Kes suudaks tänapäeval uskuda, et elektriraudtee idülliliselt flegmaatilistes jaamahoonetes kees kunagi elu? Tädid müüsid klaasi tagant pileteid, sees sai vajaduse korral vihma eest varjus tooli peal tukkuda ja vajadusel räpakas peldikus keha kergendada. Enam ei saa juba ammu nendes majades niisama jalga puhata.

See-eest pakuvad Nõmme linnaosa raudteejaamad muid ootamatuid hüvesid: lapse saab jätta mängutuppa ja vanaisa pagendada vanameeste klubisse. Või viia oma vana teler remonti. Pealinn kaardistab, mis toimub Nõmme kunagistes kohaliku elu keskustes.

Rahumäe

1930. valminud Rahumäe jaamahoone ei hiilga erilise värskusega. Veel 1990. aastate alguses sai siit osta pileteid, seejärel tegutses majas mõnda aega kauplus. Vahepeal oli jaam täiesti unaruses, kinni löödud akende ja sammalduma kippuva katusega. Hoone ümbrus on ka praegu ühele raudteejaamale igiomane: ilmselt on võimatu lugeda kokku meesterahvaid, kes käinud sealse liiva sisse jalga tõstmas.

Aastal 2024 oleks säärane teguviis eriliselt kohatu, sest hoones töötab nüüd laste mängu- ja vabaajakeskus, ametliku nimega Nõmme Vaba Aja Keskuse Mängujaam. Uks on enne keskpäeva kinni, kuid akendest piiludes paistavad värviline mööbel ja mänguasjad, aknaid ehivad kollased ja lillad pabertulbid.

Jaamahoone on kultuurimälestis ja ehitatud põlevkivitellistest, mis on nüüdseks sinakashalliks võõbatud. Räästast ei ripu alla mitte samblikud, vaid sinna ilmselt jõuluajast saati jäänud laternad.

Vaata galeriid (39)

Sulge galerii

1/39

2/39

3/39

4/39

5/39

6/39

7/39

8/39

9/39

10/39

11/39

12/39

13/39

14/39

15/39

16/39

17/39

18/39

19/39

20/39

21/39

22/39

23/39

24/39

25/39

26/39

27/39

28/39

29/39

30/39

31/39

32/39

33/39

34/39

35/39

36/39

37/39

38/39

39/39

Nõmme

Nii kümneminutilise jalutuskäigi kaugusele jääb linnaosa jaamahoonete pärl, Nõmme raudteejaam. Pea nukulikult ülesklanitud hoone, kus töötab nüüd nii restoran kui ka erinevaid kogukonnaüritusi (üsna hiljuti jutustasid siin oma seiklustest näiteks Tiit ja Maris Pruuli) võõrustav Nõmme muuseum.

Peatus Seitsmendal Verstal – sellist nime kandis peatus avamisaastal 1872, Nõmmeks ristiti jaam 1874. aastal. Alguses teivasjaamana ja seejärel pooljaamana piirdunud peatus sai esimese jaamahoone 1904-1905. Otse jaama raudteepoolse külje ees istub monumendist mees, sonimüts peas ja pea rinnale vajunud. Näojoonte põhjal võiks teda ka pidada Leniniks, tegelikult kannab taies nime „Tukkuv jaamaülem“.

Nõmme kui linnosa tähtsaima jaama staatust kinnitab hoone ees kõrguv varikatus, mis taastati 1999. Suvisel ajal pole sellest suuremat kasu, kuigi natuke varju ja leevendust lõõmava päikese eest pakub siiski.

Hiiu

Veel kümme minutit linnaserva poole Hiiu peatuses võib see-eest leida ilmselt kõige rääbakama jaamahoone, näinud ilmavalgust 1929. Nagu Rahumäe, koosneb ka see põlevkivitellistest, erinevalt Rahumäest pole nähtud erilist vaeva maja taastamise ega kenana hoidmisega.

Nagu sellistel puhkudel tavaks, katab seinu ohter graffiti ja muidu sodimised. Mõned hoonele jäädvustatud sõnumid on päris reljeefsed: „Mia on väike värdjake“, teine lihtsalt armsalt jabur „Greete + Elisabeth = biskviit“. Mõni aga ootamatult optimistlik: „Sa oled õnnelik“.

Maja ümbert leiab klassikalist rämpsu. Kunagises ooteruumis endas töötas kuni uue aastatuhande alguseni toidupood, nüüd on seal leidnud rakendust arvutiremondi töökoda.

Kes peaks tahtma tulla Hiiu jaamahoone juurde, sellel tasuks olla ettevaatlik, sest vahetu ümbrus on paras songermaa ning poleks kuigi keeruline seal oma jalga ära nikastada.

Kivimäe

Kivimäe jaamahoones ei mängi mitte lapsed, vaid sinna kogunevad sõna otseses mõttes vanamehed. Nagu kuulutab silt, on sinna rajanud oma ruumid Nõmme Vanameeste Klubi. Kahjuks on uks suletud ja vaade akendestki jääb ähmaseks, seega jääb tuvastamata, milline on klubi interjöör.

Kivimäe jaamahoone ise meenutab selle suhtes oma asukaid: kulunud ja luitunud, kuid samas soliidne ning väärikas. Seinte pealt puuduvad pea täielikult igasugused loosungid, maas ei vedele konisid ega tühje krõpsupakke. Pinnas on tasane, nii et ligi pääseb turvaliselt ka jalutuskepi või karkude najal.

Oma ealt on Kivimäe jaamahoone Nõmme omadest noorim, pandud püsti 1937. aastal. Täpne nimekuju oli tol hetkel muidugi „Kiwimäe“.

Pääsküla

Pääsküla jaam on Nõmme raudteelõigu peal olevatest viimane, sest Laagri jääb juba linnapiiridest väljapoole. Sarnaselt Rahumäega töötab siingi Nõmme Vaba Aja Keskus ehk vahelduseks vanameestele saavad kokku nüüd lapsed ja noored. Ehkki nagu selgub veebilehelt, on spetsiaalsetesse huviringidesse oodatud ka seeniorid.

Jaamahoone pole siin mingi tellistest putka, vaid kahekorruseline maja, palkseinte ja viilkatusega. Pärast Nõmme peatust ennast ikkagi teine jaam linnaosas, mis läks kasutusse aastal 1915, maksumusega 602 rubla 86 kopikat.

Pääskülaski on vabaajakeskuse uksed hommikutundidel veel lukus, kuid akna taga vaadates saab siiski natuke aimu. Vist on see piljardi- või koroonalaud, mis sealt paistab?

Kohe mõne sammu kaugusel jaamahoonest asub elektrirongide põhibaas ehk Pääsküla depoo, mille mõjul võib siin kohata ka tehnilisemat laadi rajatisi. Jaama kõrval seisev hall plekk-kuut on igatahes hoolikalt lukus ja pole ka imestada, sest sildi järgi paiknevad seal raudtee läänesuuna liiklusjuhtimissüsteemid.

„Nõmme jaamahooned lagunevad koost,“ pealkirjastas Õhtuleht täpselt 25 aastat tagasi ühe oma uudisloo. Veerand sajandit hiljem võib öelda julge südamega, et ei lagune nad ühti. Mõni on natuke rohkem klanitum, teine märksa vähem; mõnes hullavad lapsed, teises vanamehed, kolmandas mõlemad.

Kui mitte tervenisti kohal, siis vähemalt poolikult on Tallinna raudteejaamad Euroopasse jõudnud küll.