jälgitakse konkreetsele alale iseloomulikku haljastusviisi.
Muinsuskaitseala piire ei muudeta, kuid suurendatakse oluliste vaadete hulka, mis peavad jääma rahvale näha. Säilitada tuleks olulisi vaateid nii pargist kui ka pargile ja vaatelisi seoseid ümbritsevate ajalooliste hoonete ja linna kindlustustega. “Vaatesuundadele ei ole lubatud paigaldada reklaame, ehitisi või rajatisi. Samuti tuleb uue haljastuse rajamisel arvestada vaadetega,” selgitas Kupper.

18. ja 19. sajandil bastionidele istutatud puude, nt Kelchi pärna võimalikult pikaajaliseks säilimiseks ja näitamiseks aga tuleb rakendada kõiki ohutusmeetmeid.
Kupperi sõnul on nõudeid vaja, et säilitada vanalinna muinsuskaitsealal ja selle kaitsevööndis kõiki olemasolevaid parke, haljasalasid ja väärtuslikke puiesteid.

Olulised kogukonna ja spetsialistide arvamused

Kaitsekorra eelnõu koostamine on olnud avatud ja kogukonda kaasav. “Mõnedel teemadel pidime muinsuskaitsjate ja linnaplaneerijate seisukohtade vahel ka kompromisse otsima,” nentis Talk. “Need puudutasid näiteks Harju tänava hoonestamise võimalusi, uute ehitiste lisamist kindlustusvööndisse ja ligipääsetavuse parandamist.”

Vanalinna Seltsi juhatuse liikme Toomas Oosalu sõnul võiks uus kaitsekord anda vastuseid ka küsimusele, kas ja kuidas muuta vanalinna elukeskkonda energiatõhusamaks. “Samuti vajaks vanalinna kaitse rohkem raha, et uues korras sisalduvad head mõtted ei jääks vaid paberile,” lisas ta.

Tallinna muinsuskaitse osakonna värske juht Carolin Pihlap möönis, et kui ka seadusest tulenevat kohustust kaitsekorra kehtestamiseks poleks olnud, pidanuks selle niikuinii tegema, sest ootused ja vajadused on 20 aastaga muutunud. Praegu kehtiv Tallinna vanalinna muinsuskaitseala põhimäärus võeti vastu 2003. aastal. Senine põhimäärus andis väga vähe sisulisi suuniseid ja sätestas, et kõik on keelatud, kuni pole luba. Uue kaitsekorraga on püütud täpsemalt kirja panna, mis on eri hoonete ja piirkondade puhul oodatud tulemused. Nii on valdkonna eesmärgid ja üksikotsuste alused läbipaistvamad ning ühtlasi paremini seotud linna kui terviku arengusuundadega.

Talk avaldas lootust, et uus kaitsekord annab suurema selguse, mis on vanalinnas lubatud, mis taunitud ja millised on seal oodatud arengud. “Senine põhimäärus oli väga napisõnaline, nüüd on otsustamise alused põhjalikumalt lahti kirjutatud ja sellega kasvab muinsuskaitse otsuste läbipaistvus ja arusaadavus,” tõdes ta.