“Kui käisime mehega oma beebit intensiivis vaatamas, hakkas õde rohtu manustama ja nõel ei läinud naha sisse, mispeale õde surus sellele. Hiljem läks lapse käsi paiste ja laiguliseks. Kolme päeva pärast olid tema sõrmeotsad mustad ja käsi elutu. Arstidel ei jäänud muud üle, kui lapse elu päästmiseks käsi küünarnukist saadik amputeerida,” kirjeldas üks ema oma lapsega toimunut. Aastas tuleb ette umbes paarsada tõsisemat raviviga.

Nüüdseks juba täisealiseks neiuks sirgunud Laura, kellest juhtlõik räägib, on veel tänini imestunud. “Arstid jätsid mind parema käeta – ja väitsid, et meditsiinis juhtub imesid,” lausus ta. Tema parema käe amputeerimise otsust selgitas ravikvaliteedi komisjon järgmiselt: “Põhihaiguse ravist tingitud tüsistus, mida teoreetiliselt oli võimalik ette näha, kuid polnud võimalik ära hoida.”
Kuidas kõik alguse sai? Täiesti tervena sündinud Laural oli otsa ees väike pruun sünnimärk. “Sünnitusmajast koju tulles hakkas sünnimärk muutuma – sellele tekkisid väikesed vesised täpikesed,” meenutas Laura ema. “Läksime lastehaiglasse. Arstid asusid sünnimärki uurima ja see hakkas mädanema. Võeti eri proove ja tehti uuringuid, meid saadeti vähiravi osakonda.” Diagnoosiks pandi Langerhansi rakuline histiotsütoos.

Beebi jäi ühe käega

Onkoloogiaosakonnas sai tita viiel korral ravi. “Neljal korral oli arst sama, ja ettevaatlik, viimase keemiaravi tegi teine arst, kes teadis, et laps on tõbine, kuid tegi siiski keemiaravi ära.” Kodus muutus beebi loiuks ja tema hingamine läks raskemaks. Ema pöördus beebiga ruttu lastehaigla keemiaravi osakonda. “Arst jälgis olukorda ja olin lapse juures kui ta sai maskiga lisahapnikku,” kirjeldas ema. “Siiski Laura seisund halvenes, ta hakkas maski ära kiskuma ning tekkis õhupuudus. Arst kutsus ruttu erakorralise intensiivravi brigaadi, minul paluti palatist lahkuda ning laps viidi reanimatsiooniosakonda. Arstid ei andnud enam mingit lootust.”
Laura nõrk organism oli nakatunud kopsu sidekudesid hävitavasse, RS-viirusse. Beebile  paigaldati veeni kanüül. “Kui käisime mehega last intensiivis vaatamas, hakkas õde, kes tundus olevat praktikant, rohtu manustama ja nõel ei läinud naha sisse, mispeale õde surus,” meenutas ema. “Seepeale käskisin kutsuda arsti ja kanüül vahetati ära. Hiljem läks lapse käsi paiste ja laiguliseks. Kolme päeva pärast olid tema sõrmeotsad mustad ja käsi elutu.”

Veeniarstid tegid lapse käele pikad lõiked, et oleks, kuhu paisuda, aga ka see ei aidanud ja käsi muutus altpoolt küünarnukki mustaks. Arstidel ei jäänud muud üle, kui lapse elu päästmiseks käsi küünarnukist saadik amputeerida. “Kui algul keeldusime lapse käe amputatsioonist, lubas haigla jurist meil lõikuse ajaks vanemaõigused ära võtta,” rääkis ema. “Olime mehega šokis!” Beebil amputeeriti käsi ja edasi tuli ema-isal hakata harjuma mõttega, et nende tütar peab elus hakkama saama ühe käega.
“Meedikute lause epikriisis kõlas: arstid nägid seda ette, aga ei saanud ära hoida,” lausus Laura ema. Koos mehega pöördusid nad ka ravikvaliteedi komisjoni. “Komisjoni esimees ütles mu mehele kõigi teiste liikmete kuuldes: teie kõige suurem viga oli, et selle lapse üldse eostasite! Pöördusime ka juristide poole, kuid meile tehti selgeks, et arstidel on ringkaitse, me kaotaksime kohtus, ja seda ka rahaliselt. Lõpuks otsustasime loobuda.”

Invaliidina end kohelda ei luba

Lapsepõlvest Laura käeproteesi ei mäleta. “Mingeid proteese ema mulle proovis, aga lõhkusin need kohe ka ära – minu jaoks oli see segav objekt,” rääkis Laura. “Jah, protees annab välimuse, kuid minu jaoks praktilisus puudub. Lasteaias käisin ilma proteesita ja kõik aktsepteerisid, kuigi meenub ka ühe tüdruku ütlemine: vaadake Laura kätt – varsti kasvab sealt lill!”
Põhikoolis koges Laura üksjagu viltu vaatamist. “Kandsin alati õlgadel salli, et varjata oma kätt, ning püüdsin kõigest väest olla teistega võrdne,” meenutas noor naine. “Keskkooli kõrvalt ametit õppides tuli mu juurde võõras õpetaja ja mainis: “Kas sa ei ole mõelnud eriala vahetada? Mina vaatasin noorena sinusuguseid raha eest värdtsirkuses!”

Käeprotees on jäik ega paindu nagu päris käsi, seega kipub pigem segama. Laura saab kõik ilma proteesita tehtud, muuhulgas ka juuste lõikuse ja värvimise, punupatside tegemise, toidu valmistamise ja nõudepesu, hügieenitoimingud, ehete kinnitamise ja äravõtmise, asjade tassimise ja paigutmise jne. Küll aga on tal tulnud kokku puutuda nn tavainimeste alavääristava suhtumisega.
“Olen oma elus näinud pisaraid ja higi, et tõestada: olen rohkemat kui arstide ravivea tulemus,” rõhutas Laura. “Ma ei sündinud sellisena ja ma ei anna alla, isegi kui arvatakse, et ma ei tule toime. Ma ei saavutanud oma unistusi lihtsalt, vaid pideva tõestamisega, et olen võrdne nn normaalsete inimestega!”

Ebaõigluse ees relvitud

Mõistagi tekib Laural vahel küsimus: miks mina? “Kuid siis olen aru saanud, et kui ma poleks selline, tuleksid edusammud mulle ilmselt lihtsalt kätte ja kõik oleks hoopis teisiti,” mõtiskles naine. “Väärtustan rohkem saavutusi, mida olen võitluse kaudu saanud, ja tean, et inimesed saavad mind tänu sellele usaldada, kuna nägin vaeva ja pingutasin. Seega olen mõningas mõttes isegi õnnelik.”
Õnnelikuks teeb naise ka aastapäevad tagasi sõlmitud abielu hooliva mehega. Kuigi Laura lugu juhtus 1999. aastal, ei ole arstide ravivead harvad ka praegu. “Üks hiljutine ravivigade kaasus, mille puhul oli esindajaks Hugo.legal jurist, leidis kajastust ka Pealtnägijas,” rääkis Hugo.legal kaasasutaja ja peajurist Erki Pisuke. “50-aastase naise sõnul rikkusid järjestikused ravivead tema tervise ning elukvaliteedi. Eelviidatud kaasuses pakkus haigla naeruväärses summas kahjuhüvitist, mistõttu peab kannatanu haiglaga ebavõrdsel positsioonil olles vastu pidama ka keerulise õigusvaidluse. Loost ilmnes eredalt, kui relvitu on patsient arstide tsunfti vastu, millel on nii majanduslikud kui hierarhilised vahendid ning ringkaitse.”

Eesti inimesed ei julge ravivigadest teada anda

Tervishoiuteenuse kvaliteedi ekspertkomisjoni esindaja, peakohtuarst Marika Väli sõnul menetles ekspertkomisjon 2021. aastal 168 avaldust ja tuvastas vajakajäämisi 42 korral, millest meditsiinilise tegevuse vigu oli 28. “14 juhul hinnati kaebus põhjendatuks osaliselt: dokumentide ebakorrektne täitmine, vajakajäämised töökorralduses või suhtlemisel patsiendi, tema sugulaste või lähedastega,” loetles Väli. “Pärast esmakordsete eksperthinnangu taotluste menetleti viit teistkordset pöördumist isikutelt, kes ei olnud rahule jäänud ekspertkomisjoni hinnanguga.”
Advokaadibüroo Lextal vandeadvokaat Olavi-Jüri Luik toob välja statistika, mis näitab, et USA-s esineb kõikidest hospitaliseeritud juhtumitest 3% vigu, millest omakorda umbes 10% viib patsiendi surmani. Soome patsiendikindlustuse süsteemi kaudu registreeritakse aastas umbes 9000 ravivea nõuet.

Eestis aga on tervishoiuteenuse kvaliteedi ekspertkomisjonis viimastel aastatel registreeritud alla 200 juhtumi. Põhjanaabrite rahvaarv on 4,2 korda suurem kui meil, seega tekib küsimus, kas neil esineb ravivigu tõesti kümme korda rohkem. “Eesti arstid on küll väga tublid ja head, aga ega nüüd kümme korda nad ka paremad ei ole kui Soome arstid, mis tähendab, et eelduslikult on Eestis hästi palju mittedeklareeritud ravivea juhtumeid,” nentis Luik. “Võrreldes Soome ja Eesti rahvaarvu, võiks eksperdikomisjonile esitatavate kaebuste arv meil tegelikult olla umbes 2000, mitte 200.”

Raviviga või tüsistus?

Järelikult jätavad Eesti inimesed raviveast lihtsalt teatamata ning Luige sõnul on selle taga mitmeid põhjuseid. Esmalt toob vandeadvokaat välja, et kui võrrelda finantsilist poolt, on suurhaigla versus patsient finantsiliselt väga ebavõrdses positsioonis. “Kui suure haigla töötaja teeb mingisuguse vea, on suurhaiglal raha palgata terve armee advokaate, keskmisel inimesel aga mitte,” selgitas Luik. “Järgmine teema on infomonopol: arstid spetsialistidena teavad ja tunnevad, kas tegemist on organismi eripära, tüsistuste või raviveaga, kuid tavainimene ei ole spetsialist ja tal on raske orienteeruda.”
Kindlasti ei saa alahinnata sedagi, et keskmine inimene mõtleb: ma vajan veel arstiabi ja pean sama arsti juurde minema. “Kardetakse, et tulevikus ei saa äkki piisavalt head arstiteenust, kui arsti peale kaevata, eriti kui silmas pidada, et väiksemates kohtades tunnevad kõik kõiki – Eesti on pisikene ühiskond,” nentis Luik. “Kõik need nüansid kokku tekitavadki alanõuete esitamise kui statistikat Soomega võrrelda.”
Mitte iga soovimatu meditsiiniline tagajärg pole tingimata raviviga. “Tüsistus on laiem mõiste – see on igasugune meditsiiniline komplikatsioon, mis võib olla raviviga, aga ei pruugi olla,” jätkas Luik.
Eesti arstide liidu peasekretär Katrin Rehemaa täpsustas: “Kõige üldisemalt on raviviga diagnoosimise või ravi käigus tekkinud tervisekahju, mida oleks saanud vältida. Tüsistus on tervisekahju, mis võib tekkida ka siis, kui kõik on õigesti tehtud.”

Diagnoosimise vigade osas toob Luik välja näiteks olukorra, mille puhul läheb näiteks pikaajalise taimetoitlase vere rauasisaldus ühtäkki väga madalaks. Arst eeldab, et põhjuseks on taimetoitlus, ehkki varem pole see probleeme valmistanud, ning seetõttu jääb märkamata rauasisalduse kukkumise sage põhjus – vähk. Arst jätab pelgalt taimetoitluse tõttu tähelepanuta märgid, millest ta tavapäraselt oleks pidanud aru saama. “Oleks arst õigel ajal – kui tuldi kaebustega ja nähti, et rauasisaldus on väike – teinud täiendavad testid, oleks ta aru saanud, et tegu on vähiga ja oleks saanud inimest õigeaegset ravima hakata,” nentis Luik. Teise näitena tõi Luik välja vea laboriseadmes: inimesel olid komplikatsioonid, laboriseadmes testiti tema proove, vastused näitasid, et kõik on korras, aga tegelikult ei olnud korras, sest seadmed olid valesti seadistatud. “Oleks õigesti seadistatud, oleks teada saadud, mis on normist ära ja inimest oleks saanud varem ravida,” märkis vandeadvokaat.

Reeglina salajane kompromiss

Ravivigade alla kuuluvad juhud, kus näiteks lõhutakse operatsiooni käigus mõni teine siseorgan või amputeeritakse vasaku jala asemel parem jalg. Veel toob Luik näitena välja apsaka kui operatsioonil jäetakse patsiendi kehasse mingisugune instrument: nõel, klamber vms. “Eesti arstid on üldmõistes väga heal tasemel ja teevad head tööd, aga igas töös tuleb paraku vigu ette,” rõhutas Luik. Tema sõnul on ravivead inimlikud eksimused – keegi arstidest ei kahjusta patsienti ju meelega.

“Kui räägime tüsistustest, tasub teada, et inimeste organismid reageerivad ravimitele ja ka ravile erinevalt – mõnel võtabki tervenemine kauem aega,” jätkas Luik. “Operatsioonide puhul kaasnevad alati riskid, näiteks võib teatud operatsiooniga tekkida põie pidamatus. Need on tüsistused, mis ei sõltu sellest, kas arst teeb midagi valesti, vaid teatud protseduuride puhul selliseid asju juhtub.”
“Senise süsteemi kohaselt annab nõuandva õigusega ekspertide kogu sõltumatu hinnangu patsiendile viimase viie aasta jooksul osutatud tervishoiuteenuse kvaliteedile,” selgitas Marika Väli. “Hinnang antakse esitatud dokumentide alusel nelja kuu jooksul. Kui patsiendil tekib tervishoiuteenuse osutamisega seotud tervisekahju, võib ta nõuda hüvitist kas otse raviasutuselt või kohtu kaudu, seejuures peab patsient ise kohtule tõendama, et tervisekahju tekkis tervishoiuteenuse osutamise käigus tehtud vea tõttu.”
Olavi-Jüri Luik on oma töös kogenud, et kui raviviga on juba vaieldamatult tuvastatud – mis on väga keeruline –, leitakse sellest edasi reeglina kompromiss patsiendi ja raviasutuse vahel. “Tervishoiuteenuse osutaja ei soovi kindlasti sellist asja kohtusse lasta, üldreeglina leitakse kompromiss,” nentis Luik. Tema kinnitusel on Eestis suhteliselt vähe kohtupraktikat, kus on kohtulahendiga tervishoiuteenuse osutajalt hüvitis välja mõistetud – pigem klaaritakse niisugused asjad kompromissiga enne kohut ära. “Patsiendile tekkinud kahju võib olla kaht liiki: kui midagi läks valesti operatsiooni ajal, tekib inimesele esiteks varaline kahju,” selgitas Luik. “See on tehniline küsimus, missugused on kulud: täiendavad ravimid, abiseadmete vajadus, võimalik töövõimetus. Teine on mittevaraline ehk moraalne kahju –  läbi elatud valu ja vaev, mis on subjektiivne.”

Mõned arstid saanud ka kriminaalkaristuse

Seadustega rahaliste hüvitiste piirmäärasid paika pandud ei ole, summad olenevad olukordadest. “Raskematel juhtudel – kui rääkida moraalse kahju hüvitisest – on minu praktikas patsiendile ka 50 000-eurost hüvitist tasutud, aga siis peab olema tegemist juba raske juhtumiga,” tõi Luik välja. Tavalised mittevaralise kahju hüvitised on kindlasti väiksemad. “Saksamaal seevastu mõistetakse mittevaralise kahju hüvitiste praktikas hüvitisi välja (mitte ainult arsti vigade puhul) 10-12 korda suuremates ulatustes kui Eestis,” kõrvutas vandeadvokaat.
Dr Rehemaa sõnul on mõned arstid kriminaalkorras süüdi mõistetud ja neilt ka rahaline kahju välja mõistetud; osa tsiviilmenetlusi on praegu pooleli. “Enamik kahjunõudeid esitatakse otse haiglatele ja kahju hüvitatakse otse patsiendile ning need juhtumid on tavaliselt konfidentsiaalsed,” lisas dr Rehemaa. “Rahaliste hüvitiste piirmäärasid patsiendile põhjustatud kahjude eest praegu ei ole, enne kui uus seadus juulis 2024 jõustub.”
Väitele, et patsient on haigla vastu minnes alati nõrgem pool ning seni kehtiv süsteem teenib ainult ravivigade varjamise huve, vastas dr Katrin Rehemaa, et leidub patsiente, kes suudavad palgata parema advokaadi kui haigla ning mõned püüavad asja enda kasuks pöörata meedia kaudu. “Kuna arstid ja haigla ei saa ilma patsiendi nõusolekuta haigusloo andmeid avaldada, on neil väga keeruline ennast avalikult kaitsta,” nentis dr Rehemaa.

Eestis on nn patsiendikindlustuse eelnõud menetletud juba üle kümne aasta. Lootus on, et olukord muutub, kui 1. juulil 2024 viimaks jõustub riigikogus vastu võetud seadus tervishoiuteenuse osutaja (raviasutuse) vastutuskindlustuse ehk patsiendikindlustuse loomiseks. “2024. aasta juulis jõustuva tervishoiuteenuse osutaja kohustusliku vastutuskindlustuse (mida on nimetatud ka patsiendikindlustuseks) sisu on tegelikult see, et kõikidel arstidel on analoogne vastutuskindlustus nagu on autoomanikel liikluskindlustus,” selgitas Luik. “Seega, kui pärast seaduse jõustumist tuvastatakse raviviga, siis arsti eest hüvitab kahju tema kindlustusandja.”
Arstidel kaob vandeadvokaadi sõnul seeläbi motiiv ravivigasid peita, kuna isiklikku varalist vastutust ei ole – kindlustusselts hüvitab.
“Tänane probleem on seegi, et arstid ei saa üksteise vigadest õppida, sest iga arst on huvitatud võimalikult vähe rääkimisest – sellest sõltub ju haigla või tema isiklik rahakott,” nentis Luik. “Kui uus seadus jõustub, saavad vähemalt arstid üksteise vigadest palju vabamalt õppida.”
Teine pluss on see, et tõenäoliselt ei pea tavainimene enam süsteemi vastu võitlema, sest luuakse süsteem, mis kannatanut toetab.”

Nagu liikluskindlustus

Seadus lubab patsiendil ravivea korral hüvitist saada, samuti luuakse vaktsiinikahju korvamise süsteem. Sätestatakse tervishoiuteenuse osutajate kohustusliku vastutuskindlustuse põhimõtted ja korraldus, samuti patsiendile hüvitamisele kuuluva kahju alused ja ulatus. Kahjujuhtumi korral, kus patsiendi ravimisel oleks tervisekahju olnud võimalik vältida, hakkab nõude asjaolusid hindama kindlustusandja. Kindlustussumma kahju kannatanud patsiendi kohta on kuni 100 000 eurot, kogu üheaastase kindlustusperioodi kohta kolm miljonit eurot. Seadusega kehtestatakse ka miinimumnõuded patsiendiohutuse korraldusele, sealhulgas luuakse teabe analüüsi süsteem, et ennetada ohu- ja kahjujuhtumeid.
Olavi-Jüri Luik võrdleb uue seadusega jõustuvat olukorda liikluskindlustusega. “Autode plekimõlkimistega seotud kohustuslik kindlustus kehtib aastast 1993, kuid enne seda klatiti kõik juhtumid omavahel ära,” lausus Luik. “Toona jäeti samamoodi väga paljude kahjude eest hüvitis küsimata, põhimõttel “kuidas ma ikka küsin, temalt ei ole ju midagi võtta”. Nüüd on meil kindlustussüsteem, ja tänasel päeval ei näe enam keegi probleemi küsida naabri kindlustusandjalt hüvitist, kui ta tekitab autole kahju.”
Katrin Rehemaa kinnitusel on igati loogiline, et rahalist hüvitist saab edaspidi nõuda ainult raviasutuselt, mitte arstilt isiklikult, sest arstid töötavad ravimeeskonnas. “Kahju hüvitab siis kindlustus, mitte haigla ning nii saab patsient hüvitist tunduvalt lihtsamalt ja kiiremini kui kohtus käies,” märkis dr Rehemaa. “Patsient peab kindlasti saama hüvitist kui tervisekahju on tekkinud ja nõue põhjendatud. Meditsiinis on palju ohte ja riske ning vigu täielikult vältida ei saa, kuid selle poole tuleb püüda.”

Kuhu pöörduda, kui tunned, et arst on teinud ravivea?
• Hugo.legal pakutava riigi toel õigusabi kaudu on abivajajatel võimalik saada kaks tundi tasuta õigusabi, kui isiku eelmise kvartali keskmine sissetulek jääb 1200 euro piiresse (bruto). Vastuvõtule registreerimine tel 688 0400 või kodulehe www.hugo.legal kaudu.
• Kindlustusõiguse ja kahjuhüvitise spetsialist, vandeadvokaat Olavi-Jüri Luik selgitas, et õigusabi hind ei sõltu mitte niivõrd tunnihinnast kuivõrd asjale kuluvast ajast. Mõni asi võib laheneda vaid pretensiooniga (ehk 2-4 tunnise kuluga) ja mõne asjaga läheb aastaid vaidlemist (võib minna kümneid ja kümneid tunde – eriti kohtuvaidluste puhul). Juhtumid on väga erinevad ja seega oleks numbrite väljaütlemine Luige sõnul vale, sest see võib tekitada lugejas valeootuse.
• Tervishoiuteenuse kvaliteedi ekspertkomisjon annab sõltumatu hinnangu patsiendile osutatud tervishoiuteenuse sisulisele kvaliteedile. Avaldusi saab saata aadressil: Suur-Ameerika 1, 10122 Tallinn või digiallkirjastatult e-postiga: info@sm.ee
• Jõustuva patsiendikindlustuse lähem info: www.sm.ee/patsiendikindlustus
• Eestis makstavatest ravivigade hüvitistest on Olavi-Jüri Luige sõnul raske täpset ülevaadet anda. Tõsiste vigade korral lähevad haiglad tavaliselt kompromissile, kuid taoliste kokkulepete tingimused on konfidentsiaalsed. Raskematel juhtudel on patsiendile ka 50 000 eurost hüvitist tasutud. Teiste riikidega võrreldes on eestlased kahju nõudmisel pigem passiivsed ning kohtud omakorda hüvitiste väljamõistmisel konservatiivsed.

Mida uus seadus kaasa toob?
• 1. juulist 2024 jõustub tervishoiuteenuse osutaja kohustusliku vastutuskindlustuse seadus, mis võimaldab patsiendil ravivea korral hüvitist saada.
• Seadusega luuakse patsiendikindlustuse hüvitamise süsteem. Patsiendikindlustus kujutab endast tervishoiuteenuse osutajate kohustuslikku vastutuskindlustust. Paika pannakse patsiendile hüvitamisele kuuluva kahju alused ja ulatus.
• Kahjujuhtumi korral, kus patsiendi ravimisel oleks tervisekahju olnud võimalik vältida, hakkab asjaolusid hindama kindlustusandja. Kindlustussumma kahju kannatanud patsiendi kohta on kuni 100 000 eurot, kogu üheaastase kindlustusperioodi kohta kolm miljonit eurot. Seadusega kehtestatakse ka miinimumnõuded patsiendiohutuse korraldusele, sealhulgas luuakse teabe analüüsi süsteem, et ennetada ohu- ja kahjujuhtumeid.