“Käime rohkem jala, sõidame rohkem jalgrattaga ja ühistranspordiga, sest see on kasulik nii endale kui ka kaaslinlastele,” ütleb tehnikaülikooli professor Dago Antov. “Kusagil Bangladeshis toodavad lapsed odavaid tekspükse, mida ei pea iga augu tekkides ära viskama – pükse saab ka parandada,” lisab ökomoe looja Reet Aus. Linn annab tänavu neile ja paljudele teistele – kokku 27 inimesele – oma teenetemärgi.

Professor Dago Antov seisab nutika liikluse eest

Mõistlik inimene ilma erilise vajaduseta peagi linnas enam autoga ei sõida, sest siin ei jätku neile lihtsalt ruumi, leiab tehnikaülikooli inseneriteaduskonna mehaanika ja tööstustehnika instituudi professor Dago Antov.
Antov on ilmselt suurim autostumise ja linnatranspordi teemadel rääkija. Teda huvitavad arukad ja autonoomsed sõidukid ning mõistlik infrastruktuur.

Antov uurib aruka liikluse mõju liiklejate käitumisele, keskkonnale ja ohutusele. Isikliku sõiduauto omamine või sellest loobumine pealinnas on jätkuvalt kirgi küttev teema, iseäranis koroonapandeemia tingimustes.
Kuigi auto tundub ka Tallinnas turvaline liikumisvahend, on professor optimistlikult arvanud, et autostumine väheneb peagi, sest kasvuruumi enam ei ole. “Kui meil praegu on ametlikult umbes 560 sõiduautot tuhande elaniku kohta ja maailma maksimum on 700 peal, siis lihtsalt pole enam kuhugi kasvada!” on Antov välja toonud. Ühtlasi on mees veendunud, et Eesti teedevõrgust (mitte Tallinna tänavatest) üldiselt rääkides ei saaks ummikuid üldse välja tuua, kuna teema on olematu. “Neljarajalised teed igale poole on pigem “nice to have”, mitte “must be” (“hea, kui on”, mitte “kindlasti peab olema” – toim) lahendus,” on liiklusasjatundja öelnud.

Küll aga soovitab Dago Antov linnatänavatele erinevaid piirkiirusi, sest liiklusohutuse osas oleme kasvõi oma põhjanaabritest mitu sammu maas. “Kaks kolmandikku Eesti juhtidest arvab, et nad on keskmisest tunduvalt paremate oskustega ja teadmistega. Oma võimete ülehindamisest omakorda tuleneb, et siinsed juhid on liiga enesekindlad,” on Antov öelnud.
Autostumist ei pea Antov sugugi kehva ühistranspordi süüks, ta on rõhutanud, et traditsiooniline ühistransport ongi autost alati aeglasem. Professori meelest on Tallinnas vaja arendada hoopis trammiliiklust, sest uued trammid on kiired ja mugavad ning suudavad korraga vedada väga palju inimesi. Tänapäeva inimeste rohkem jalgrattasadulasse saamiseks on transpordiplaneerimise professor Antov välja toonud kaks lahendust: luua tuleks turvalised marsruudid ka tiheda liiklusega tänavatel ning rattahoiuvõimalused.

Antov kinnitab sõnumit, mis on kogu maailmas viimastel aastatel populaarsemaks muutunud: käime rohkem jala, sõidame rohkem jalgrattaga ja kasutame ühistransporti, sest see on kasulik nii endale kui kaaslinlastele.
Tallinn tunnustab Dago Antovit asjatundliku ja pikaajalise töö eest Tallinna liiklusohutuse ja tallinlaste liikluskäitumise parandamisel.

Hiiumaa kalamehest Vaino Väljasest sai Ladina-Ameerika kodusõja lõpetaja ning Eesti iseseisvuse taastaja

“Võim tähendab kahte asja – muret ja vastutust. Murega heitsid sa magama ja murega tõusid üles, sest vastutusekoorem oli seljas,” on öelnud äsja 90-aastaseks saanud diplomaat ja poliitik Vaino Väljas.

Vaino Väljas oli nõukogude ajal kümme aastat (1961-1971) Tallinna linna kõrgeima võimukandja – EKP Tallinna linnakomitee I sekretär. Kui ta oli jõudnud veel kümme aastat olla EKP ideoloogiasekretär, saatis impeeriumi juhtkond mehe rahvuslike vaadete tõttu diplomaadina Ladina-Ameerikasse “asumisele”. Aastatel 1980-1988 oli ta NSV Liidu erakorraline ja täievoliline suursaadik Venezuelas, Dominikaani Vabariigis ja Nicaraguas. Soojadel maadel töötades rõhutas Väljas alati, et ta on pärit Eestist ja Hiiumaalt. “Võib öelda, et vähemalt kaheksa Ladina-Ameerika presidenti teavad, kus asub Hiiumaa,” on mees huumoriga rääkinud.

Väljase diplomaadikarjääri tipphetk oli kahtlemata Nicaragua kodusõja lõpetamine ja rahulepingu vahendamine 1988. aasta märtsis. Mehe teise maailmateona mäletame küllap me kõik suveräänsusdeklaratsiooni vastuvõtmist ENSV ülemnõukogus 16. novembril 1988. Just see deklaratsioon, milles Vaino Väljas mängis dirigendi rolli, oli võtmetähtsusega Eesti iseseisvuse teel ja kõigi hilisemate omariiklusaktide nurgakivi.

Toonane ülemnõukogu saadik Enn Põldroos on neid sündmusi Toompeal meenutanud nõnda: “Kui siis Väljas lõi oma kullipilgu üle saali, kus istusid ka mundrimehed ja karastatud stalinistid, ja raius kõva häälega “Kes on poolt?” ning tõstis ise esimesena käe, tõusid käed ka saalis. Mõned hakkasid alles hiljem aru saama, mille poolt nad hääletasid.” Juubilari saavutuste nimekirja kuulub seegi, et nagu on öelnud toonane kergetööstuse minister ja uue lipu valmistaja Jüri Kraft, sai ka sinumustvalge lipu 24. veebruaril 1989 taas Pika Hermanni torni heisata “ainult Vaino Väljase heakskiidul”.

Vaino Väljast on kutsutud mitme hüüdnimega. Väljaanne Hiiu Leht kirjutab, et üks tuntumaid neist on Suur Vaikija, mida endine diplomaat ise on tõlgendanud nõnda, et kuna paljudest juttudest ei ole alles märkmeid ega dokumente, ei ole soliidne neid ühepoolselt esitada. Kalapüügiga seonduvad hüüdnimed on tal Ladina-Ameerikast pärinev Gran Pescador ehk Suur Kalamees ning Islander ehk Saareelanik. Need tunduvad sobivat mehe olemusega palju rohkem, sest kala ja kalapüük on Hiiumaal sündinud ja kasvanud Vaino Väljase kirg, kutsumus ja elu osa olnud poisikesest peale. Isegi oma kõrget vanust on Väljas seostanud kalapüügiga: “Kalalkäik on ka üks põhjus, miks ma olen nii kaua elanud. Peale värske õhu on see parim psühhoteraapia. Ükskõik kui kehv olukord ka poleks, kalal olles läheb kõik meelest ära.”
Kalast ja kalamehe huumorist ei saanud Väljas mööda ka kõige ärevamal ajal. Kui NSV Liidu juht Mihhail Gorbatšov ta 1988. aasta suvel, samal päeval, mil diplomaat Nicaraguast puhkusele saabus, välja kutsus ja EKP I sekretäri kohta pakkus, olnud Vaino esimene vastus, et parem läheb ta Hiiu Kalurisse rannakaluriks.

Olgugi et Väljas õppis ülikoolis ajalugu ning tundis huvi ka kirjanduse vastu, jäi ometi pinnale poliitika, õigemini rahva juhtimine, mida mees tegi tõelise riigimehelikkusega. Olgu selle kinnituseks tema enda lausutud sõnad: “Võim tähendab kahte asja – muret ja vastutust. Murega heitsid sa magama ja murega tõusid üles, sest vastutusekoorem oli seljas.”

Vaino Väljase saab Tallinna kõrgeima autasu – Tallinna vapimärgi – märkimisväärsete teenete eest Eesti suveräänsusdeklaratsiooni vastuvõtmisel 16. novembril 1988. aastal ja rolli eest Eesti iseseisvuse taastamise protsessis.

Eduard Toman: Kui see aitab tööd leida, õpib inimene kasvõi hiina keele ära

“See, kuidas eestlased ja venelased omavahel suhtlevad, on hoopis midagi muud, kui ajalehtedes kirjutatakse!” leiab rahvaste ühendaja, Vene kultuurikeskuse direktor Eduard Toman.

Mullu oma 60. sünnipäeva tähistanud näitlejat, lavastajat ja muusikut tuntakse küllap enim Vene teatri näitleja ning kunstilise juhina. Vanaisa poolt Paldiski juurtega Toman sündis Harkovis ja lõpetas Moskva teatrikõrgkooli, kuid õppis Eestisse naastes ära eesti keele ning teda võib pidada esimeseks kahe kultuuri ühendajaks siinsel kaasaegsel teatrimaastikul, kus varem eksisteerisid eesti ja vene teater täiesti eraldi. Tähendusrikkalt kehastas näitleja venelasest perepea rolli ka omaaegses telesarjas “Eestlased ja venelased”, mille kohta ta ise märkis, et eestlased ja venelased käivad küll samades poodides, sõidavad koos trollis ja bussis, kuid ometi ei tea me üksteisest ja tegemistest midagi.

“Tahame sellist eraldatust muuta, sest see, kuidas eestlased ja venelased omavahel suhtlevad, on hoopis midagi muud, millest ajalehtedes kirjutatakse!” märkis Toman toona, pidades ühtlasi imelikuks, et tema venelastest kolleegide seas leidub inimesi, kes eesti keele äraõppimist pole siin elades vajalikuks pidanud.

Üks väheseid vene näitlejaid, kes on ühtviisi hinnatud ja armastatud nii vene- kui ka eestikeelse publiku hulgas, on teatri- ja telerollide kõrval tuntud ka parodisti ja lauljana. Tomani repertuaarivalikusse on läbi aegade mahtunud nii vene romansse, tuntud ooperi- ja operetiaariaid, itaalia laule kui lääne ja vene filmimuusika klassikat. Lisaks on Toman ise loonud arvukalt laule, kirjutanud muusikat lastelavastustele ja teinud muusikalisi kujundusi.

Aastast 2017 töötab Toman Vene kultuurikeskuse direktori ametikohal, kus ta varemalt oli ametis arengudirektorina. Vähem ehk teatakse Tomani tegevust poliitikuna – tänaseks on mees juba aastaid Tallinna volikogu haridus- ja kultuurikomisjoni esimees, edendades siingi teatrivaldkonna arenguid ning keeleõpetuse programme. Toman on öelnud, et eesti keele õpetamist peaks alustama juba lasteaias, uskudes ühtlasi, et kui keeleoskus aitab tööd saada, õpib inimene kasvõi hiina keele ära.

Linn annab Tomanile teenetemärgi pikaajalise ja märkimisväärse töö eest Tallinna kultuuri- ja vaimuelu rikastamisel.

Disainer Reet Aus loob vanadest sinistest teksapükstest rohelist maailmamoodi

Inimesed ei taju, kui kallis on loodusele tegelikult odavate pükste tootmine, näiteks teksadele kulub 10 000 liitrit vett, on öelnud vanadest rõivastest uut ja moekat loov disainer Reet Aus.

Rõivadisainer Reet Ausi missioon on anda kulunud riideesemetele uus elu. Naine ise on kirjutanud, et teksapükste tootmine kiirmoetööstuses nõuab 10 000 liitrit vett. Kui neid teksapükse toota samasugusel viisil Eesti tingimustes, oleks pelgalt veekulu hind Tallinna Vee hinnakirja alusel 21 eurot. Inimesed ei taju, kui kallid need odavad teksapüksid tegelikult on. Kusagil Bangladeshis toodavad neid lapsed ja jäätmed visatakse lihtsalt üle aia.

Tallinn tunnustab Reet Ausi ka sellepärast, et ta õpetab taaskasutuskunsti üliõpilastele. Ausi arvates on meie püha kohus anda pealtnäha odavatele, aga tegelikult kallitele teksapüksele pärast mõningast kandmist uus elu.
“Minu eesmärk on peale selle lahendada küsimus, kuidas seda ringmajandust tööstuslikult võimalikult laialdaseks muuta,” võtab Aus ise oma missiooni kokku.

Mitte et see hoobilt nüüd muudaks suurt pilti globaalmajanduses. Keldritaolises nurgataguses tehases jäävad seitsmeaastased lapsed ikkagi mõne brändi T-särke trükkima. Aga üha enam inimesi mõistab tänu Ausi selgitustööle, et osta tuleks mitme odava asemel üks kallim, aga naturaalsest materjalist riideese. Ja et riiet ei pea iga augu pärast ära viskama, vaid saab ka parandada.

Koolipapa Meelis Kond ei salli massikooli, vaid tõstab esile õpilaste andeid

“Haridus pole mitte see, mida oleme õppinud, vaid see, mis jääb järele, kui oleme õpitu unustanud,” tsiteerib Tallinna 21. kooli direktor Meelis Kond meelsasti klassikuid. Tallinna vanima lasteaia direktorit Marika Ärmpalu kirjeldavad aga kolleegid kui väga sooja ja hoolivat inimest, kes on loonud Koplis kogukonda ühendava paiga.
Kond oli juba keskkooli lõpus veendunud, et tahab õpetajaks saada.

“Pühendumus on pedagoogikas väga tähtis,” leiab mees, kes on direktoriks rahvusvahelisi innovatsiooniauhindu pälvinud koolis, mille lipukirjaks on “21. koolist 21. sajandi haridus”. “Haridusinnovatsioon seisneb püüdes iga õpilase anne üles leida, et ei taandutaks vaid millegi selgeks õppimisele, vaid et joonistuks välja pilt õpilase annetest ja et oleks vähem n-ö massikooli,” räägib Kond. Ta möönab, et 1400 õpilasega koolis on see küll keeruline, kuid kõik püüavad selle nimel. “Haridus pole mitte see, mida oleme õppinud, vaid see, mis jääb järele, kui oleme õpitu unustanud,” tsiteerib Kond meelsasti klassikuid.

Kui Marika Ärmpalu 1999. aastal Tallinna vanima, Kopli lasteaia juhiks sai, ootas teda ees mitu väljakutset. Lapsi käis lasteaias vähe ja õppekeel oli vene keel. Kuna sel ajal tuli Koplisse elama ühe rohkem noori eesti peresid, võetigi uus direktor tööle tingimusega, et ta avaks lasteaias eestikeelsed rühmad. Väljakutseid leidus veelgi, nimelt oli vana maja väga halvas korras: elektrisüsteem aegunud, torustik vana ja lagunenud, nii et kogu aeg oli hirm, millal miski üles ütleb. “Suur kergendus oli, kui maja 2005. aastal keldrist pööningukorruseni renoveeriti,” meenutab Ärmpalu (pildil). Kui Eesti esimene lasteaiahoone sai valmides hellitusnimeks mudilaste loss, nimetatakse uhke õueala ja ajaloolise hoonega maja täna ka Kopli kalliskiviks.

Kõik need aastad on Ärmpalu pidanud südameasjaks ka Kopli lasteaia ajaloo jäädvustamist ning kogunud endiste töötajate ja kasvandike mälestusi. Saja-aastase ajalooga lasteaia puhul on järjepidevus väga oluline. Nii mõnigi vanem on tunnustanud, et Kopli lasteaed on kujunenud kogukonna lasteaiaks – kes on oma esimese lapse siia toonud, toob ka teise ja kolmanda. “Ühelt poolt osatakse hoida traditsioone, teisalt ollakse ka uuele avatud,” on kinnitanud mitmed ema-isad.

Tallinna 21. kooli direktor Meelis Kond (pildil) saab teenetemärgi pühendunud tegevuse eest haridusvaldkonna uuendusmeelse eestvedajana. Kopli lasteaia direktor Marika Ärmpalu aga pühendunud töö eest koolieelikute kasvatamisel ja pedagoogiliste uuenduste elluviimisel.

Kes saavad Tallinna päeval linna teenete- või vapimärgi?

TTÜ professor Dago Antov, moedisainer Reet Aus, MTÜ PX Band asutaja Ruslan Bõkov, perearst Karmen Joller, 21. Kooli direktor Meelis Kond, laulja Ivo Linna, Iru hooldekodu direktor Jaanika Luus, Kaasani kiriku preester Viktor Melnik, Ida-Tallinna Keskhaigla kardioloog Ene Mäeots, endine Tallinna peaarhitekt Endrik Mänd, Lääne-Tallinna Keskhaigla juhatuse esimees Arkadi Popov, Pae gümnaasiumi direktor Izabella Riitsaar, Vene Teatri näitleja, pedagoog Larissa Savankova, Püha Johannese Kooli asutaja ja direktor Liivika Simmul, treener Tiit Sokk, ajakirjanik ja tõlkija Leivi Šer, Kuku Raadio ajakirjanik Timo Tarve, Põhja-Eesti Regionaalhaigla ülemarst Peep Talving, päästeameti peadirektor Kuno Tammearu, Lääne-Tallinna Keskhaigla vanemarst-uroloog Gennadi Timberg, rallisõitja Ott Tänak, Vene kultuurikeskuse direktor Eduard Toman, politseikindral Elmar Vaher, peapiiskop Urmas Viilma, tehnoloogiaettevõtja Bolt kaasasutaja Martin Villig, ajakirja Vikerkaar peatoimetaja Märt Väljataga, Kopli lasteaia direktor Marika Ärmpalu.

Dr Arkadi Popov rääkis koroonast ausalt ja keerutamata ning dr Peep Talving seisis piirangute eest

“Üleüldine tervislik suhtlemine, ka kriisi ajal, on ülioluline, sellest algab kõik,” lausus dr Arkadi Popov ja ta võitis rahva südame.
“Koroonaaja meetmed tuleb lihtsalt ellu viia, soovitusi ei võta inimesed tõsiselt,” lisas ka USA getogängsterite kuulihaavu tohterdanud dr Peep Talving, kes oma teadmisi kodumaal kasutades mõne aasta eest aasta arstiks sai.
“Eriolukorra haiglatsaar” ja “kõige kuulsam eestlane” on vaid mõned hellitusnimedest, mis dr Arkadi Popovil õnnestus koroonakriisi alates meedias välja teenida.

Terviseameti kriisistaabi hädaolukorra meditsiinijuhina tegutsedes võitis doktor Popov rahva südame, pälvis kiitust hea eesti keele, ausa jutu ja huumorimeele eest ning sai Facebookis fännilehe rohkem kui kahe tuhande jälgijaga. Temalt on õppida, et lisaks erialateadmistele on hea arsti trumbiks suhtlemisoskus. “Meditsiinis on number üks abistamine – abistame patsienti, abistame kolleegi. Üleüldine tervislik suhtlemine, ka kriisi ajal, on ülioluline, sellest algab kõik,” on Tartu Ülikoolis arstiteadust ja Peterburis psühholoogiat õppinud dr Popov öelnud. Kolleegide sõnul on Arkadi Popov ise oma sõnadele parimaks illustratsiooniks. Kui Popov midagi teeb, siis kirglikult, täpselt ja pühendunult.

Arst, õppejõud ja teadlane Peep Talving on ammutanud kogemusi nii lähedases Stockholmis, eksootilises Lõuna-Aafrikas kui ka kriminaalses Los Angeleses. Prof Talvingu kogenud käe all edenes traumaravi märkimisväärselt. Eestis juhitud projekti tulemusel on meil peaaegu kaks korda vähenenud suremine raskete traumade tõttu.

Mõne aasta eest aasta arstiks valitud traumakirurg on märkinud, et kirurgias tipptaseme saavutamiseks on oluline sügav huvi eriala vastu ja silmapaistvalt tugev töötahe. Mitmetes välisriikides töötanud doktor Talving peab oluliseks ka mentori rolli kirurgiks arenemisel ja kujunemisel. Pärast enam kui 30 aastat töötamist Rootsis ja USA-s Californias 2013. aastal Eestisse tagasi pöördunud arst hindab väga kõrgelt ka inimlikkust, järgib seda kategooriat ise ja ootab sama kaasinimestelt.

Koroonapandeemia tingimustes on prof Talving rõhutanud, et tema hinnangul ei saagi pandeemia piiramine olla päris demokraatlik protsess, vaid pigem veidi militaarne: “Me teeme niimoodi: me otsustasime, et võtame selle meetme ja see tuleb ära teha. Siin on palju otsuseid, mis on karmid, aga soovitustega väga kaugele ei jõua – inimesed lihtsalt ei võta seda tõsiselt.”

Lääne-Tallinna Keskhaigla juhatuse esimeest Arkadi Popovi tunnustab linn hindamatu panuse eest Covid-19 pandeemiaga võitlemisel ning elanike selgesõnalise teavitamise eest kriisiajal.
Põhja-Eesti Regionaalhaigla juhatuse liiget, ülemarst Peep Talvingut aga märkimisväärse ja olulise panuse eest Eesti meditsiinivaldkonna arengusse nii praktiku kui ka teadlasena.
Teenetemärgi saab ka Kivimäe perearstikeskuse perearst Karmen Joller pühendunud töö eest perearstina ja tallinlaste tervise edendamisel.

Eestlase kangekaelsus tegi Ott Tänakust maailma sporditipu, imeline mäng aga Tiit Sokust osava korvpallitreeneri

“Spordis peavadki vahepeal pisut halvemad ajad olema, et siis pärast jälle tõusta,” ütleb korvpalliguru Tiit Sokk. “Kui aga vaadata meie rahvaarvu, siis oleme ikkagi saavutanud väga häid tulemusi.”

“Terve vabariigi valitsus käis mõnda mängu vaatamas,” meenutab Tiit Sokk korvpalli hiilgeaegu 1980ndate lõpus. “Kalevi hall oli rahvast täis ja kisa-kära meeletult palju, ehkki lõunapoolsete maadega võrreldes oli kõik veel üsnagi vaikne.” Korvpallurid olid toona tõelised kangelased rahva silmis. Tippspordist lahkuti vanuse tõttu ja võidetud tiitlid ja medalid kirjutati igaveseks spordiajalukku.

Soku 1988. a Soulist saadud olümpiakulla väärtus viimase aja krahhide ja krahhikeste taustal vaid kasvab. Olgu pealegi, et see oli võidetud NSV Liidu koondises, kus mängumehena kindlasti geniaalne Sokk oli seatud mängujuhiks. Rääkimata maailmameistrivõistluste hõbemedalist (1986 ja 1990) ja Euroopa meistrivõistluste pronksmedalist (1989). Toona, taasiseseisvumise eel ei tajutud, see on esimene ja suure tõenäosusega viimane kord, kui eestlane jõuab korvpallis olümpiavõiduni. Sokk arvab, et Eesti spordi paremad päevad veel alles tulevad. “Spordis peavadki vahepeal ehk pisut halvemad ajad olema, et siis pärast jälle tõusta,” ütleb ta. “Kui aga vaadata meie rahvaarvu, siis oleme ikkagi saavutanud väga häid tulemusi.”

Tiit Sokk on muidugi teinud kõik, et tema ei jääks ainsaks, kel korvpallis ette näidata sedavõrd suured saavutused. Pärast mängijakarjääri lõppu on ta püüdnud, et keegi veel sama kaugele jõuaks kui tema omal ajal. Ta on asutanud Tiit Soku Korvpallikooli, nüüdse nimega spordiklubi Nord, mille sihiks on kasvatada spordist ja tervislikest eluviisidest lugu pidavaid noori. 2019. aastast on spordiklubi Nord ka ametlik BC Kalev Cramo noortesüsteemi arendaja. Eesmärk on leida nii järelkasvu nii BC Kalev Cramo ridadesse kui ka rahvuskoondisesse.

Teist sportlast, kes esitatud teenetemärgi laureaadiks, rallisõitjat Ott Tänakut, ühendab Sokuga üks joon. Kangekaelsus, millega noorukina murti end maailma tipu poole. Ja muidugi veel, et nad on saavutanud kõik, mis oma alal võimalik. Mitmekordse Eesti meistri autorallis ning 2019. aasta autoralli maailmameistri võidud mõjusid kindlasti palsamina meie räsitud enesekindlusele. Olime just ju suusariigina põrmu tõugatud. Aastatel 2018 ja 2019 valiti rallipaar Ott Tänak ja Martin Järveoja Eesti aasta võistkonnaks.

Käesoleval aastal tähistab Eesti auto- ja motosport 100 aasta juubelit – 1921. aastal toimus Eestis esimene võidusõit autodele ja mootorratastele marsruudil Tallinn-Rapla-Tallinn, milles osales kaheksa autot ja kaks mootorratast.
“Sport peaks ikka positiivseid emotsioone looma,” ütleb Tiit Sokk.
Mõlemad mehed on neid kuhjaga andnud.

Linn tunnustab omanimelise korvpallikooli asutajat ja treenerit Tiit Sokk olulise panuse eest Eesti ja Tallinna spordi arengusse tippsportlasena, Eesti korvpallikoondise peatreenerina ja panuse eest korvpalli järelkasvu treenimisel. Rallisõitjat, mitmekordset Eesti meistrit ja maailmameistrit Ott Tänakut aga märkimisväärse panuse eest Eesti rallispordi maailmakaardile viimisel, spordiala populariseerimisel ja eeskujuks olemise eest noortele motosportlastele.