“Aktiivsus- ja tähelepanuhäire ei ole moehaigus, mida inimesed ise endale ette kujutavad,” rõhutab kliiniline psühholoog ja õppejõud Inga Karton. “Halvustamise ja sildistamise asemel võiks üles ehitada suhtlemise inimeste tugevusi arvestades, mitte nende erisusi üle rõhutades või esile tuues.”

Aktiivsus- ja tähelepanuhäiret (ATH) iseloomustab tähelepanuvõime puudulikkus, püsimatus ja impulsiivsus, sellele iseloomulikke tunnuseid esineb ligi 8%-l alla 18-aastastest, poistel sagedamini kui tüdrukutel. ATH ei ole üksnes lapse- ja noorukiea häire – täiskasvanute puhul on levimus umbes 7%.

Tallinna saksa gümnaasiumi 11. klassi õpilane Diana Põder (17) sai ATH diagnoosi põhikooli lõpus. Õigupoolest märkas juba logopeed, kelle juures tüdruk käis algkooli päevil, et Dianal on tugevad tähelepanuprobleemid. “Toona ei viinud vanemad mind kuhugi edasi, vaid arvasid, et kasvan sellest välja,” meenutab Diana. Lapsest saati kannatas tüdruk veel mitmete tervisemurede käes, millest peamine oli probleem seedimisega. “Sestsaati olen proovinud mitmeid ravimeid, et valu leevendada,” meenutab ta. Psühhiaatri juurde pöördus Diana esialgu teiste vaimsete probleemide pärast, nii et üksjagu üllatusena tuli arsti jutt, et tal võib olla aktiivus- ja tähelepanuhäire. “Mul oli stereotüüpne arvamus, et ATH-d esineb rohkem poistel ning see on seotud hüperaktiivsusega, mis minul ei väljendunud,” põhjendab ta. Pärast diagnoosi saamist hakkas Diana märkama, et paljud tema tegevused ja mõtteviisid on tõepoolest ATH-le tüüpilised. Ühes ATH-ga sai Diana ka düsgraafia ja düsleksia diagnoosi – need võivad kaasuda. “Olla teismeline ATH ja kaasuvate õppimisraskustega ning kannatada kroonilise valu käes on keeruline,” tõdeb neiu. “Toonases koolis hakati mind nägema kui lolli, kuigi mu teadmised olid eakaaslastega võrdsed, kui mitte kõrgemadki.”

Eriti raske 9. klassis

Iseäranis raske ja stressirohke aeg oli Dianal üheksandas klassis, kui ta õppis linna ühes eliitkoolis. “Kuna mu hinded olid head, leidsid õpetajad, et kõik on hästi, ma saan hakkama, mul ei ole ju midagi viga,” meenutab ta. Koguni Rajaleidjas arvati, et tema erivajadus ei ole piisavalt väljendunud, et põhikooli lõpueksamitel mingeidki kohandusi saada. Seevastu imestati: s e l l e s t koolist ei ole meile kunagi õpilasi abi saama tulnud! “Ka eliitkoolis võivad õppida erivajadustega õpilased,” rõhutab Diana. “Haridussüsteemil on vaja veel kõvasti selle nimel töötada, et neid piisavalt toetataks. Õpetajad ei ole kohati teadlikud isegi elementaarsetest erivajadustest, mis on ATH või düsgraafia.”

Segadus kõnes ja kirjas

Diana puhul avaldub düsgraafia selles, et ta ei suuda teha vahet sulghäälikutel, ning see mõjutab kogu tema keeletaju: õigekirja, rääkimist, lugemist, etteloetava teksti kuulamist ja enese väljendamist. “Juba 2-3-aastaselt, kui ma rääkima hakkasin, oli kohe näha, et keele areng oli väga aeglane. Lasteaias märgati, et mul on raskusi väljendada end sõnaliselt, ja see kestab siiani,” räägib neiu. Talle öeldakse tihti, et tema keeletaju on põhikooli kuuenda-seitsmenda klassi tasemel. “Etteütlused on alati olnud mu vihavaenlased! Paraku ei ole siin paranemist loota – logopeed selgitas, et arenguline periood on juba möödas ja nüüd tuleb leida teisi võimalusi, kuidas igapäevaelus paremini toime tulla.”

ATH-st tulenevalt tajub Diana segadust ja kaost, olles üheaegselt justkui kümnes kohas. “Kui samal ajal on nii palju mõtteid peas, ei suuda enam järge hoida, tähelepanu hüpleb, stressitase tõuseb ja hakkan asju unustama,” kirjeldab ta. “Mida vanemaks saada, seda vähemaks võivad ATH sümptomid jääda – kogu aeg otsid ju lahendusi, kuidas paremini keskenduda.” Kui on vaja kirjandit või midagi muud ajakriitilist kirjutada, istub Diana kohvikusse, kus ta näeb, et ka teised töötavad – siis on justkui pinge peal, et peab midagi tegema. “Kodukeskkonnas ei suuda ma peaaegu üldse keskenduda, fookus hajub,” selgitab ta. “Koroonaaegne distantsõpe oli mulle väga raske, sest videokõnedes istumine ei toiminud – ma ei suutnud keskenduda, tähelepanu hüppas pidevalt kuhugi mujale.”

Olles diagnoosi saanud, asus Diana ATH ravimeid võtma, et kooliasjade ja igapäevategevustega paremini toime tulla. “Need ravimid aitasid mul põhikooli diplomi kätte saada,” on neiu uhke keerulise eluetapi seljatamise üle.

“Kuna düsgraafia tõttu ei suuda ma mõtteid sõnastada, on mul toeks kunst, mille abil end väljendada ja oma tundeid visualiseerida,” räägib Diana. Alates 2021. aastast on ta Sally Stuudio kunstikooli õpilane ning veebruari lõpul avati Tallinna puuetega inimeste kojas (Endla 59) tema maalide näitus “Häirete harmoonia”. Maalid pealkirjadega nagu “Samaaegselt 10 kohas” ning “Nähtamatu valu” peegeldavad Diana terviseprobleemide füüsilisi ja vaimseid tahke.
“Paljud ei märka ega mõtle, kui palju kahju võib tuua stereotüüpne mõtteviis keerulistest haigustest ja häiretest,” nendib Diana. “Soovin näitusega levitada rohkem teadlikkust nendest probleemidest ning püüelda selle poole, et luua parem maailm inimestele, kes sarnaste probleemide all kannatavad.”

Kuigi võib tunduda, et Diana on näituse igas teoses kajastanud midagi negatiivset, loob see tema jaoks tasakaalu. “Kõige tähtsam ongi leida harmoonia, aktsepteerida ja aru saada, kuidas need häired väljenduvad ja kuidas neid käsitleda,” selgitab noor kunstnik. “Tahaksin kaaskannatajatele – minust veel noorematele – kinnitada, et lahendusi saab leida, parem aeg tuleb, olgugi et uurimine, kuidas need ebakõlad sinu ajus ja kehas toimuvad, ning nende aktsepteerimine võib võtta aastaid. Rahu leidmine on keeruline protsess.”

Diana ise on tasakaalu loovuse kaudu leidnud, olles kasutanud kunsti nagu teraapiat. “Mu näituse isiklikum eesmärk on see, algklasside lapsed ei peaks põdema, kuna maailmas pole piisavalt palju teadlikkust nendest häiretest,” tunnistab ta. “Oleksin nii väga soovinud lapsena teada, mis tegi mind erinevaks ja miks ma kogesin enda suhtes nii palju viha.”

ATH kui moehaigus?

Tervise Arengu Instituudi andmetel registreerisid psühhiaatrid 2021. aastal ligi tuhat uut ATH juhtu, kuid 2022. aastal juba ligi 2200. 59% ehk üle 3000 ATH diagnoosi saanutest olid 15-aastased ja vanemad.

Tallinna Tehnikaülikooli teaduri Tanel Peetsi sõnul on diagnooside arvu kasvu taga eeskätt täpsustunud diagnostika ning teemakajastused sotsiaalmeedias. “Eestis ATH-d omal ajal ei diagnoositud ja nii kasvas üles terve põlvkond inimesi,” tõdeb Peets. “Sellest ei räägitud ka 1990ndatel ega 2000ndate esimesel kümnendil. Nüüd saavad diagnoosi ja abi ka kõik need, kes jäid oma lapsepõlves või noorukieas diagnoosimata ja siis võibki tunduda, et järsku on neid nii palju tekkinud. See ei ole nõnda vaid Eestis, vaid üle terve maailma.”

Peets toob välja veel eri põhjuseid alustades sotsiaalmeedia plahvatusest, mis on aidanud ATH-d rohkem teadvustada. “Inimesed, kes ei tulnud varem selle pealegi, kuulavad teiste kogemuslugusid ja hakkavad sageli ära tundma, et neil võis varasemas elus ATH eri aspekte esineda,” jätkab ta. “Ka arstide teadlikkus on kõvasti kasvanud. “

ATH-d iseloomustab kolm valdkonda, kus esineb probleeme: tähelepanu juhtimine, impulsiivsus ja hüperaktiivsus. “Uuringud näitavad, et koguni 60–70% ulatuses on tegemist geneetikaga,” ütleb Peets. “Välja on arvutatud, et kui üks õdedest-vendadest on ATH diagnoosiga, kasvab teiste õdede-vendade diagnoosi tõenäosus hüppeliselt. Kui laps saab diagnoosi, on ka tema vanematel tõenäosus palju suurem.”

Ka Tanel Peetsil endal ja tema11- ja 16-aastasel lapsel on ATH diagnoos. “Ise sain diagnoosi alles 41-aastaselt,” lisab mees. “Minu ellu jõudis ATH temaatika laste kaudu, ma ei olnud sellisest häirest varem midagi kuulnud.”

Enesediagnoos ei ole kliiniline diagnoos

Kui 10-15 aastat tagasi räägiti Eestis pigem vaid lastel aktiivsus-ja tähelepanuhäirest, on nüüd paraku näha sedagi, et täiskasvanud on ise varmalt veendunud, et neil on häired, mida kliiniline diagnostika ei kinnita. “Tõenäoliselt ongi enamik täiskasvanutest, kes on ATH diagnoosi saanud, alustanud enesediagnoosist,” tõdeb Peets. “Kuid tihti võib olla tegemist eripäraga, mis kliiniliseks diagnoosiks ei kvalifitseeru. Sageli märgatakse enda juures sarnaseid jooni ja minnakse arstiga arutlema, aga ATH-le omaseid sümptomeid ei tekita vaid aktiivsus- ja tähelepanuhäire, vaid ka depressioon, ärevushäire ning liigne nutiseadmete kasutamine.” Vahe on selles, et näiteks nutiseadmete ülearusel pruukimisel probleemid kaovad, kui helendava ekraani ees veedetav aeg ära jätta, aga ATH puhul probleemid säilivad.

Mida see annab, kui inimene laseb end täiskasvanuna ATH suhtes diagnoosida? “Mõistagi ei ole diagnoos ja ravimid eesmärk omaette, aga siiski saab suur osa diagnoositutest ravimitest abi,” nendib Peets. “Nad on ehk suutnud luua endale toimetulekumehhanismid, aga ravimite abil on võimalik oma potentsiaali veel paremini saavutada. Kuna ATH-l on lai spekter, ei tähenda see, et ATH diagnoosiga tuleb tingimata ravimeid võtta – suurel osal täiskasvanutest ei ole seda vaja, kui näiteks on leitud töö, kus ATH omadused tulevad pigem kasuks või ei takista. Enda peale vaadates võin küll kinnitada, et tööga käib kaasas nüansse, mis vajavad suuremat pingutust ning ravimid on sel puhul kasuks.”

Hilisema diagnoosiga võib Peetsi sõnul kaasneda ka kergendus, kui aru saada: ahaa, tänu sellele mul läkski ülikoolis nii palju aega, või et seetõttu tekkisidki suhetes raskused. “Seegi on suur asi,” tõdeb ta. Peetsil endal kulus bakalaureuseõpinguteks nelja asemel seitse aastat. “Läksin ülikooli reaalkoolist, kus klassijuhataja istus n-ö oraga tagumikus,” muigab mees. “Ülikoolis aga saabus järsku vabadus – ja kui sess kätte jõudis, järgnes häving.”

Arvatakse, et 60%-l ATH diagnoosi saanutest jäävad sümptomid ka täiskasvanueas püsima, ehkki ei pruugi elu takistada. Neist umbes kolmandik võib ka täiskasvanuna ravi vajada ja peab teadlikult ATH sümptomitega tegelema.

Supervõimed, hüperfookus ja teised müüdid

Peets kinnitab ATH-ga seonduvat stereotüüpi “väike aktiivne poiss”, mis aga ei ole sugugi õige, sest leidub ka hüperaktiivseid tüdrukuid, kellena täna on end ära tundnud paljud täiskasvanud naised. “Ka on tüüpiline suhtumine, et ATH on lihtsalt laiskus või iseloomuprobleem, aga kui võtta end kokku ja luua kindlad struktuurid, siis probleemid justkui kaovad,” ütleb Peets. “Veel kohtab müüti, et ATH on justkui supervõime. See linnalegend baseerub asjaolul, et ATH-ga inimesed võivad hüperfokusseeruda kindlale asjale, kui neid miski väga huvitab. Aga see hüperfookus ei allu tahtele, vaid tähelepanu läheb sinna, kuhu ta parajasti läheb.”

ATH muutub häireks siis, kui ta segab elu. “Kui oled impulsiivne, spontaanne ja aktiivne, aga vahel tähelepanu ka hajub – see ei ole ilmtingimata häire,” rõhutab Peets. “Et see oleks häire, peavad need omadused näiteks takistama tööalaselt või akadeemiliselt oma täit potentsiaali saavutada. Ka see, et ATH-st kasvatakse välja, on väärarusaam.”

Tõsi küll, ATH pilt võib elu jooksul muutuda – kui lapseeas tekitavad rohkem probleeme impulsiivsus ja hüperaktiivsus, hakkavad hilisemas vanuses rohkem domineerima tähelepanu juhtimise probleemid. Ka ATH-ga inimesed arenevad ja õpivad kompenseerivaid käitumisi. “Olen lugenud teadusartikleid, milles mainitakse, et küsimus on selles, kas ATH taandub või leitakse selline karjäär ja tegevusvaldkond, kus ATH ei häiri ega põhjusta raskusi,” räägib Peets.

Müüdiks võib Peetsi kinnitusel pidada sedagi, et ATH-ga inimesed on kõik loovad ja andekad. “Uuringud näitavad, et ATH-ga inimesi leidub nii loovate kui mitteloovate, nii intelligentsete kui vähem intelligentsete seas, seega ATH ei ole seotud intelligentsi ega loovusega,” märgib ta. “Kõigi sedalaadi müütide vastu aitab ainult harimine – seetõttu sai loodud ka ATH Liit, et teadlikkust tõsta ja teaduspõhist infot jagada.”

Õpiraskused ei tähenda madalat võimekust

Pikka aega seati võrdusmärk, et ATH tähendab ka õpiraskusi, aga see müüt on sai juba tükk aega tagasi ümber lükatud. “Väga paljud ATH-ga lapsed on võimekad,” räägib kliiniline psühholoog ja õppejõud Inga Karton. “Kui laps tegeleb millegi muuga, tuleneb see näiteks sellest, et tal on ülesanne juba valmis ja tal hakkab igav. Õpiraskused ei tähenda madalat vaimset võimekust, vaid seda, et lapse tähelepanu ei püsi ning tunnis torkab silma impulsiivsuse pealt reageerimine ja käitumine. Kui veel halvad hinded juurde tulevad, võibki laps kõrvale jääda – õppimine huvitab teda järjest vähem, sest ta ei saa sealt mingit positiivset tasu. Samal ajal ei ole tal ju probleeme asjadest aru saamisega – kui lapsel on huvi ja ta kätte võtab, saab ta ruttu aru ja kõik kenasti tehtud.”

Peetsi enda lapsed käivad väikeklassis, kus on väga toetav suhtumine, niisiis on väikeklass tema meelest igati õigustatud. “Samas jagub psühhiaatreid, kes leiavad, et alati ei peaks ATH diagnoosiga last väikeklassi panema, pigem võiks olla toetatud nende osavõtt suuremast klassist,” tõdeb Peets. “Lõpuks oleneb kõik lapsest: ATH-lapsed ei ole ühesugused.” Oma laste põhiprobleemidena näeb Peets aja ja kohustuste planeerimist, mis on ATH-inimeste tüüpiline raskus. “Aju tahab saada kiiret eduelamust ja dopamiinilaksu, ning arvutimäng annab seda rutem kui kodutööde ära tegemine,” muigab isa.

Kuigi ravimid ei ole eesmärk omaette, julgustab Peets emasid-isasid ravimeid mitte kartma, sest need toetavad ja aitavad lapsel oma täit potentsiaali saavutada. “Öeldakse, et aju areneb 25. eluaastani,” räägib Peets. “Siit-sealt teadustöödest on tulnud viiteid, et lastel, kes alustavad piisavalt vara ravimitega, toetavad ravimid aju plastilisust ja soodustavad püsivalt positiivsete muutuste tekkimist ajukoores.”

Kontrolltöid peab ikka tegema

Kuidas peaksid õpetajad üliaktiivseid või keskendumisraskustega õpilasi toetama? “ATH ei ole vabandus, aga tuleb suhtuda mõistvalt,” toonitab Tanel Peets. “See ei tähenda, et kui lapsel on ATH diagnoos, ei pea ta kodutöid ja kontrolltöid tegema, küll aga võiks õpetajad olla mõistlikud, rääkida ja suunata. Teiseks on olulised konkreetsed eesmärgid ja tähtajad, aga need ei tohi olla liiga kaugel. Kindlasti tuleks anda õpilastele vabadust aeg-ajalt ka liikuda, seda enam, et kogu koolipäeva paigal istumine on raske ka mitte-ATH-dele.”

Inga Kartoni meelest võiksid õpetajad vaadata, kust king pigistab – kas lapsel või on noorel tunnis raske lõpuni viibida või õppimisel järjepidev olla. “Olenevalt, kas õpitakse keskastmes, gümnaasiumis või ülikoolis, võiks uurida võtteid, mis aitavad keskenduda ning kaardistada, kuidas õppija tavaliselt oma asju ajab ja mida ta seal võiks muuta.” Kartoni sõnul lööb noortel tihti välja ka uneprobleem – ja seda isegi siis, kui põhjuseks ei ole liigne arvuti- või telefonikasutus, mis üleval hoiab. “On teada, et ATH-ga inimeste bioloogiline ööpäevarütm on nihkes, öö poole kaldu ja siis nad on hommikul väsinud,” tõdeb psühholoog. “Teadusuuringud näitavad, et aju ei hakkagi hommikul tööle, seega võiksid koolid üldse hiljem alata. ATH-ga lapsel võimendub kõik kordades: kui ta ei suuda õhtul magama jääda, on ta hommikul väsinud ning siis hüppab tal tähelepanu rohkem ja impulsiivsust on enam. Sama on täiskasvanutega.”

Üksteise süüdistamine ei aita

Karton soovitab põhikooli- ja gümnaasiumiõpilaste vanematel õpetajate ja klassijuhatajaga rääkida, kuidas saaks väline keskkond last aidata, enne kui asjad kriitiliseks lähevad. “Kui on liiga palju ärevust, tuleks seda maha võtta,” nendib Karton. “Kui me õpetame lastel süsteemselt ärevust maha võtma ega tee koolis asju, mis ärevust liiast peale panevad, on kõigil parem olla. Ka peab õppimine olema mõõdukat pingutust nõudev – see on väljakutse õpetajatele, kel nagunii on klassis erineva tasemega õppijad.”

Kuidas mõelda tunnis välja ülesandeid, mis pakuksid kõigile väljakutset? “Mina annan näiteks õppijale valida mitme erineva lugemise vahel: üks on lihtsam, ja veel on raskemad teadusartiklid,” räägib Karton. “Oma taseme saab õpilane kätte juba lihtsamast tekstist, aga kuna meil on erinevad õppijad, on igaühel võimalus omandada materjali vastavalt oma huvidele keerulisemalt ja sügavamalt.” Sobida võib ka rühmas õppimine. “Kui ATH-ga õpilased ei jaksa enam paigal püsida ja kipuvad naabriga rääkima, saakski õpetaja anda ülesande ning lasta neil siis omavahel rääkida ja jagada, kuidas ja mida nad aru said,” toob psühholoog välja. “See toetab kõikide laste huvi püsimist teema juures. Kui lubada lastel rääkida tunnis süsteemselt ja eesmärgipäraselt, võidavad kõik.”

Lisaks saab õpetaja õpetada lastele looma süsteeme, kuidas nad suudaksid paremini asju meeles pidada. “Ka vanemad saavad õpetajat juhendada, mis lapsele hästi toimib ja aitab tähelepanu hoida, kuidas teda kohale kutsuda või rahustada,” soovitab Karton. “Samuti võiksid õpetajad oma häid praktikaid vanematega jagada. Dialoogist on rohkem kasu, kui n-ö Pontut üle aia loopida ehk jageleda, kelle teha see ikkagi on, et ATH-ga laps koolis hakkama saaks.”