Mis on see vaimse tervise häire, mida on Eestis viimase kahe aasta jooksul diagnoositud kaks korda rohkem kui eelnevatel aastatel ja mida veel kümmekond aastat tagasi peeti ennekõike pahade koolipoiste haiguseks?
Tegu on aktiivsus- ja tähelepanuhäire ehk ATHga, mis kogub tänasel päeval rohkem kõlapinda kui kunagi varem. Ühelt poolt peetakse ATHd moehaiguseks, millega inimesed põhjendavad oma laiskust või hajameelsust. Teisalt on psühhiaatrid veendunud, et tugevalt aladiagnoositud ATH võib õige eneseanalüüsi ja hea teadlikkuse korral pöörduda ka inimese kasuks.
„Ma olen seda niipalju kuulnud korduvalt, et ma olen näiteks tõesti laisk, et ma ei saa millegagi hakkama, et ma peaksin võtma kokku ennast,“ räägib ATHd põdev Diana Põder. „Aga mul on tõesti nii raske hoida kõike korras.“
Alates esimesest klassist eliitkoolis õppinud Diana sai põhikooli lõpus heast õppeedukusest hoolimata aktiivsus- ja tähelepanuhäire ehk ATH diagnoosi. Meditsiinikirjanduse järgi iseloomustab häiret tähelepanuvõime puudulikkus, mis tekitab õpiraskusi, hüperaktiivsus ja püsimatus ning impulsiivsus, mis tagab sagedase pahandustesse sattumise.
Stereotüüpselt on haigust seega seostatud üliaktiivse krutskeid täis Joosep Tootsi sarnase poisiklutiga, kel suureks sirgudes hea kasvatus nurgad maha lihvib. Ent see, et varjatud moel esineb ATH ka nii-öelda tublidel tüdrukutel ning umbes pooltel juhtudel jätkub ka täiskasvanueas, on psühhiaatriaski pigem uus teadmine.
„Ma arvan ise, et need püsimatus ja hüperaktiivsus ei ole selle häire neurobioloogilised põhitunnused,“ lausub psühhiaater Margus Lõokene. Mõned poisslapsed või ka tüdrukud on hüperaktiivsed lihtsalt sellepärast, et nad funktsioneerivad niimoodi paremini, nad on ennast niimoodi kohandanud. „Teised kohandavad end nii, et ma olen tubli, ma kontrollin, olen püüdlik, kohusetundlik ja perfektsionist enda suhtes,“ räägib Lõokene, kelle sõnul tuleb selliseid inimesi viimasel ajal pigem üha rohkem esile.
Diana on enda ATHst tingitud kannatused maalinud piltidele ning praegu on Tallinna puuetega inimeste kojas väljapanekul ka tema näitus „Häirete harmoonia“, kust võib välja lugeda mitmeid just ATHga seotud katsumusi. Olgu selleks siis näiteks pidev ühelt tegevuselt teisele hüppamine või hoopiski hajameelsus.
„ATHkad saavad 12. eluaastast 20 000 rohkem negatiivset sõnumit, kui nende sõbrad, õed või vennad, kellel pole ATHd,“ ütleb Põder. Võib ju mõtelda, et seisaks vastu stereotüüpsetele arvamustele, kuid neiu sõnul polnud tal lapsena kerge. „Algklassides tundsin ma ennast kogu aeg üksikuna. Et ma ei olegi väärt seda, et ma olengi tõeliselt loll, et kuidas ma hakkama saan. Kogu aeg need mõtted käivadki mu peas.“
Doktor Lõokese sõnul on suuresti sellise püüdlikkuse taga madal enesehinnang ja kompensatoorne enesetõestus. „Miskipärast tunnen ma end teistsugusena ja tunnen end halvasti ning hakkan seda parandama.“
Mitmed teadusuuringud ütlevad, et ravita ja tähelepanuta jäänud ATH diagnoosiga inimestel on vähemalt kolm korda suurem tõenäosus kogeda läbipõlemist kui neil, kellel haigust pole. Üha rohkem nähakse psühhiaatrias ka ärevuse, meeleolumuutuste ja sõltuvushäirete taga just märkamata jäänud ATHd.
Enda kogemusest ütleb Lõoke, et väga paljude sõltuvushäiretega patsientide taga on ATH tunnused, samuti ka paljude söömisprobleemide taga. „Võib-olla minu kogemus ATHga saigi täpsemalt alguse sellest, et ma hakkasin lähenema ravile allumatutele ärevus- ja meeleoluhäirega patsientidele natuke teise valguse ja dünaamika alt,“ ütleb psühhiaater. Ta hakkas tajuma nende taustal ATH tunnuseid. „Ja siis kui ravitaktikat muuta, siis need raskesti alluvad inimesed said palju kiiremini jalad alla.“
ATH ravis kasutatakse eeskätt stimulante, aga doktor Lõokese sõnul on diagnoosist endast olulisemgi inimese enda teadlikkus, mis aitab tal paremini mõista ja hakkama saada iseenda eripäradega ning osata ka ATHga kaasnevaid häid külgi enda kasuks rakendada.
„Näiteks on ATHga inimesed keskeltläbi suurema loomingulisusega – kuigi reaalset tulemust ei pruugi olla, sest mingid muud protsessid ei tööta nii hästi,“ selgitab Lõokene. Kui osata tähelepanuvõime enda kasuks tööle panna, siis on inimene tema sõnul väga edukas.
Nagu ütleb Põdergi, siis on kunst talle kõige hingelähedasem asi. „Mul pole isegi sõnu selgitamaks, miks mulle meeldib kunst,“ lausub neiu. „See on sõnatu, sest see on lihtsalt nii ilus, esteetiline… ei olegi sõnu, ei olegi. Seda peab läbi maali rääkima.“
