“Eriti hea on see, et rattarajad värviti punaseks ka kõnniteel. Erk värv paneb jalakäijaid vaatama, et nad ei kõnniks ratturitele märgistatud teepoolel,” ütles tehnikaülikooli emeriitprofessor, liiklusekspert Dago Antov. “Märgistussegu on looduslik, selles kasutatakse paekivipuru ja männivaiku,” lisas abilinnapea Andrei Novikov.
Antovi sõnul on ta märgistatud rattaradade suhtes pigem positiivne. “Rattaradade märkimine värviga polnud ambitsioonikas eesmärk, kuid ma ei pea tulemust kehvaks,” lausus ta. “Loomulikult leidub kesklinnas kohti, kus ehituseta ja ümberkorraldusteta ongi raske midagi ette võtta. Alguseks on märgitud rajad head, sest kui oleks hakatud eraldi kesklinna sobivaid rattateid ehitama, poleks neid sügiseks valmis jõudnud.”
Iga päev rattaga tööle ja koju sõitva tallinlase Ülo (61) sõnul on teedele märgitud rajad teinud rattasõidu paremaks. “Varem ei olnud ju kesklinnas peaaegu midagi! Varasemad rajad, mis olid ära märgitud sõiduteede peale, olid lihtsalt valged jutid, mida autojuhid ei pidanud sõidu ajal pahatihti millekski, kaldudes neist kogu aeg üle. Loomulikult ratturid kartsid, et autojuhid sõidavad neile otsa. Punase värviga märgistatud teepoolt panevad autojuhid nüüd palju paremini tähele ega kaldu enam nii lihtsalt sinnapoole, välja arvatud veoautode sohvrid. Ohtlikumates kohtades on ka tõkked püsti pandud, mis hoiavad autosid eemale. Mina olen küll rahul, et asi liigub edasi.”
Jalakäijad on ratturite peale pahased
Antov kritiseeris ka arvamust, et võib-olla poleks pidanud punast igale poole panema. “Läbi on käinud mõtteid, et punasega oleks pidanud märkima vaid kohad, mis on ohtlikumad ja kus ratturitel võib tekkida autojuhtidega konflikt. Minu meelest on see aga hea, et kõik punaseks värviti, pigem on nüüd rattarajad laiemad ja paremini märgatavad,” ütles ta. “Eriti hea on, et rattarajad värviti punaseks ka kõnniteel, sest kui üldse on keegi, kes praegu ratast ei märka, siis ongi need kergliiklusteed kogu laiuses kõndimiseks kasutavad jalakäijad. Erk värv paneb ka jalakäijaid vaatama, et nad ei kõnniks ratturitele märgistatud teepoolel.”
Ülo lisas, et praegused punased rattarajad on ju ajutine lahendus. “Öeldi ju ka, et kui hakatakse tänavaid täielikult uuendama, tuleb tänavate kaupa uus ja palju parem lahendus,” lausus ta.
“Aga miski ei sünni päevapealt – muutuma peab ka liikluskultuur. Soo ja Telliskivi tänaval, kus jalakäijatele on loodud üks, ratturitele teine teepool, käib jalakäija ikka seal, kus iganes tahab! Olen käinud linnades – Helsingis ja Kopenhaagenis –, kus on juba pikem jalgrattaga sõidu kultuur ning seal on nii, et kui sa kasvõi kogemata astud jalakäijana jalgrattateele, kõlab kohe kõll-kõll-kõll: kõik ratturid annavad sulle märku. Tallinnas aga ei pea jalgratturid ega jalakäijad sellest kunagi kinni.”
Jalakäijad on tihti ka ise pahased, et ratturid kipuvad neile ohtlikult lähedal sõitma või kihutama. “Olukord oleks ju palju hullem, kui neid märgistatud radasid poleks,” leidis Antov. “Ei tasu märgistatud radade peale ebameeldivalt üllatunud olla. Sellest on ju ammu juba juttu olnud, et kesklinnas esialgu midagi ei ehitata, vaid seal rattarajad just nimelt märgistatakse. Nii on minu meelest isegi rattastrateegias kirjas.”
Novikovi sõnul aga kasutab linn märgistamisel Põhjamaade tunnustatud tootja värve. “Selle ettevõtte tooteid kasutatakse Skandinaavias maanteede märgistuseks ja teede sümbolite tähistamiseks,” ütles ta. “Märgistussegu koosneb ligikaudu 70% ulatuses kaltsiumkarbonaadist ehk dolomiidist või lubjakivist toodetud purustatud täiteainest. Lisaks on seal looduslike ja keemiliste estervaikude segu. Lisatakse veel keemilist pigmentainet, aga selle osakaal ei ole märkimisväärne.”
Novikovi kinnitusel kasutatakse punases rattateede segus männivaiku: “Seega on markeerimissegu üks keskkonnasõbralikumatest.”
Abilinnapea lausus, et linnarahvas on ilmselt märganud lenduvat puru. “Lenduv paekivitolm ei sisalda tervisele ega keskkonnale ohtlikke koostisosi piirnorme ületaval hulgal,” rääkis ta. “Puru harjatakse pärast paigaldamist kokku. Kui värvi paigaldamist alustati, siis tuli värvi nakkumisel teepinnaga ette üksikuid probleeme, mis on tänaseks lahendatud. Tõenäoliselt oli probleemiks aluspinna tolmusus ja niiskus. Praeguseks on töövõtja suurendanud teede eelpesu osakaalu, et vältida sarnaste probleemide kordumist.”
Naastrehve tasuks vältida
Novikovi sõnul sõltub värvi püsivus paljudest asjaoludest. “Näiteks naastrehvid ja lumetõrje kulutavad märgistust,” selgitas ta. “Eks Tallinnas on ilmekalt näha, kuidas kevadeti on kohati värv kulunud, eriti ülekäiguradadel ja ristmikel. Meie kliimaga on paratamatus, et teekattemärgistusi tuleb hooldada ja taastada.”
Ajutiste rattaradade märgistamine peaks lõpule jõudma 20. septembriks ning seejärel liigutakse märgistustöödega edasi teistesse linnaosadesse, kus tähistatakse punase värviga liiklusohtlikud paigad.
Kokku kaetakse Tallinna tänavatel punase värviga
50 000 m2. Töödeks on eelarves ette nähtud 1,5 miljonit eurot, ent seni on suurem osa sellest summast veel kulutamata.
Novikov lisas, et tulevikus lisanduvad püsivad eraldiseisvad rattateed iga tee-ehitusega. Näiteks tulevad sellised Pronksi ja Poska tänavale.
Rattateede värvimine parandab tõukerattaga liiklejate olukorda
Jaan Kekišev, Tuule tegevjuht
Võrreldes varasema olukorraga, kus rattateed märgatavad ei olnud, on praegune kergliikuritele pigem parem.
Rattateede märgatavamaks tegemine parandab tõukerattaga liiklejate olukorda. Pigistame siinkohal silma kinni selles osas, kuidas märgistused tehti ja kas praegune lahendus on parim. Turvalisust saab tõsta, kui rattateed füüsiliselt eraldada nii sõiduteedest kui ka jalakäijate teedest. Siis saadaksime ilmselt julgemalt alaealise lapse või vanavanema linna vahele ratta või tõukerattaga sõitma. Positiivne on aga see, et kergliiklusteede teema on aktuaalseks tõusnud ja me ei pea enam arutlema, kas rattateed on üldse vajalikud, vaid saame ühiselt arutada, milline lahendus on parim ja täidab soovitud eesmärki.
Kõlvart: Punane värv rattateedel on hea
“Rattateed on pälvinud palju kriitikat ja olen nõus, et osaliselt on see olnud ka objektiivne, kuid see, mis on praegu tehtud, ja valitud suund on suuremalt jaolt õige,” ütles linnapea Mihhail Kõlvart.
“Esimene samm on tehtud, linn muutub, inimesed on saanud signaali, et linn peab tulevikus välja nägema teistmoodi, kuid kindlasti neid lahendusi annab arendada ja parandada,” lisas Kõlvart.
Tema sõnul on plaan, et iga suure tee rekonstrueerimisega tulevad edaspidi püsivad lahendused, aga ka praegused lahendused ei ole sajaprotsendiliselt ajutised ehk paljud juba tehtud muudatused jäävad. “Olen seda meelt, et ka jalgrattateede punane värv oli õige valik. Eesmärk oli anda inimestele signaal, kuidas on linn muutunud, ja juhtida sellele tähelepanu,” ütles Kõlvart.
Ta meenutas, et linnavõim on seda lahendust ka varem tutvustanud – siis, kui avalikustati Tallinna rohelise pealinna esitlus. “Muuhulgas oli avaldatud see, mis värv jalgrattateede märgistamiseks sai valitud, ning kindlasti paljud ka märkasid, et me ei ole selles osas originaalsed – paljudes Euroopa linnades on valitud just punane värv,” ütles Kõlvart. “Selliseid samme on palju ja tuleb veel. Ja kõige tähtsam on mõtteviisi muutus.”
Punasega maalitud rattarajad asuvad ka Hollandis ja Taanis
Erksa värviga teele märgitud rattaradu, mida kasutatakse eraldi rattateedega vaheldumisi, leidub kõikjal üle maailma.
Rattalembelises Taanis kasutab tänavale maalitud rattaradu mitu linna. Punased on rattarajad Thistedis ja mõnel pool Kopenhaagenis. Siniseks on värvitud rattarajad Lyngbys ja teistes Kopenhaageni paikades. Veelgi rattalembelisemas Hollandis on sõidutee äärde punasega rattarajad märgitud näiteks Udenis ja Utrechtis. Punasega märgitud rattaradu eelistavad ka Šveitsi linnad nagu Winterthur ja Zürich ning USA linn Madison. Seattle’s ja San Franciscos on rattarajad võõbatud roheliseks.
