Olev Annusest taheti kujundada Ameerikas uus Arnold Schwarzenegger, ”The Big Russian”, kellest saaks kulturistide iidol üle terve maailma. 

Soome kõige tuntum eestlane hetkel on Olev Annus, kelle elulooraamat ”Tallinnan terminaattori”, ehk Tallinna terminaator, ilmus Soomes neljapäeval. Raamatu kirjutas ajakirjanik Sami Lotila ja selle kirjastas Bazar-kustannus, mis kuulub WSOY-kontserni. Raamatu kirjutamine võttis aasta ja see tehti koostöös Annusega.

Raamat on tekitanud Soomes palju huvi, sest selle sisu on spordiraamatule üsna ebatüüpiline. Raamat ei kirjelda vaid Olev Annuse suuri võitusid ja uhket elu, vaid räägib ka tippsportlase kaotustest ja eluraskustest.

Ja neid raskuseid on Annuse elus olnud rohkem kui piisavalt – alates sellest, kuidas ta pidi mõtlema välja viisi pääseda välismaale, läände, et võidelda kulturismi maailmatippudega. ”Eesti ja Nõukogude meistriks olin ma saanud juba nii mitu korda, et mul polnud enam mingit motivatsiooni jätkata kulturismiga vaid Eestis,” räägib Annus nüüd.

Kulturism ju oli Nõukogude Eestis keelatud sport, mis tähendas ka seda, et võistlusi peedi poolsalaja ja Ida-Euroopast kaugemale kedagi ei lubatud. Võistlustele Poola ja Ungarisse pidi Olev sõitma turistiviisaga.

Aga siis tekkisid Annusel sidemeid Soome kolleegidega, kes aitasid tal sõlmima abielu tuntud kulturisti Jyrki Savolaineni õega. Olev ootas paar aastat, käis KBG vestlustel Pagari tänaval ja – imede ime – sai lõpuks loa kolida Soome aastal 1984.

Tegelikult oleks Annus pigem kolinud Rootsi, aga see plaan luhtus. Soome tulles oli tal kaasas vaid üks spordikott ja 600 Soome marka.

Lõpp on spordiajalugu. Juba aastal 1987 võitis Annus Nabba-föderatsiooni maailmameistritiitli nii amatööride kui ka proffide arvestuses. 90ndate alguses võitis ta veel uuesti Nabba Pro World -tiitli.

IFBB-föderatsiooni Euroopa meistriks oli Annus kroonitud juba 1986. aastal Varssavis, samal päeval kui Tšernobõlis plahvatas tuumareaktor.

Eesti oma Arnold

Tallinna terminaator kirjeldab detailselt Olev Annuse elu 60ndate ja 70ndate ja 80ndatete Tallinnas aga ka näiteks seda, kuidas ta teenis Punaarmee Spetsnaz-eriüksuses Viljandis. Raamatus veedetakse aega Tallinna jõusaalides, nagu Mäetehnikumi ja TPI omades, aga ka Annuse tööl ja kodus, ja Tallinna tänavatel ja kohvikutes.

”Töötasin Tallinnas vee- ja kanalisatsiooni trustis insenerina, sellest hoolimata, et ma polnud insener. Nõukogude Liidus oli kõik võimalik, nii halvas kui aeg-ajalt ka heas mõttes,” meenutab Annus.

Elu on tõepoolest tihti imesid täis. Tallinnas elas Annus tagasihoidlikku elu väikeses toakeses Pääskülas, oma perega. Kõigest kolm lühikest aastat hiljem oli ta juba kulturismimaailma tipus ja reisis üle maailma esinemisi ja seminare tehes.

Kulturismi ”ristiisad”, Weideri vennad Ameerikas, tahtsid kujundada Annusest koguni uue Arnold Schwarzeneggeri, ”The Big Russiani”, kellest saaks kulturistide iidol üle terve maailma.

Annuse ja kulturismi megastaari Arnold Schwarzeneggeri elulugudes ongi palju sarnast, sest ka Schwarzenegger oli pärit kitsastest oludest aga tõusis tippu tänud oma tahtejõule ja ditsipliinile. Annuse karjäär oli võib-olla veelgi imetlusväärsem, sest ta oli pärit raudse eesriide tagant. Hiljem sai Annusest sõber ka Schwarzeneggeriga.

Eestis tutvus Annus näiteks ka Anne Veskiga, kellega ta tuuritas üle Eesti. Raamatus on ka lõik, kus Anne Veski jagab oma mälestusi Annusest.
Oma tihti peale naljakaid mälestusi Annusest jagavad raamatus ka tema trennikaaslased Tallinnas, aga ka Soomes.

Veel aastal 1994 tuli Annus sensatsiooniliselt viiendaks IFBB Mr. Olympia võistlusel Atlantas, Ameerikas, sellest hoolimata, et tema parempoolne biitseps oli katki ja ta keha sümmeetria polnud enam täiuslik. Ka sellest, mis juhtus ta biitsepsiga, räägib Annus raamatus otse ja ausalt.

Põrandaalune subkultuur

Hetkel elab 69aastane Annus Soomes Järveläs, Lahti lähistel. Ta on ostnud endale terve vana raudteejaama ja selle oma koduks ümber ehitanud. Soome kodakondsuse sai Annus aastal 1989, aga ta on hästi kursis Eestis toimuvaga ja hoiab e-mailide teel ühendust oma Eesti sõpradega.
Tegelikult oli Annusel 80ndate alguses plaan, et ta kolib läände vaid ajutiselt ja naaseb siis tagasi Eestisse, kui on võitnud maailmameistri tiitli. Miks ta aga Soome jäi?

”Pärast elukutseliste Pro. Mr. Universe võitmist ehk aastal 1988 sain kutseid esinema ja seminare pidama paljudest riikidest, näiteks Suurbritanniast, kuhu mind kutsuti mitu kuud kestvale turneele. Minu tööpõld oli siis väljaspool Nõukogude Liitu. Eesti oli endiselt impeeriumi osa ja seal poleks saanud ma tegeleda oma elukutsega, mis oli kulturism,” vastab Annus.

Annus ütleb, et lisaks talle oli Eestis ka üks teine hea kulturist, Indrek Otsus, aga mitte rohkem. Kulturism oli Eestis siiski põrandaalune subkultuur, vähemalt nii kaua kui ta sai maailmameistriks ja Eestis julgesid ajalehed hakata kirjutama kulturismist.

Raamatus on naljakas lõik ka sellest, kuidas Annus ja Otsus on koos võistlemas Budapestis, ja mis juhtub pärast seda.

Annuse sõnul sai tippkulturistiks tema ajal ja saab ka praegusel ajal see, kellel on tahtejõudu ja distsipliini ja kes on valmis loobuma paljust. Lisaks peavad tal olema teoreetilised teadmised treeningutest ja toitumisest. Annus ise õppis kehalise kasvatuse õpetajaks Pedas ehk Tallinna pedagoogilises ülikoolis.

”Tasub siiski meeles pidata, et kui Jumal pole sulle andnud eeldusi tulla heaks kulturistiks, siis pole sellega mõtet aega raisata,” muigab Annus, viidates geenidele, mis tal endal oli kulturismi jaoks ideaalsed.

Oma elu kõige suuremaks veaks peab Annus seda, et, et ta ei osanud alati öelda ”ei” kaunitele naistele. ”Siis oleks jäänud paljud probleemid olemata.” Aga siis oleks ka jäänud paljud põnevad seiklused kirjeldamata raamatus ”Tallinnan terminaattori”.

Universaalselt huvitav

Osakonnajuhataja Ilpo Jäppinen kirjastusest Bazar ütleb, et Olev Annuse elulugu on universaalselt huvitav, sest see räägib mehest, kes tõusis väga tagasihoidlikest tingimustest oma spordiala absoluutsesse tippu.

”Olevi lugu puudutab kindlasti paljusid nii Soomes kui ka Eestis, sõltumata sellest, kas isik on huvitatud kulturismist, või üleüldse spordist,” räägib Jäppinen.

”Huvitav on ka see, kuidas Olevi lugu on osa Soome ja Eesti ühist ajaloost. Olevi ausus ja teksti äärmuslik otsekohesus teevad Tallinna terminaatorist erakordse lugemisnaudingu.”