Hiljuti jõudis lugejateni kirjanik Katrin Pautsi esimene novellikogu “Tallinna tume”, mis räägib kummitavast Tallinnast. Neeme Raud luges raamatu läbi ja uuris autorilt, milline on tema Tallinn.

Mida sa siia Tallinnast sisse tahtsid kirjutada, miks see tume on?

Ma panin sellise žanri järgi nagu noir. Ameerikas antakse välja tohututes kogustes raamatusarja, kus on erinevate linnade nimed ja lõpus on noir. Näiteks on olemas “Praha noir”. Nad on kaalunud ka Tallinna oma, aga osutusime siiski liiga väikeseks, nii et mõtlesin, et teen siis ise sellise tumedate lugude kogumiku.

Selles raamatus tõesti Tallinn kummitab – siin on kuritegevust ja ohte, aga on ka helgeid ja huvitavaid hetki. Mind võlusid eile õhtul kõige rohkem sinu kirjeldused. Näiteks linnakajakate silmade kohta: “Kollased linnusilmad olidki ainukesed, mis olid võimelised mind vastu nägema. Imeline pilt. Suur kollane ring. Keskel must täpp. See viirastus, mis tuleb kui liiga kaua päikesesse vaadata.”

Mul endal ka tuleb kananahk peale. Nii rahul olen endaga.

Ja järgmisel leheküljel ütled, et igal kirjanikul on oma hääl. Mis on sinu hääl?

Seal on tegelikult kirjas, mis see minu hääl on. Mina tegelane kirjeldab seda, ma täpselt ei mäleta, mis ma sinna panin, aga arvan, et kirjutasin, et kui muusikaga võrrelda, siis ta on nagu räppmuusika, hästi rütmiline ja kiire, lühikesed laused ja jutud.

Põnevust siin raamatus jagub. Viid inimesed ka Põhja-Tallinnasse, sest oled ka ise selle linnaosa elanik.

Jah, Põhja-Tallinn on üks kohti, mida mina oma koduks pean. Teine koht on Muhu, kus olen sündinud ja kolmas koht kaugel Tšehhimaal, Prahas.

Sul on Põhja-Tallinnast huvitavad tähelepanekud. Väidad, et Kalamaja on paljude jaoks muutunud juba liiga kalliks, tavapäraseks, kesklinlikuks, et inimesed, kes tahavad natuke huvitavat elukeskkonda kolivad hoopis Koplisse.

Jah, sellest ma olen kirjutanud ka arvamuslugusid. Kalamaja inimesi see muidugi vihastas. Nad nägid seda kuidagi negatiivsena, et halvustan justkui nende elukeskkonda, aga tegelikult ma tahtsin seal välja tuua, kuidas linn areneb. Seda protsessi õppisin Prahas, et mingi hästi tore romantiline piirkond muutub hästi populaarseks, kõik tahavad sinna kolida, korteritest tekib puudus ja need lähevad hästi kalliks, ehitatakse juurde ja vaesem rahvas ei saa seda endale enam lubada, kuna ka kõik teenused lähevad palju kallimaks. Julgen arvata et keskmine Kalamaja restoran võib olla Vanalinna restoraniga juba võrreldaval hinnatasemel. Need inimesed, kelle jaoks see on muutunud liiga tavaliseks, kolivad omakorda kaugemale, uude nunnusse elukeskkonda. Mina olen ka seda teinud ja kolin aina Kopli poole, aga sinna tullakse ühel hetkel järele ja see muutub samamoodi kesklinnaks ära.

Kirjutad ühes novellis “Anonüümne allikas” ka oma korterist. Mulle meeldib see kirjeldus, et oli üks loll üürikas, mille aknast kuulsid pooli Kalamaja klatšijutte. Mis jutud need siis olid?

Kui praegu ette hakkan lugema, siis need ei ütle inimestele mitte midagi, aga sellised detailid võib-olla inimeste elust, mida ei tahaks võõrale rääkida. Et siis seisad kuskil lahtise akna all ja ei tule selle peale, et keegi kuuleb, mida sa räägid. Sageli tundsin kiusatust, et kui te juba minu akna all lärmate, et äkki räägiksin siis vastu. Et tuleks tontlik hääl, mis midagi kommenteeriks ja vastu räägiks. Sellest tegin ühe jutu, aga keerasin vunki juurde. Pooled lood in siiski mingil määral autobiograafilised.

Seal korteris, kus elasid, häirisid sind mitmed asjad, näiteks klubi Hall. See on meie Tallinna väike Berliin, selline reiviklubi.

Täiesti kohutav. Seal on mingid kolmepäevased festivalid. Suvel on pidevalt üks festival teise otsa ja nad ei lõpetagi muusikat ära. Mina aga tahan seal magada, mitte kuulata teisipäeva õhtust pühapäeva õhtuni muusikat. Nad ei pane seda ju korrakski kinni. Seda oli kosta Voltasse, pargi kõrvale ja olen kuulnud, et ka Noblessnerisse. See on üks asi, mis tuleb kesklinnastumisega kaasa. Inimesed, kes kolivad nunnusse rajooni, ei oska alati arvestada, et tulevad kaasa ka igasugused lõbustusasutused ja infrastruktuur, mis võivad tekitada müra ja natuke seda miljööd rikkuda.

Sealt kolisid sa siis ära?

Muidugi, ega see klubi Hall ei lähe kuhugi sealt, mis mul üle jäi.

Nüüd lähened juba Paljassaarele?

Olen Arsenali keskuse juures, aga sinna tahetakse uut arendust teha mu akna alla, nii et ühel hetkel ma kindlasti kolin veel Kopli poole.

Huvitav oli see, et rääkisime just saadet ette valmistades Paljassaarest ja siis avastasin, et sina seikledki seal. Kirjutasin sulle, et sinna tuleb uus rajoon ja sa ütlesid, et ei, ärge rikkuge seda ära. Täna kuulsid, et sinna rajatakse kliimasõbralikku rajooni. Oled ikka selle vastu?

Nüüd kui olen kuulnud, mis sinna täpselt tuleb, tundub täitsa tore mõte. Eriti meeldis see lause, et sinna saaksid omale eluaset lubada ka need inimesed, kelle sissetulek ei ole võib-olla kõige kõrgem nagu õpetajad ja meditsiiniõed. Tundub sümpaatne. Paljassaare puhul mõtlesin kohe, et minu mets võetakse ära, aga siis sain aru, et seda ei saa keegi teha, sest see on ju kaitseala lõppude lõpuks.

Mulle jäi su Facebooki postitustest veel meelde, et kirjutasid mupole, sest sõitsid bussiga Paljassaarde ja pooled inimesed olid maskita. Sulle vastati, et Tallinn ei ole inimestele mingit maskikohustust pannud?

Olin väga üllatunud vastusest, aga pean ütlema mupo kiituseks, et see klaariti kohe ära. Inimene ütles, et ta eksis, et tal oli mingi mälestus vanast korraldusest. Praegu on kindlasti see nõue, nad olid nõus, et see nii on. Saatsin veel tuttavalt politseinikult saadud lingi ja harisin mupot natuke. Aga nad tunnistasid oma viga ja vabandasid. Mis mind pani mõtlema on, et kuidas kavatseme jõuda venekeelse elanikkonnani kui isegi mupo ametnik ei tea, mis korraldus hetkel kehtib.