Tallinna ülikooli emeriitprofessor Erik Terk kirjutab arenguseire keskuse blogis, et lootused Lääne väärtuste ja reeglite alusel toimuvale üleilmastumisele on oma endisel kujul lõplikult surnud, ja seda vähemalt kolmel põhjusel.

Maailma geopoliitilisel kaardil tuleks arvestada vähemalt kolme erineva tulevikustsenaariumiga. Eestile tähendavad need stsenaariumid vähem või rohkem seotud käsi välis- ja majanduspoliitikas. Maailma kasvava blokistumise korral allutatakse majanduselu julgeolekuhuvidele ning Euroopa strateegilist autonoomiat ei õnnestu ellu viia.

Nimelt on jõupooluste pilt maailmas muutunud. Uued tõusvad majandusvõimud, just Aasias, tahavad oma  positsioone tugevdada ja reegleid endale sobivamaks kohendada. Lääne ühiskonnad pole ise globaliseerumise valudele vastu pidanud, nagu näitasid Brexit ja Trumpi presidentuuri aeg USA-s, ning on tagasikäigu sisse pannud, pöördudes protektsionistlikumate lahenduste poole. Ökoloogilised probleemid ja nendega tihedalt seotud pandeemiaohud tunduvad vähemalt esialgu suruvat maailma pigem lokaalsemate süsteemide suunas.

USA ja Hiina maadlusmatš

USA ja Hiina maadlusmatš majandusliku ülemvõimu ja mõjupiirkondade pärast jätkub eeldatavasti veel pikalt. Tõenäoliselt ei suuda siiski kumbki teist maadlusmatilt välja suruda. Hiina ei saa muutuda maailmas sellises mõttes domineerivaks jõuks, nagu on pikka aega olnud USA. Tal ei ole selleks ei universaalsemat laadi ideoloogilist baasi ega piisavalt olulisi liitlasi.

On räägitud Hiina majanduse totaalsest lahtisidumisest Lääne omast. Seda on raske uskuda, isegi kui USA seda sooviks. Küll aga võib eeldada, et Lääs hakkab tõsiselt pingutama tundlikes kõrgtehnoloogiaga seotud valdkondades Hiinast sõltumatute elutähtsate süsteemide loomisel. Kui kaugele läheb lääneriikide üldine distantseerumine Hiinast, pole siiski veel selge.

Esimene stsenaarium: juba alanud geopoliitiline võitlus jätkub. See toob kaasa maailma tugeva blokistumise ning majanduselu ja muu rahvusvahelise suhtluse niinimetatud sekuritiseerimise – julgeolekustamise. Riikide blokkide liikmetelt eeldatakse mitte ainult julgeolekupoliitilist koostööd, vaid ka lojaalsust blokile kaubandus- ja muus majanduspoliitikas. Kaubandussuhteid konkurentbloki maadega piiratakse, poliitilised ja majanduslikud survemeetmed moodustavad raskelt eristatava kokteili. Püütakse kahjustada konkurendi rahvusvahelist imagot, tituleerides teda potentsiaalseks agressoriks, kelle hegemooniataotlused tuleb resoluutselt tõkestada.

Käib võitlus maailma majandusliidri tiitlile

Teine stsenaarium: majanduslik maadlus Hiina ja Lääne vahel  jätkub, kuid madalama poliitilise ja ideoloogilise temperatuuri juures. Lepitakse kokku, et sõjalis-poliitilisi jõuvõtteid konkurendi autimängimiseks ei kasutata, näiteks juurdepääsu blokeerimist teatud mereteedele või kriitilise tähtsusega loodusvaradele. Võib eeldada, et EL püüab suurendada oma strateegilist autonoomiat, ta pole huvitatud osalema USA ja Hiina võitluses maailma majandusliidri tiitlile USA käsilasena, vaid püüab suruda läbi  oma huve. Nimetame seda stsenaariumit geoökonoomilise konkurentsi stsenaariumiks. Majandusliku konkurentsiga kõrvuti püütakse kokku leppida ka rahvusvahelist majandust reguleerivate institutsioonide, nagu Maailmapanga ja IMF-i rollides. Erinevate huvide tõttu pole kokkulepeteni jõudmine muidugi kerge.  

Kolmas stsenaarium tekib juhul, kui võitlus liidripositsiooni pärast maailmas liigub mingitel põhjustel tagaplaanile. USA ja Hiina võivad näiteks majanduslike või sotsiaalsete probleemide tõttu olla sunnitud oma globaalseid ambitsioone pidurdama. Järgmise suurusjärgu mängijad aga ei suuda end maailmaareenil piisavalt kehtestada, et sündmusi dikteerima asuda. Korralikult funktsioneerivat rahvusvahelist mehhanismi majanduse ja muu elu korraldamiseks maailmas aga ei teki, protsessid kulgevad pigem stiihiliselt. Nimetame seda tinglikult peremeheta maailma stsenaariumiks.

Eesti on sundviskes

Esimese, geopoliitilise dominandiga stsenaariumi puhul võib eeldada vähemalt teatud perioodiks Hiina ja Venemaa läänevastase orientatsiooniga partnerluse tugevnemist. Eesti on sel juhul oma piiril jätkuvalt silmitsi naabriga, kelle eesmärgiks on pigem Lääne kiusamine endale teatud järeleandmiste saavutamiseks kui suhete pikemaajaline stabiliseerimine. Sealjuures võib ta endale lubada kaunis palju, sest USA põhihuvi on seoses Hiinaga Aasias.

Eesti on selles stsenaariumis sisuliselt sundviskes – julgeolekualaste murede tõttu sõltub ta eelkõige USA-st ja Suurbritanniast ja tegeleb pidevalt oma lojaalsuse kinnitamisega transatlantilisele solidaarsusele. Iseseisvast Eesti välispoliitikast pole sel juhul eriti mõtet rääkida. EL-i strateegiline autonoomia on selles kontekstis meie jaoks kahtlane termin, kuna võib olla kattevarjuks EL-i tuumikriikide liiga pehmetele positsioonidele. EL-i diskussioonides selle üle, kui jäika Hiina-poliitikat peaks Lääs ajama, oleme ettemääratult jäiga liini pooldajate laagris. Heal juhul võib selle eest saada vast ka mõningaid majanduslikke boonuseid, näiteks teatud USA-kesksetes tehnoloogilistes programmides. Majanduspartneritena on nii Venemaa kui Hiina meie jaoks selles stsenaariumis perifeersed.  

Teise, geoökonoomilise konkurentsi stsenaariumi puhul on Eestil paremad võimalused oma geograafilise asendi kasutamiseks nii kaubanduses kui ka kaupade transiidi teenindamises. Poliitilised pinged on väiksemad ja rahvusvahelise äri julgeolekustamisega seotud piirangud nõrgemad kui eelmises stsenaariumis. Venemaa võimalused Lääne ja Hiina geopoliitilist vastasseisu ära kasutades „masti mängida“ vähenevad. Tema huvi EL-iga normaalseid majandussuhteid arendada suureneb – enamus Venemaa rahvastikku ja majandust asub ju ikkagi Euroopas, mitte Hiina piirialadel. Mis meetoditega ta seda huvi realiseerida püüab ja kuivõrd see haakub Eesti huvidega, sõltub sisepoliitilistest arengutest nii Venemaal kui Eestis.  

EL-i võimekus rahvusvahelisel areenil väljendub ühtses kaubandus- ja majanduse arendamise poliitikas, ühised taristuarendamise projektid on selles stsenaariumis oluliseks vahendiks Euroopa strateegilise võimekuse tõstmisel. Ka EL-i ühise identiteedi tugevdamine on väga oluline. Juhul kui Eesti suudab näidata, et meie  huvid kattuvad EL-i kui terviku omadega, on lootust saada taolistest projektidest kasu. Näide: Tallinna-Helsingi tunneli rajamine. Kuivõrd taolistes projektides tahetakse näha Hiina investeeringuid, sõltub edust EL-i ja Hiina huvide kooskõlastamise protsessis.

Väikeriikide jaoks on võimaluste ruum küllalt kitsas

EL-i sees võib riikide vahel tekkida tõmblusi majanduslike ja ökoloogiliste eesmärkide vahel tasakaalupunkti leidmisel või EL-i poolt pakutavate standardite aktsepteerimisel.

Kolmanda ehk peremeheta maailma stsenaariumi puhul võib tunduda, et Eesti käed on vabamad. Kui esimeses, teatud määral ka teises stsenaariumis peame arvestama selgete ettekirjutustega, kas näiteks majandussuhted Hiina on ikka teretulnud, siis selles stsenaariumis võivad liikmesriigid end vabamalt tunda.

Samas on üksikriikide, eriti väikeriikide jaoks võimaluste ruum küllalt kitsas. Stsenaariumile iseloomulik EL-i ühendavate ja strateegiliste aktsioonide tahaplaanile jätmine teeb kaunis kahtlaseks näiteks võimaluse, et EL on nõus investeerima Tallinna–Helsingi tunneli rajamisse. Ja selle vastu ei pruugi enam huvi tunda ka Hiina. Nimelt seostus tunneli idee Hiina jaoks suuresti Põhja-Jäämere meretee kasutuselevõtuga Hiina ja Euroopa vahelises kaubavahetuses, mis oli ta jaoks  prioriteetne just terava geopoliitilise konkurentsi tingimustes USA-ga, kui poliitilised kriisid ähvardanuks blokeerida lõuna poolt kulgevad mereteed Euroopasse.

Ökoloogilisest aspektist vaadatuna on kolmanda stsenaariumi üheks võtmeküsimuseks see, kas EL jätkab võimendatud rohepööret ka olukorras, kus teised maailma suurvõimud sellega kaasa ei tule.