"Esimest korda pannakse Tallinna nimi eesti keeles kirja 1536. aastal antud vandetekstis," näitas Tallinna Linnaarhiivi teadur Juhan Kreem linnarhiivis säilinud paberit ja selgitas, mis vanne see selline oli.
“Keskaegses linnas iga uue valitseja saabumise korral pidid alamad vanduma talle truudust, mille vastutasuks valitseja kinnitas kõik senised privileegid. See oli selline uue kokkuleppe sõlmimine või kokkuleppe uuendamine,” rääkis ta.
“Just selliseid truudusevandeid on mõned tekstid kirjapanduna säilinud ja selline konkreetne on Tallinna kodanike truudusevanne ordumeister Hermann von Brüggeneile 1536. aastast. Kui mõelda natuke tagasi, mis aeg see oli, kui ordumeister esimest korda oma ametis Tallinnasse ratsutas, siis ta oli juba peaaegu aasta aega ametis olnud, aga tema residents oli Võnnus, Lätis, ja tal ei olnud lihtsalt enne mahti olnud Tallinnast läbi tulla,” selgitas Kreem.
Kreem märkis, et Tallinnal endal oli olnud tol ajal palju igasuguseid probleeme.
“Peaaegu aasta eest olid tallinlased hukanud Johann von Uexkülli, kohalike aadlikega olid suhted väga teravad ja selles õhkkonnas võttis linn ordumeistri linnatuleku vastu. Nendel puhkudel korraldati tavaliselt raekojas suuri bankette – terve ordumeistri paraad jalutas linna Ülemiste veski juurest,” avas ta sündmuse ajaloolist tausta.
“Tol korral korraldati Raekoja platsil ka turniir, mis on Tallinna ajalukku läinud sellega, et sellel turniiril üks kaupmehesell võitis aadlimeest – see on üks sündmus linna ajaloos, mis on võrdlemisi laialt tuntud,” rääkis ta.
Kreem ütles, et selle truudusevande kohta on säilinud üks dokument, mille ülemises otsas on pandud kirja mitte-sakslaste vanne, eestikeelne vandetekst, mis kõlab järgmiselt:
“Mina tõotan ning vannun sel suurel, ausal ja vägeval isandal Hermann von Brüggenei, teise nimega Hasenkamp, Saksa ordu meister Liflandi maal, minu armsal isandal, ning sellel ausal Tallinna linnal vaga ning sõnakuulja olla, kui mind Jumal avitagu tema kallis evangeelium.”
See ongi eestikeelne tekst, kus Tallinna nimi esineb esimest korda.
“See paber näeb võrdlemisi mitteametlik välja,” näitas Kreem. “Siia on kirjutatud ka üks saksakeelne vandetekst hilisemast ajast – linnateenri ametivanne. Ilmselt on tegu võrdlemisi niisuguse tarbeasjaga, aga me peaksime meeles pidama, et vanne iseenesest on suuline protseduur, meil ei olegi vaja ju seda teistmoodi kinnitada kui oma sõnadega,” selgitas ta, et tekst paberil on abivahend, mitte dokument.
Kreem lisas, et ordumeister on alamate truudusevande järel andnud välja ka privileegide kinnituse, mis on samuti linnaarhiivis säilinud.
