Nädala lõpus ilmub trükist endise ENSV Riikliku Julgeoleku Komitee esimehe asetäitja Vladimir Pooli mahukas teos „Johan Laidoner. Hävitatud elu“, mis kõneleb Eesti sõjavägede ülemjuhataja saatusest Nõukogude vangistuses. Nõnda nagu varasemas raamatus president Konstantin Pätsist, leidub selleski teoses hulk dokumente, mida varem ajaloolased ega ajaloohuvilised näinud ei ole. Teiste hulgas võib tutvuda Laidoneri kirjadega nii Nõukogude Liidu juhile Jossif Stalinile kui tolle ühele lähemale kaastöölisele Lavrenti Beriale.

Johan Laidoneri (1884-1953) uurimistoimik on olnud ajaloolastele kättesaadav. Kuigi ENSV julgeolukomitee dokumendid viidi valdavalt Eestist enne NSV Liidu lõplikku lagunemist augustis 1991 ära, jäeti ajaloolisi materjale siia maha. Avalikkuse ette jõudnud Johan Laidoneri uurimistoimiku alusel võis seega juba 1990. aastate alguses saada üksikasjaliku ülevaate Eesti ühe olulisima riigi- ja riigikaitsetegelase saatusest pärast arreteerimist kuni surmani. Kui lühidalt meenutada, siis Laidoner oli 19. juulil 1940 koos abikaasaga saadetud sunniviisiliselt Moskvasse ja sealt viis päeva hiljem Penzasse. Siis võis neid veel vabakäiguvangideks lugeda.

Laidonerid arreteeriti alles 28. juunil 1941. Ilmselt seoses sõja puhkemisega paigutati nad Penza kohalikku vanglasse. Septembris 1942 saadeti nad Moskvasse Butõrka vanglasse, sealt edasi viidi Kirovi vanglasse ja sügisel 1945, juba pool aastat pärast sõja lõppu Ivanovo vanglasse.

Kohtuotsus pärast Stalini surma

Märkimisväärne, et oma kohtuotsusest sai Laidoner teada alles 7. märtsil 1953, viibides uuesti Butõrka vanglas Moskvas, kusjuures äsja ehk 5. märtsil oli surnud Stalin.

Riikliku julgeoleku ministeeriumi erinõupidamise otsusega mõisteti Laidonerile klassikalise poliitilise paragrahvi 58 järgi 25 aastat vabadusekaotust. Karistuse kandmist oli siiski hakatud arvestama arreteerimisest ehk 28. juunist 1941. Edasi saadeti Laidoner Vladimiri keskvanglasse, kus ta üsna varsti ehk 13. märtsil 1953 suri. Surma põhjuseks märgiti südamepuudulikkus, mis oli teistkordse ajuverevalumi tulemuseks.

Nõnda nagu Konstantin Pätsi puhul, on Vladimir Pool Laidonerigi saatust uurides leidnud omaaegseid julgeoleku n-ö operatiivmaterjale. Teisisõnu igasuguseid kirju ja raporteid, mille lisamist uurimistoimikusse ei peetud vajalikuks, küll aga säilitati seifis, sest Laidoner oli ikkagi väga tähtis tegelane. Neid nimetatigi operatiivtoimikuteks ning Vladimir Poolil on õnnestunud tänu isiklikele sidemetele neid juba aastakümneid tagasi, NSV Liidu lagunemise aastatel kopeerida.

Nüüd leiavadki avaldamist Laidoneri toonased kirjad, muuhulgas  Stalinile ja Beriale, aga ka kirjad abikaasa Maria Laidoneri vennapojale Aleksei Kruszewskile jt lähedastele või sõpradele. „Laidoneri kirjad vangistusest olid üsnagi emotsionaalsed,“ võttis Vladimir Pool lühidalt kokku.

Kuhu on aga sõjavägede ülemjuhataja maetud? Kas siin on ehk selgust saadud?

1995. a käis Vladimiris Eestist koguni ajaloolaste ja sõjaväelaste nn eriekspeditsioon selgitamaks, kas on võimalik Laidoneri säilmete asukoht vangla kalmistul välja selgitada, et korraldada ümbermatmine, nagu see sooritati president Pätsi põrmuga. Peeti ka kirjavahetust Vene ametivõimudega.

Kuna Vene pool väitis, et täpset matmispaika pole võimalik enam kindlaks teha, siis on kõik sinnapaika jäänud. Paigaldatud on vaid mälestustahvel. Vladimir Pool ütleb nüüd, et praegustel andmetel on Johan Laidoneri haud vangla kalmistu servas… asfalttee all. Juba sügaval Nõukogude ajal on Vladimiri vangla juures nimelt maastikku ümber kujundatud ja ilma mingi tagamõtteta ehk täiesti juhuslikult rajatud otse üle haudade tee. Seda enam, et kunagised hauakohad, mille ümber tänagi sünged saladused, polnud tähistatud.  

Äraandja või rahva päästja?

Laidoneriga ühte hauda on teatavasti maetud ka Poola asepeaminister Jan-Stanislaw Jankowski: pagulasvalitsuse esindaja kodumaal ja desarmeeritud Saksa-vastase Poola põrandaaluse armee viimane juhataja. Ta oli Nõukogude ühe väeülema juures vangi võetud märtsis 1945 ja hiljem paigutatud nagu Laidonergi Vladimiri vanglasse.

Kes siis Johan Laidoner rohkem oli, kas koos Pätsiga Eesti äraandja, kes soostus hääletu alistumisega, või siiski eesti rahva päästja?

Vladimir Pooli sõnul aitab ilmuv raamat Laidoneri motiive täpsemalt mõista. Kuid üsna ilmselt luges Laidoner olukorra 1940. aastal vastu hakkamiseks lootusetuks. Eesti oli lihtsalt täiesti üksi, sest Soome alles lakkus 1940. a märtsis lõppenud Talvesõja haavu ja Saksamaaltki tulid soojad soovitused NSV Liidule alla anda. Laidoner tajus Pooli arvates üsna reaalselt olukorda hinnates, et vastuhakk tähendanuks Eesti ohvitserkonnale samasugust saatust nagu juhtus Poola ohvitseridega Katõnis. Küüditatud oleks aga märksa suurem hulk rahvast, kui seda tehti juunis 1941. Võibolla koguni enamik. Mingist hilisemast rahvuskorpusest Punaarmee koosseisus poleks juttugi olnud jne.

Vladimir Pool meenutas, et teatavasti rehabiliteeris Venemaa sõjaväeprokuratuur Laidoneri 1992. aastal Eesti prokuratuuri ettepanekul. Seejuures jagas Vene sõjaväeprokuratuur rehabiliteerimist põhjendades täielikult Johan Laidoneri seisukohta, mida too oli avaldanud teda üle kuulanud julgeoleku-uurijale: vastavalt 1920. aastal sõlmitud Tartu Rahu lepingule „kohustusid mõlemad pooled mitte rakendama sanktsioone sõjategevusest osavõtu eest.“ „Eesti tunnistati iseseisvaks suveräänseks riigiks ja võin kanda vastutust vaid Eesti rahva, tema seaduste ees,” ütles Laidoner uurijale.

Loodetavasti kergitab raamat ka saladuskatet veel ühelt küsimuselt: miks langetati nn kohtuotsus Laidoneri üle just Stalini surma järel, kuigi vangis oli ta ju istunud üle 10 aasta. Nõnda nagu hukkus samal ajal ka Poola asepeaminister. Ehk võiski olla nii, et jõusse astusid eriinstruktsioonid, mis nägid ette erimeetmeid?