Pealinna noortest enesetapjatest 85% on tüdrukud. Oma teo toimepanemiseks kasutavad nad kõige kodusemaid vahendeid nagu näiteks paratsetamooli. „Psühhotroopsed ravimid, rahustid, antidepressandid,“ loetleb lastehaigla pediaater Helke Nurm.

Mis eriti traagiline: 65% juhtudest ei pea omadega kimpus nooruk vahendi otsimisega üldse vaeva nägema, vaid ta saab need kombineerida kokku talle juba väljakirjutatud arstirohtudest.

Mitte ühtegi last ega noort, kes enesetapukatse tagajärjel haiglasse sattunud (nooremad kui 12 viiakse lastehaiglasse, vanemad Põhja-Eesti Regionaalhaigla psühhiaatriakliinikusse) ei saadeta ülesturgutamise järel lihtsalt niisama otse koju tagasi, rahustab Nurm vanemaid ja omakseid. Patsiendid jäävad jälgimise alla, mille käigus nad peavad täitma viieosalise suitsiidiriski küsimustiku, vastates muu hulgas päringutele „Kas oled viimase nädala jooksul soovinud olla surnud?“ või „Kas arvad, et su perel oleks parem, kui oleksid surnud?“.

Värskelt valminud uurinust „Planet Youth Tallinn – tervelt tulevikku!“ selgub, et Tallinna noortele pole meelemürgid võõrad. Möödunud aastal korraldatud 53 pealinna kooli hõlmavast tööst selgus, et 39% üheksanda ja kümnenda klassi õpilastest on olnud purjus. Noorematest kui 13 aastat oli vägijooke pruukinud ligi kolmandik. Viiendik oli olnud purjakil viimase 30 päeva jooksul.

Sigaretiga – selle tavalisega – on  vähemalt korra sõprust sobitanud 38% noortest, püsivam suhe on kujunenud välja 4%-l. Kanepi juures on vastavad näitajad 17 ja 5%. Mis puudutab juba kangemaid meelemürke, siis pole siingi noored ilmsüütud: kokaiini on maitsnud 2,1, heroiini proovinud 0,7% uuringus osalenutest.

Kõik need näitajad on aastate jooksul paranenud, kuid tsiteerides korraldajaid – kõik, mis on üle nulli, on tegelikult ju halb.

„46% küsitlusele vastanutest ütlesid, et nende hinnangul ei paneks  vanemad nende purjus olemist pahaks või kiidaksid isegi heaks,“ tõdeb Tallinna sotsiaal- ja tervishoiuameti juhataja Raimo Saadi. Üle kolmandiku vanematest tegevat seda järeltulijate sõnul kanepipruukimise puhul. Mõistagi on tegemist subjektiivse hinnanguga, mida ei saa võtta puhta tõena, vaid ainult noortele jäänud muljena. „Aga isegi, kui neile jääb ainult selline mulje, paneb see mõtlema,“ lausub Saadi.

Kui koroonapandeemia ajal võiski näha teatavat meelemuutust karskuse poole, siis see puhkepaus on nüüd möödas. Pealegi ei maksa ekspertide sõnul teha karantiiniaja põhjal erilisi järeldusi: kinnisemad ja vaiksemad noored võisid toda ajastut pigem natuke nautida, kuid pidid siis piirangute lõppedes taas oma ärevustega rinda pistma. Sama kehtib ümberpööratud kujul elavaloomuliste ja aktiivsete laste kohta.

Kuigi nagu näitab statistika, jääb kõige hullem juba rohkem kui aastakümne taha. Terve 2008 jooksul pidi lastehaigla võtma vastu 148 mürgitusjuhtudega alaealist ehk 2,8 inimest nädalas. Kes on end üle joonud, kes üle doseerinud, kes üritanud enda elu külge kippuda.

Õnneks näitab praktika, et pea enamasti suudavad arstid-meedikud noore elu päästa. Välja arvatud üks juhtum, kus tüdruk rüüpas endale sisse kokteili paratsetamoolist, kodeiinist ja vitamiinidest. Tema jõudis haiglasse alles 15 tundi hiljem ning teda enam ei suudetud.

See tüdruk oli äärmuslik näide sellest, kuidas erineb ka poiste ja tüdrukute hinnang oma enesetundele. Oma füüsilist tervist peab heaks 76% poistest, kuid ainult 58% tüdrukutest. Ning hingelise tervise puhul on käärid veelgi suuremad: pea kaks kolmandikku poisse ainult ühe kolmandiku tüdrukute vastu, kes leiavad oma vaimse tervise tasakaalu korras olevat.