“See on ikka jõhker kemikaalide kokteil, millega kangaid pritsitakse. Selle tagajärjel võib tekkida astma, mitmed allergiad, hingamisteede haigused ja koguni Alzheimeri tõbi,” räägib Tallinna teenetemärgi pälvinud moedisainer Reet Aus.

Eestlased ostavad keskmiselt kolm kuni neli uut riideeset kuus ning paljud vanad rõivad kuuluvad äraviskamisele. Moedisainer ja kunstiakadeemia vanemteadur Reet Aus püüab sellega võidelda, luues vanadest riietest uusi ja trendikaid. Pealinn tegi temaga intervjuu.

Teie särkidel kujutatud üles suunatud nool sai noorte seas väga populaarseks – mida see nool tähendab?
Üks esimesi T-särgi disaine, mis me tegime, tuli kunagi tehnilistel põhjustel niisuguste proportsioonidega, et olid nagu nooled, ja see stiil ongi meil jäänud põhiliseks. Nool sündis seitse-kaheksa aastat tagasi, kui alustasime Bangladeshis ühes suures tehases esimest katsetust. Tegime analüüsi, mis jäägid meile jäävad, ja hakkasime neid tagasi ringlusse suunama. Seal olid siis teatud 30-sentimeetrised lõikusjäägid. Nool aga sümboliseerib väärtustava taaskasutuse meetodit ehk selle materjali väärtuse tõstmist, mis on muidu määratud prügilasse minema. Materjali väärtus selles ahelas tõuseb ülespoole. Ja need proportsioonid tulid välja sellest, kuidas mingeid juppe kasutada.
Kuna me oleme aeglase moe kaubamärk, siis me ei vaheta oma tooteid iga paari kuu ega ka iga hooaja järel välja, vaid laseme edasi, kui need meie klientidele meeldivad.

Nii et tegelikult tehakse teie disainitud rõivad valmis Bangladeshis. Kas siis Aasia vabrikute suurtoodang polegi see, mis eriti keskkonda reostab?
Jah, põhiline keskkonnamõju tuleb suurtootmisest. Samas meie toodame tehastes, mis on sertifitseeritud. Sul peab olema oma tootjatega hea suhe. Ma käin igal aastal kohapeal nende tootmist kontrollimas, sest teist võimalust ei ole ja meie siin libastuda ei saa. Seda riski ei tahaks võtta, et midagi on keskkonnavaenulikult ja orjatööga toodetud. Kui tehas end sertifitseerib, nõuab see palju raha ja on üsna tüütu. Sisse tuuakse audit ja iga kolme aasta tagant auditeeritakse uuesti.

See on siis tõsine asi? Pole vaid nii, et kirjutad sildile, kui keskkonnasõbralik on riideese?
Nii ja naa, tehakse ka palju nn rohepesu. Kui on lihtsalt kirjutatud, et me kasutame orgaanilist kangast, aga ei ole lisatud, et see kangas on ökosertifitseeritud, ja seda sertifikaadi märget seal ka pole, siis loomulikult sa ei saa seda usaldada. Nii tehakse hästi palju.

Kui arvestada ka transpordikulu ja -saastet, siis kas poleks targem rõivaid ikka Eestis toota?
Eesti moetööstus on võrreldes Euroopa tööstustega ju väike ja ka meie tootmine on hästi väike. Samas on Eesti tööstusel väga suur keskkonna jalajälg, seda tänu energiale, mida me siin kasutame. Igal aastal arvutatakse välja kuupäev, millal saavad planeedi Maa kõik selleks aastaks olemas olevad ressursid ära kasutatud. Eelmisel aastal said need ressursid ära kasutatud augusti keskel, kuid Eesti kasutas sel aastal oma ressursid ära juba märtsi lõpul. See tähendab, et elame juba oma laste ja tuleviku arvelt. Eestil pole midagi hõisata – kuigi me oleme väikesed ja paindlikud ning räägime oma eduloost. Samas, kuni me toodame energiat, nagu seda ajalooliselt on tehtud, oleme me väga tagurlike riikide seas. Kõrvutades ennast teiste väikeste riikidega Euroopas, siis näiteks Taani kasutab 60% ulatuses tuuleenergiat! Geograafiliselt me ju ei olegi nii erinevad…

Kas võite rahulikult öelda, et teie disainitud särgid on 100% keskkonnasäästlikud?
Jah, tõepoolest on. Need on toodetud ülejääkidest ja 100% puuvillast – monomaterjalist, mis tähendab, et kui sa seda enam kanda ei taha, siis tood särgi meile tagasi ja meie suuname selle taas ringlusse. Teeme kõik tooted ülejääkidest ja arvutame sinna juurde, palju oleme CO2 ja vett kokku hoidnud. Teame, mida teha tootega ka siis, kui sina seda enam ei vaja, kui särk läheb katki või kulub ära.
Millised mürgid riietes sisalduvad ja kuidas need mõjuvad kehale? Milliseid kangaid või tooteid iseäranis vältima peaks?

Kõige hullem moetööstuses on toodete järeltöötlus – kui suured rõivakogused pannakse konteineritesse ja saadetakse tootmisest välja, pritsitakse neid eri kemikaalidega, et nad ei läheks hallitama, et putukaid ei oleks sees ja niiskus liiga ei teeks. See on päris jõhker kemikaalide kokteil, rääkimata ainetest, mis sisalduvad rõivastes ning jõuavad meie organismi neid kandes. Olen intervjueerinud Soome teadlasi ja lugenud eri teadustöid, ning võib tuua selgeid seoseid tekstiilitööstuse kemikaalide ja eri haiguste vahel. Näiteks astma, mitmed allergiad, hingamisteede haigused ja koguni Alzheimeri tõbi – see kõik tuleneb keemiatööstusest. Tegelikult me veel ei tea, kuidas see inimesele mõjub, sest mõju on pikaajaline. Allergilised reaktsioonid ilmnevad kohe, aga eri kemikaalid ja värvides sisalduvad raskemetallid talletuvad meie organismi ja maks peab selle tööga hakkama saama, mis ei ole sugugi lihtne ülesanne. Loomulikult reguleerib Euroopa Liit selgelt, milliseid kemikaale tohib kasutada, kuid keemiatööstus liigub palju kiiremini, kui kontrollivad protsessid järele jõuavad.

Miks eestlased ostavad iga kuu mitu uut rõivaeset? Kas inimesed tahavad võimalikult moekad olla või õhutab kaubandus ostma?
Inimeste harjumusi on kõige keerulisem muuta. Me oleme varakapitalistik riik. Minu põlvkond mäletab veel selgelt aega, mil polnud mitte midagi võimalik poest osta ja leiba sai talongide eest. On arusaadav, et kui sellest ajast väljutakse, tekib nälg tarbida. Ometi võiksime saada juba täiskasvanuks! Oleme saanud priisata päris kõvasti, võiks nüüd aru saada, et see ei ole normaalsus. Loomulikult müüb meedia kuvandit väga tugevalt ja kui sul ei ole endal arusaamist, mis on õige ja mis vale, kes sa oled ja mida väljendad, on lihtne trendidega kaasa joosta. Kui moeajakiri ikkagi ütleb, et moes on ümmarguse ninaga kingad, tundub kõigile, et neil peavad olema ümmarguse ninaga kingad! Tegelikult on oluline ikkagi stiil, ja stiil on alati trendiülene. Võtkem ükskõik milline stiiliikoon ajaloost – mõni mees kannab eluaeg täpselt sama lõikega musta ülikonda ja keegi isegi mõtle teda vaadates, et ta on moest väljas – ta on isikupärane ja see ongi oluline. Isikupära ei tähenda kindlasti seda, et sa pead ostma endale igal hooajal hunniku uusi riideid. Eelmise aasta sügisel nähtus ühest uuringust, et eestlased ostavad keskmiselt kolm kuni neli uut riideeset kuus, kuuludes rõivaste tarbimiselt rikaste riikidega ühte patta. See näitab, et me elame hästi, mis on iseenesest ju väga tore! Siiski võiks rohkem mõelda, kellele sa oma raha annad.

Kas põhjus võib olla ka sotsiaalne surve, mis ju nõuab, et kogu aeg oleks kõik uus: rõivad, auto, abikaasa…
Loomulikult on põhjuseks ka sotsiaalne surve! Käin oma tudengitega sageli Uuskasutuskeskuse sorteerimiskeskuses, kus hakkab silma, et inimesed toovad ka hinnasiltidega uusi asju, ja see näitab, kui kergekäeliselt uusi asju ostetakse. Uue asja ostmine tekitab hea tunde, sõltuvuse positiivsest emotsioonist, mis paraku kestab sekundeid. Kaua sa oma uue pluusi üle ikka rõõmus oled? Tusatuju on peagi tagasi ja ka prügi on juurde tekkinud. Mina tegutsen aeglase moe vallas, kus sotsiaalset survet ei ole.

Kui kergekäeliselt eestlased oma riideid minema viskavad?
Nad teevad seda väga kerge käega. Uuring kasutatud rõivaste kohta Baltimaades näitas, et me kuulume oma tarbimisharjumustelt rikaste Põhjamaade hulka. Tarbime kaks korda rohkem kui Läti ja Leedu inimesed.

Kui palju ühe ülikonna või kleidi valmistamine loodust saastab?
Ma saan tuua näite teksapükste või T-särgi kohta, mis on kaks enim toodetud rõivaeset. Nad on ka suur jäätmete liik. Sõltuvalt materjalist ja piirkonnast kulutab teksapükste tegemine keskmiselt 8000-11 000 liitrit magevett. See on väga suur kogus ja usun, et magevee problemaatika on juba jõudnud ka inimeste teadvusse. Meil Eestis on õnneks väga hästi – elame piirkonnas, kus on palju sademeid ja samas meil ei ole suurtootmist, seega oleme suutnud oma loodust hoida sellisena, et need probleemid ei ole veel nii drastilised. Kui aga liikuda lõuna või Aasia poole, planeedi keskosa suunas, on need probleemid tõsiseks muutunud. Näiteks puuvillataim on väga suur magevee tarbija ja Kaspia meri on ses osas väga hea näide. Ilmselt on kõik näinud pilte enne ja praegu, kuidas üks meri on sisuliselt kokku kuivanud just tänu puuvillakasvatusele. Euroopa Liidu roheleppest võib lugeda, et moe- ja tekstiilitööstus on saastavuselt teine tööstusharu. Selle peale me uusi riideid ostes aga väga ei mõtle. Kui rääkida, kui palju me lendame või autoga sõidame, on kogu mere- ja lennutransport kokku tegelikult hoopis väiksema keskkonnamõjuga kui moetööstus. Niisiis tasuks suurt pilti vaadata ja mõelda uusi teksapükse ostes, et vahest tasuks hoopis vanad teksad ära parandada.

Kuidas ja mis põhimõttel sünnivad teil vanadest rõivastest uued?
Teksapüks on eriti seda tüüpi toode, mida võiks hoida palju pikemalt ringluses. Tavaliselt ta kulub natuke ühest ja teisest kohast ja seda parandada on üsna lihtne. Meie siin katame üsna palju. Kõik meie tooted on tehtud tootmise ülejääkidest. Mis tähendab, et suurtootmises jääb üsna palju üle, isegi kuni 34% kangast. Me toodamegi ainult sellest ülejäävast kangast. Seda nimetatakse väärtustavaks taaskasutamiseks. Osa tooteid on kootud sellisest lõngast, mis on tehtud vanadest teksapükstest. Tehakse ümbertöötlus. Tükeldatakse need püksid ära, tehakse uus lõng ja sellest saab siis kududa uued tooted. Ja kolmas liin, millega me tegeleme, ongi see ühe teksapaari eluea pikendamine. Kui sul lähevad püksid katki, siis ära viska neid prügikasti, vaid too ja me lapime nad ilusti ära, sa saad neid veel mitu aastat kanda. See on tegelikult kõige esimene ja kõige lihtsam viis, kuidas vältida oma riiete prügilasse sattumist. Meil ikka ligi 75% toodetest jõuab pärast esmast kasutamist kas prügilasse või põletisse. See on väga mõttetu ressursi raiskamine.

Olete öelnud, et see auguke kusagil T-särgis pigem lisab väärtust. Kas me tõesti ei peaks auke häbenema?
Muidugi lisab väärtust! Ma olen seda kogu aeg rõhutanud,. See näitab, et on väärt asi. Mul on emaga vahel väitlus, et miks ma kunagi ei triigi oma riideid. Mulle tundub see lihtsalt mõttetu, tuleb lihtsalt leida sellised materjalid, mille kortsuke tundub ilus. Samamoodi, kui on väike auk või rebend, siis ei torma ma seda parandama, sest see on ju ilus.

Kas võiks teha kleite, mida saab kanda ühte- ja teistpidi? Mida te sellisest kasutusest arvate?
Ma arvan sellest väga hästi. Loomulikult võib nutikas disain anda ühele kleidile kümneid eri kasutusvõimalusi. See ongi disaini ülesanne – teha tooted heaks, ilusaks, mugavaks ning kauakestvaks. Ja kindlasti ka ringseks.

Kuidas moetööstust peaks reformima ja muutma? Kas oleks vaja riikide ja valitsuste vahelist kokkulepet mitte jätta vastutust vaid tarbijate õlule?
Võimalusi, kuidas valitsus või kasvõi Euroopa Liidu regulatsioonid saaksid aidata muutustel pärisellu jõuda, on palju. Käib pidev arutelu, kes tegelikult vastutuse peaks võtma: kas tarbijad, valitsused või suurtootjad. Mina olen seda meelt, et kui me ei reguleeri, siis suurtootjad oma tegevust ei muuda. On irooniline, et me teame väga hästi, kuidas toota väiksema keskkonnamõjuga. Samas inimeste ihaluse tõttu odavaid asju osta on ettevõtete vabandus alati, et mida turg reguleerib ja tarbija soovib, seda me talle anname. Sealjuures ei mõelda, et ka tarbijat tuleb harida ja anda talle võimalus teistsugust toodet osta.

Kuidas siis tarbijat harida ja ühiskonda käitumist muutma panna saaks?
Siin tulevad mängu regulatsioonid – meil peaksid olema mõõdikud, et hinnata oma toodete keskkonna jalajälge samamoodi, nagu me paneme kokku hinna. On ka arutatud mõjutamist maksustamise süsteemiga. Näiteks Rootsis on selline maksusüsteem, et ettevõtetele, kes tegelevad väärtustava taaskasutuse või parandusteenusega, on madalam käibemaks. Suurettevõtted, kes on kõige suurema probleemi tekitajad, peaksid muutma oma ärimudelit ringmajandusele vastavaks. Nad peaksid valmistama tooteid, mida on võimalik ringlusse võtta, et tekiks tootja omavastutus. Ettevõtted võiksid võtta tagasi oma kasutatud rõivad ning peaksid olema võimelised neid ümber töötlema ja neist uued tooted valmistama. Siis asutaks ka mõtlema, millised on tooted, mis turule jõuavad, ja poodidesse ei saadetaks enam keskkonda saastavat jama. Selle otsuse peaksid tegema ettevõtted, kuid miskipärast nad ise ei taha seda teha, ja siis tuleb kogu aeg kangesti reguleerida. Normaalses maailmas on ajuvaba, et me toodame asju, millel on selline sotsiaalne ja keskkondlik mõju! Ainukeseks edukriteeriumiks on see, palju ma teenin ühe tootega, mõtlemata sellele, millist kahju see toode kaasa toob keskkonnale ja teistele inimestele. Minu meelest see ei ole normaalne, vaid kriminaalne. Siin on ettevõtjatel väga suur töö teha, ilma et valitsus näppu viibutaks ja trahvida ähvardaks. See on ainus viis, kuidas ettevõtted muutuksid. Suur osa inimestest on paraku hinnatundlikud – neil ei ole aega mõelda ega süveneda. Inimeste harjumuste muutmine võtab väga kaua aega.

Kas inimesed peaksidki käima kolme ülikonna ja kolme kleidiga kümme aastat ja eelistama rätsepatööd?
See on ju täiesti reaalne, suur osa ajast ongi nii elatud! Palju siis meie vanematel ja vanavanematel rõivaid oli? Rõivaid võib ju ka rohkem olla kui kolm kleiti ja kolm ülikonda, küsimus on lihtsalt selles, millised need rõivad on ja mis neist saab pärast nende eluiga. Kui me võtame viskoosi, tselluloosipõhise materjali, mis on lõputult ümbertöödeldav, on asi väga lihtne – sa kannad oma viskoosist pluusi ära ja viid tagasi ettevõttesse, kust ta ostsid. See töödeldakse ümber kangaks ja tehakse uus moodne toode, mida keegi saab jälle kanda. Tuleb teha nutikaid valikuid: vältida kiirmoodi ja tooteid, mille puhul sa ei tea, kuidas ja kus nad toodetud on. Samuti tuleb oma toote eluiga pikendada nii palju, kui see võimalik on: parandada, teistega vahetada ning vältida toote prügisse jõudmist.

Kas teie ema on teile mingeid riideesemeid pärandanud?
Oo, muidugi, ja kõvasti! Ema on mul tekstiilikunstnik. Tema käest ma olengi õmblemist õppinud. Kui ma koos temaga poleks käsitööd lapsena teinud, siis ma polekski vist nüüd disainer. Kunagi oli aeg, mil ema õmbles meile kõik riided. Nüüdki vahel ta parandab laste riideid, see on väga armas.

Nõukaajal olid käterätid väga kvaliteetsed. Kui sa neid nüüd poest ostad, siis pead igal aastal välja vahetama. Miks see nii on?
Ja kui me läheme ajas veel tagasi, eelmise sajandi algusaega, mil tehti käsitsi linasest riidest köögirätikuid, siis need olid ju väga vastupidavad. Mida rohkem sa linast riiet pesed, seda tihedamaks see läheb. Minul on kodus üle saja aasta vanused köögirätikud. Mul pole mingit vajadust uusi osta. Tegelikult teatakse väga hästi, kuidas kvaliteetset kangast teha, aga seda lihtsalt ei tehta meelega.

Kuidas siis vältida rõivaste muutumist prügiks?
Oleme harjunud prügi vaatama kui suurt probleemide allikat ja tegelikult ta ongi seda, aga me ei mõtle sellele, et see on millegi tulemus. Proovin inimesi panna teistmoodi mõtlema – et kuidas tekib üldse olukord, et meil on prügi? Miks need tooted on nii kokku pandud ja disainitud, et neist tekib prügi? Et jõuaksime ringiga teise kohta ja saaksime aru, et tegelikult meil on teadmised ja oskused, kuidas teha ja disainida tooteid, millest ei saagi prügi, vaid kui inimene seda enam ei vaja, siis ta tuleb tagasi ringlusesse ja temast tehakse uus asi.

Räägite igaveste asjade tootmisest?
Meil on ju hulgaliselt materjale, mis on lõputult ümbertöödeldavad, ja materjalid, mida on väga lihtne ümbertöödelda, aga millegipärast ikka kasutame ja teeme asju, millega pole midagi teha ja mida ei saa ringlusesse suunata, kui inimene on ta ära kasutanud. See reostab meie keskkonda. See on hästi palju selline tegemata töö. Rakendusteadus, millega ka mina tegelen kunstiakadeemias vanemteadurina, on jäänud natuke tagaplaanile. Just nimelt see, et kuidas teadmine, mis akadeemilises sfääris olemas on, meie tavaellu tuua nii, et meie ringdisain saaks päris maailmas ka hakata arenema ja elama, ja disaini kaudu muuta ja lahendada probleeme, mitte mõelda kogu aeg, mida lõputu prügiga teeme.

Kuidas leida kaubandusest vastupidavam kangas ja toode – kas selleks on mingid märgistused?
Väga palju märgistusi ei leia, küll aga võiksid meil kõigil koolist kaasa tulla baasteadmised, et me teaksime, mida eelistada ja kuidas nutikate tarbimisotsustega probleeme lahendada, mitte juurde tekitada. Näiteks võiks teada, et segakiud on halvemad, sest neid on keerulisem ümber töödelda. Kui toode on monokiust ehk ühest kiust, on teda kergem ümber töödelda: näiteks 100% linane, 100% vill või 100% puuvill. Naftapõhiseid kangaid tuleks üldse vältida, sest nad toovad endaga kaasa mikroplasti, mis hävitab meie maailmamerd.

Kui te pealinna tänavatel ringi liigute, kas jääb tahes-tahtmata pilk inimeste riietele peatuma? Milline see pilt siis on? Kas liiga hall?

Muidugi ma vaatan inimeste riideid, eelkõige seda, kuidas riided istuvad selga. Aga ma ei anna sellele mingeid hinnanguid. See on üks asi, mille ma olen endalt ära koolitanud juba tükk aega tagasi. See ei ole üldse minu asi, mida teine inimene kannab või mida ta oma eluga teeb. Neutraalsus on kõige parem asi, nii sa saad ammutada kõige rohkem infot. Saad seda analüüsida, sellest õppida ja seda oma töös rakendada.
Eestlane on ju väga tagasihoidlik riietuja, ma näen seda oma poeski. Enamik kannab halli, musta, tumesinist. Valitseb üsnagi suur ühetoonilisus. Aga ma arvan, et eestlased on väga head riietujad. Väga maitsekad ja pigem tagasihoidlikud.

Viimase paari aasta jooksul on inimesed küll kokkuhoidlikumaks muutunud ja vähem ostma hakanud. Kuidas see mõjub moetööstusele?
Ennekõike on see katastroof suuremate ettevõtete jaoks. Ja loomulikult ka väiksemate jaoks on see keeruline. Aga seda saab vaadata kahtepidi. Kui ma vaatan, mis toimub moetööstuses üleüldse ja kui palju see kiirmoe kontseptsioon on lüüa saanud, siis selle üle ma ainult rõõmustan. Kiirmood ongi tegelikult mõttetu ja seda pole meile vaja. Meil on ikkagi vaja kvaliteetset disaini, kohalikku tootmist, kohalikke asju ja siinset disaini tuleb toetada. Mulle tundub, et see aasta otsa kestnud olukord planeedil Maa on inimestele üsna selgelt välja joonistanud, mis on mõistlik ja mis ei ole mõistlik. Selle külje pealt vaadates on võimalik olukorrast leida ka häid külgi.

Vanasti me hoidsime kangaid ja rõivaid alles ning toona oli sel mõtet, sest olid isetegemisoskused. Tänapäeval pole keskmisel perel õmblemisoskusi ega aega, et lõputult parandada või midagi uut meisterdada…
Ega inimene peagi ise parandama! Samas meil ei ole ka väga palju parandustöökodasid. Rootsi näitel võiks mõelda, et kui meil saaks selline teenus näiteks maksusoodustust, tekiks meilgi parandustöökodasid nagu seeni pärast vihma. Harjumus parandada oma asju kasvaks ja saaks normaalseks osaks meie elust. Äraviskamine ei ole normaalne!

Kas koolides peaks rohkem õmblemist õpetama?
Kindlasti! Iga inimene võiks osata nööpi ette õmmelda ja püksid ära lappida. Eks paljuski tuleb see kodunt kaasa – kui sul on ema või vanavanemad, kes käsitööd teevad, nopivad lapsed selle kergemini üles. Vajalikke oskusi jääb tõesti vähemaks, sest elu on mugav – nii odav ja lihtne on minna uusi asju ostma! Sealjuures tasub kaaluda, millist kultuuri me kultiveerime.

Mis saab rõivaste kogumispunkti viidud riietest?
Aastaks 2025 peame hakkama oma tekstiiliprügi eraldi koguma. Kui me ühel hetkel kogumegi kokku kõik oma tekstiiliprügi – kasutatud riided, tootmise ülejäägid, kodutekstiilid ja hotellide vanad kangad –, saab seda väga palju. Samas ringlussevõtu lahendusi ei ole, ümber töödelda me siin Eestis neid ei oska, selleks pole loodud võimalusi. Iga kuu jäävad kümned tonnid müümata ja liiguvad prügilasse. Me arvame, et kui oma kasutatud rõivad kogumispunkti viime, liiguvad need sealt kuhugi edasi ja kindlasti on kellelgi vaja mu katkiseid teksapükse. Tegelikult oleme uppumas oma tekstiiliprügisse, juba ammu enam ei ole nii, et kuskil oleks tohutu puudus. Terved rõivad saab loomulikult viia Humanasse või uuskasutuskeskusse, kus neid sorteeritakse ja ringlusse suunatakse. Samas lõputult sinna oma nodi viia ei saa, sest ühel hetkel liiguvad juba kasutuskõlbmatuks muutunud riided, ikkagi prügisse. Eestis ei ole selle peale väga mõeldud, arendusi selles suunas ei ole.

Mida arvate ütlusest, et uuskasutus pole kirik, kus kõik patud andeks saab?
Mõistlik on saata oma kasutatud riided teisele ringile. See on täitsa õige asi, aga ei saa viia kõiki riideid oma kapist taaskasutusse selleks, et osta endale kapitäis uusi riideid. Ei, sugugi mitte! Ja tegelikult polegi meil kasutatud riideid eriti kuhugi panna. On tonnide viisi riideid, mis lähevad korduvkasutuskeskusest samuti põletamisele. Aga see peab lõppema. Nelja aasta pärast me ei tohi enam põletada, vaid peame kõik uuesti ringlusse saatma. Praegu kerkib küsimus: kes siis seda teeb? Ja mis see meile maksma läheb? Neid küsimusi oleks pidanud küsima poliitikutelt juba jupp aega tagasi. Ja kuidas meil oleksid siis niisugused tooted, mis ei läheks prügiks, ja niisugused tarbijad, kes seda kõike mõistaksid?

Olete moe-, teatri- ja filmikunstnik. Kas need kolm asja erinevad üksteisest?
Väga palju erinevad. Film on minu jaoks kõige keerulisem. Seal ei saa midagi ümber teha. Teatris saad veel väga palju ka hiljem timmida. Ja teatrikunsti olen ma tõesti väga palju teinud ning see on minu väga suur armastus. Seal on väga palju üksinda tegemist ja see protsess on väga tore. Ja kuigi sa töötad üksinda, on sinu selja taga suur seltskond. Nii teatris kui ka filmis, ja see on omamoodi võluv selle juures. Sa pead mõistma nii paljusid ja suutma luua niisuguse kostüümi või looma niisuguse keskkonna, mis sobib kõigile. Igaühel on ju oma nägemus ja need tuleb kuidagi kokku sobitada siis. Ja töö näitlejatega mulle väga meeldib.

Millega te kunstiakadeemias tegelete?
Minu ametikohustused kunstiakadeemias on rohkem teadust teha. Natuke ma loomulikult ka õpetan magistrante. Aga loomulikult on valdkond, kus ma tegutsen, rakendusteadus ehk disainiteadus. Ja see rakuke, kuhu mina asetun, on selline, mis toob akadeemilise teadmise päris ellu. Eks minu valdkond on aastaid olnud tekstiilitööstuse ülejäägid, et need disaini kaudu tuua taas ringlusse. Seesama ringdisain, millest järjest rohkem ja rohkem räägitakse, ongi teema, millega ma tegelen ja mida ma järjest praktiseerin. Ja seda ma loomulikult ka õpetan. Ehk et kuidas luua ja tuua turule tooteid, mis mitte kunagi ei liigitu prügiks, vaid oleksid lõputult ringlusse suunatavad ka teistes tööstusharudes. Viimasel ajal räägime sellest, et meil on tohutu jäätmeprobleem. Jah, meil on. Aga kui küsime, miks see nii on, siis me ei peaks mõtlema nii palju, et me ei saa jäätmekäitlusega hakkama, vaid me peame mõtlema, et tooted, mida me toodame ja disainime, on lihtsalt nii kehvasti tehtud, et nad lõpetavad jäätmena. Kuidas siis teha selliseid tooteid, mis oleksid lõputult ringlevad? Me peaksime sellele mõtlema. See ongi teema, millega ma tegelen.

Kellele on teie looming suunatud? Keskkonnaarmastajatele?
Meie looming on ikka suunatud mugavust armastavale inimesele. Meil on 70+ kliente, meil on lapsi ka. Ma olen aru saanud, et see kollektsioon, mida me toodame, pole kuidagi ealiselt määratletav. Meil on väga erinevas vanuses kliente. Ennekõike on meil niisugused kliendid, kes mõistavad, miks on vaja asju nii teha, nagu me neid teeme. Ja nad tahavad tegelikult olla osa sellest probleemi lahendusest. Meie missioon on ju disaini kaudu lahendada ühte erakordselt suurt ja keerukat probleemi.

Kas pandeemiaaeg on teid ja teie loomingut ka kuidagi muutnud?
Loomulikult on, keda see siis poleks puudutanud. Üks väga suur muutus minu jaoks on olnud see, et ma olen saanud kodus olla. Ja mul on selle üle erakordselt hea meel! Tööl ma olen pidanud olema kogu aeg kusagil mujal ja mitte alati kõige meeldivamates sihtpunktides, nii et nüüd olen tõeliselt nautinud kodus olemist, kodus töötamist ja lastega koos olemist. Ma lihtsalt vaatan, kuidas ka inimeste tarbimisharjumused on muutunud. Sellised olukorrad panevad inimesi väga tõsiselt mõtlema, mida neil tegelikult vaja on ja milline on nende tegevuse mõju tegelikult. Ja kui habras tegelikult meie elu on.

Kas jälgite trende?
Ei, ei jälgi. See on igaühe elustiili küsimus, kuidas trendidest välja teha. Ei pea nende sabas sörkima. Meie tootmine ei tee seda, sest meie tegevus on hoopis teisest maailmast. Mina austan rohkem stiili. Kui inimene on leidnud endale sellise stiili, mis ta isiksust toetab ja teda ennast esile toob, siis ükski tulev ja minev trend ei peagi teda mõjutama.

Vaatasin ühel päeval netist pruutkleite. Mulle jäi silma ilus valge kleit, aga tüdrukul olid jalas tossud. Kas see on uus mood?
Seda on nähtud juba üsna tükk aega. Eks kõik sõltub inimesest. Kui tema igapäevastiil ongi ketsi või tennise stiil, siis on ju loomulik, et ta viib selle kokku ka pidulikuma puhuga. Oluline on, et inimene jääks ikka iseendaks. See on tore. Ja kui see stilistika on vahvalt ja nutikalt tehtud, seda parem! See on täiesti lubatud!

Millest te ei taha kuidagi loobuda?
Ma olen ajaga muutunud mugavaks. Kunagi olin suur kleidi- ja kingakandja. Kui on lapsed ja palju tööd, siis hakkad tahes-tahtmata hindama mugavust. Aga üks riietusese,. millest ma kuidagi ei tahaks loobuda, on maika.

Kui te parajasti tööd ei tee, siis kuidas oma vaba aega veedate?
Naudin päikesepaistet ja kui kusagil mõni saun köeb, siis sean sammud kohe sinnapoole. Saunast tunnen väga suurt mõnu.

Teie tööd keskkonna kaitsmisel märkas ka Tallinn. Ju siis olete suutnud midagi muuta?
Ma olen lihtsalt põline tallinlane. See on ju erakordselt armas, et kodulinn ka märkab seda, mida olen väga pikka aega teinud. Mulle tundub, et olen terve elu taaskasutusest rääkinud. Loomulikult on ääretult sümpaatne, kui keegi tunnustab su tööd. Tänutunne on ikka loomulikult.

Milline on teie soovitus, mida õpilased võiks tänavu oma lõpupeol kanda?
(Naerab.) Ah et moesoovitus… Mina soovitan ikka minna esmalt teise ringi kauplustesse ja leida sealt midagi loomingulist ja ägedat. Kasvõi mõni kleit ümber teha. Ise tehtud asjad on ikka vahvad. Arvan, et teine ring on kooli lõpetamise puhul väga väärikas.x

Loonud kostüüme filmidele “Detsembrikuumus” ja “Tabamata ime”
• Reet Aus on sündinud 26. juulil 1974 Tallinnas, ta on moe-, teatri- ja filmikunstnik.
• 1997. aastal lõpetas kunstiakadeemia moekunsti eriala kiitusega ning 2002. aastal sai samal alal cum laude magistrikraadi. 2011. aastal kaitses kunstiakadeemias doktoritööd “Trash to Trend – Upcycling in Fashion Design”.
• Aus on kunstiakadeemia vanemteadur, jätkusuutliku disaini labori eestvedaja.
• Platvormi Trash to Trend looja ning ettevõtete Aus Design ja Upmade asutaja. On töötanud teatrikunstnikuna nii Eestis kui ka välismaal, kõige rohkem Von Krahlis, Tallinna linnateatris ja Nargen Operas.
• Disaininud kostüüme filmidele “Tallinna Kilud”, “Detsembrikuumus”, “Kuhu põgenevad hinged”, “Tabamata ime” ja “Kurat tuleb sauna”.
• 2013. aastal tutvustas ta oma uuenduslikku moekollektsiooni, mis oli valmistatud Bangladeshi masstööstuses tekkivatest kangajääkidest.
• 2005. aastal sai ta Eesti Vabariigi kultuuripreemia, 2007 Natalie Mei nimelise auhinna, 2010 Eesti Teatriliidu aasta lavastuse auhinna “Meie, kangelased!” eest ja moeauhinna Kuldnõel, 2014 aastal aasta naise tiitli ja 2016 Valgetähe V klassi teenetemärgi.