“Tee-ehituses tuleks esmajoones arendada taaskasutamist, et mitte kulutada taastumatut loodusvara,” ütles Eesti üks parimaid selle valdkonna eksperte Sven Sillamäe. Ida-Viru põlevkivikaevandamise jääkide tarvitamine ja kõrgekvaliteedilise killustiku vähesem raiskamine võtaks maha liiva ja pae kaevandamise survet Tallinna servades.
Kuigi omavalitsusel on võimalik kaevandamisele käsi ette panna, tekitavad teated võimalike kaevandusalade uurimisest kohalikes elanikes suurt stressi. “Seal on ilus männimets, kus kohalikud jalutavad oma laste ja koertega,” märkis Liiva külaseltsi asutaja Indrek Luberg. “See ongi põhiargument, et läheduses pole rohkem taolist puhast metsaala. Teisel pool teed juba asub üks liivakaevandus.” Inimesed võtavad sageli isegi teateid uuringulubadest sündinud otsustena kaevandus rajada ja alustatakse endi kaitseks allkirjade kogumist. Teisalt raiskavad ettevõtted asjata raha uuringutele, kui omavalitsus ei pruugi kohalikke elanikke kaitstes asjaga üldse nõus olla.
Tallinna volikogu keskkonnakomisjonis arutletakse võimaliku seadusealgatuse üle, et isegi kaevandamise uurimiseks peaks kõigepealt olema kohaliku omavalitsuse nõusolek. Samasugused arutelud käivad Eesti valdade ja linnade liidus.
Uuringutaotlused tekitavad stressi
Tallinna volikogu keskkonnakomisjoni esimehe Julia Timberbulatova sõnul jõuaks see küsimus volikogu ette tõenäoliselt sügishooajal. Praegu annab uuringulube omavalitsusest sõltumata välja riigi keskkonnaamet. Seega saab kaevandamist uurima hakata enne, kui omavalitsus ja kohalikud elanikud asjast teada saavad.
Volikogu keskkonnakomisjon arutas linna territooriumil asuvate kaevandusalade olukorda 10. mail ja otsustati, et uusi kaevandusi ei toetata.
Tallinna volikogus pani mõtte algatada maapõueseaduse muutmine idanema Raudalu piirkonna juhtum. Elanikud hakkasid seal protestiallkirju koguma aprillis, kui said teada, et liiva kaevandamise ja müügiga tegelev Sokkel Holding OÜ uurib nende kodukandis kaevandamise võimalusi.
Ettevõte oli keskkonnaametile esitanud taotluse Viljandi mnt 21a liivavarude uurimiseks. Kui varusid jätkunuks, oleks see võetud maardlana keskkonnaregistris arvele. Seejärel oleks uuringuloa omanik juba saanud taotleda kaevandamisluba ja alustada kaevandamist.
Praegune kord on kummaline veel põhjusel, et need, kes peaksid asjast esimesena teada saama, kuulevad sellest meediast. Näiteks võib tuua Liiva külaseltsi ühe juhi Indrek Lubergi, kelle sõnul, vaatamata, et kuulub Nõmme linnaosakogusse, mingit infot linnaossa ei jõudnud.
Uuringuluba võeti tagasi
Kaevandamise vastu huvi tundnud ettevõtte Sokkel Holding juhataja Ahto Pregel ütles Pealinnale, et nüüdseks ollakse taotlusest loobunud, sest ei soovita kellegagi sõdida.
Ta kordas – nagu enamik kaevandusettevõtjaid – lihtsat argumenti, et häid teid ja ilusaid hooneid tahavad kõik, aga kaevandamist mitte keegi. Maavara asub just seal kus ta asub ja ei saa mujale planeerida, nagu mõnda tülikat tehast.
Tallinna linnajuhid on mõistagi väärtuslikule rohealale ja kohalike elanike huvidele viidates öelnud kaevandamisplaanile kindla ei.
Lisaks Nõmme linnaosa vanemale Grete Šillisele kinnitas Tallinna volikogu esimees Tiit Terik, et kaevandamismõtteid ei aktseptita. “Ülemiste järv, mets ja inimeste kodud – liivakarjäär ei sobi sinna kohe mitte kuidagi,” märkis Terik.
Lisaks liivakarjääri avamise võimalustele on viimastel aastatel pinda kobatud ka Väos sealse kõrgekvaliteedilise ja Eesti parima paekivi kaevandamise laiendamise asjus. Väärtuslikum paekivikillustik muutub samuti nagu ka liiv aasta-aastalt defitsiitsemaks.
Loomulikult pole asi ainult Tallinnas, kaevandamissurve rõhub laiemalt eriti Harjumaa, Raplamaa ja Pärnumaa omavalitsusi. Tee-ehitusteks vajalike maavarade ressurssi on seal napilt. Teisalt ehitatakse Rail Balticut.
Kuigi põhimaanteede ehitamine neljarealisteks on praegu pausile pandud, sest näiteks justiitsministri Maris Lauri meelest ei peaks liiga suuri tükke korraga ette võtma, tullakse selle juurde samuti peagi tagasi. Seega peab teematerjali paratamatult kusagilt saama.
Linnade ja valdade liidu tegevjuhi Veikko Luhalaidi sõnul leidub omavalitsustel piisavalt võimalusi kaevandamisplaanid seisma panna, kui kohalikud elanikud seda ei soovi.
Ajast, mil Luhalaid töötas Ida-Virumaal Vaivara vallavanemana, mäletab ta viit sealset taotlust liiva- või killustikukarjääride avamiseks.
“Kui omavalitsus seisab vastu, ega siis kaevandamisest asja ei saa,” sõnas ta. “Üks asi läks lõpuks kohtusse, käis kahest astmest läbi ja kaevandaja jäi kaotajaks.”
Samas tahavad kõik sõita uutel ja siledatel teedel ning väljapääsuna näeb Luhalaid Ida-Viru aherainemägedest võetud materjali kasutamist tee-ehituses.
Ida-Virumaal seisab teatavasti mägedes miljoneid tonne lubjakivi, mis on põlevkivi kaevandamise paratamatu kaasnähe. Ainuüksi Eesti Energia kaevandused on tootnud 150 miljonit tonni lubjakivi. Nii kaua kui põlevkivi kaevandatakse, tuleb seda pidevalt juurde.
Lubjakivikillustikku toodavad praegu nii Eesti Energia oma tütarettevõtte kaudu kui ka Viru Keemia Grupp.
Eesti Energia juhatuse esimees Hando Sutter on öelnud, et riigifirma suudaks Rail Balticu ehitamiseks pakkuda umbes 10 miljonit tonni lubjakivi killustikku. Kokku neelaks RB 17,3 miljonit kuupmeetrit materjali, sellest ligi läheb 10 miljonit muldkehasse. Seega mõjub EE pakkumine umbes 5 miljoni kuupmeetri ehk 10 miljoni tonni osas lohutavalt, sest mõnigi karjäär jääb rajamata.
Teisalt läheb ikkagi vaja ka üüratutes kogustes liiva, ja peale selle veel muu ehitamine. Seepärast uurivad kaevandusettevõtted piltlikult öeldes luubiga iga kohta ja vorbivad keskkonnaametile uuringutaotlusi kirjutada.
Lisaks Tallinna servadele ja ümbrusele on viimastel aastatel hoogsalt püütud positsioone võtta üldse kõikides piirkondades, mida puudutab RB. Valdavalt uuritakse kaevandamise mõttes riigimetsa alasid.
Kohalike jaoks tähendab iga karjäär aga lisaks uutele ebameeldivustele kinnisvara hinna järsku langemist ja juurtetust. Näiteks Väo paekaevanduste piirkonnas eelistatakse kortereid odavalt välja üürida, et mitte ise tolmu käes kannatada. Mõistagi on paljud omavalitsused, mitte ainult Tallinn, tõmbunud kaitseasendisse. Vestlustest kaevandusettevõtjatega aga kumab, et ega siis, kui omavalitsused kogu Eestis uute kaevanduste rajamise vetostavad, midagi ehitamata ei jää. Liiva puhul mõeldakse merepõhjale ja killustiku puhul impordile.
Ida-Viru kaevandamise jääkained meid seegi kuigivõrd päästaksid. Teisalt, nagu ütles teede tehnokeskuse arenduse ja uuringute osakonna juhataja Marek Truu, kui jätta mõnede ettevõtete initsiatiiv kõrvale, ei ole meil veel selget ettekujutust, kui suur kogus põlevkivitööstuse jääkidest võiks olla ümber töödeldav tee-ehituse jaoks. Me ei ehita ju ainult RB-d, vaid kõikvõimalikke teid ja maanteid.
“Kindlasti on vastavaid tehnoloogiaid tee-ehitusmaterjali tootmiseks võimalik välja töötada, aga mingit valmispaketti ei eksisteeri,” märkis Truu. “Kui palju ja mida saaksime kokku olemasolevatest jääkmaterjalidest tee-ehituseks toota – sellist infot ei ole kellelgi praegu olemas. Me ei suuda näiteks hinnata, mis kvaliteediga materjali võiksime sealt saada.”
Kui palju tekib kaevandusjäätmed?
Küsimus on üsnagi põnev, sest praeguse põlevkivi kaevandamise mahu juures tekib energiatööstuse kõrvalproduktina ligi 6 miljonit tonni aherainet aastas. Valdav osa sellest ladestatakse jäätmetena. Aheraine kujutab endast lubjakivi, mis sisaldab liidetena põlevkivi. Põhimõtteliselt on aherainest võimalik toota madalamargilist killustikku. Peale selle jääb põlevkivi põletamisest elektrijaamades järele aastas veidi alla 10 mln tonni tuhka.
Tänaste teadmiste valguses on aga aheraine kasutamine teede ehituses üsnagi piiratud. Lubatav oleks see täitematerjalina muldkehas.
“Me oleme teinud TalTechis selles osas mitmeid uuringuid ja kokkuvõtlikult öeldes on võimalik konkureerida vaid liiva ja kruusaga, aga mitte kõrgekvaliteedilise killustikuga,” väitis tuntud ekspert ja õppejõud Sven Sillamäe. Tema arvates on siiski aheraine kasutamisel tee-ehituses perspektiivi, kuid pilti tuleks vaadata laiemalt ja lõpetama peaks kõrgekvaliteedilise killustiku raiskamise.
“Mis mind isiklikult on häirinud – et kuigi me teame aastakümneid tee-ehituseks vajalike maavarade defitsiidist, pole midagi ette võetud raiskamise vähendamiseks,” ütles ta. “Põlevkivi aheraine kasutamine oleks täiesti põhjendatav parklate, kergliiklus- jm kergema koormusega teede ehitamisel ning sinna ei tuleks raisata kõrgekvaliteedilist killustikku. Muidugi võib see tootjatele meelehärmi põhjustada, et kusagilt keegi teine tuleb juurde.”
Mõistagi ei vaata teised killustikutootjad EE tegevusele hea pilguga, sest riik konkureerib enda ressursiga, kasseerides konkurentidelt kaevandustasusid. Sven Sillamäe arvates aga meil pääsu ei ole, sest maavara saab otsa.
Tema arvates võiks muuhulgas Tallinna servi painavat liiva kaevandamise vajadust vähendada aheraine julgema kasutamisega teede muldkehades. Kui lisada aherainele 30% liiva, on võimalik seda taastumatut loodusvara kokku hoida 70%.
Kaevandamine muutugu kallimaks
Teedeinsener, konsultant ja õppejõud Ain Kendra märkis, et praegu on aherainest saadud materjali rentaabel vedada vaid lähedale, kus transpordikulu ei lähe kõrgeks. Kuid riigil on võimalik seda reguleerida.
“Karjäärimaterjalidele nagu kruus, liiv, killustik kehtib maavarade kasutustasu, aga jäätmetel ja aherainel seda pole,” selgitas Kendra. Lisaks on jäätme tekitajal seeläbi võimalus mitte maksta saastetasu. Riigil on seega võimalik kaevandustasu tõstmise kaudu katta aheraine ja sellest toodetud killustike transpordikulu. Teisisõnu, muuta niiviisi aheraine kasutamine rentaablimaks.
“Jah, see toob kaasa materjalide kallinemise ja tõuseb kogu objekti ehitusmaksumus, kuid sellelt kallinemiselt tuleb ka suur osa riigikassasse tagasi – kas otseselt maavarade kasutustasu kaudu või läbi teisi kanaleid,” lisas insener.
Tee-ehituse eksperdi ja õppejõu Sven Sillamäe sõnul võib lisaks kõrgekvaliteetse paekivi kulutamisele väiksemate teede killustikuks tuua teisigi näiteid raiskamisest. Näiteks teede rekonstrueerimise puhul, kus vana killustikust aluskiht üles võetakse ja n-ö maha kantakse. Nõnda oli juhtunud Tartu maantee ühe lõigu neljarealiseks ehitamisel. Tegelikult oleks seda killustikku võimalik taaskasutada.
“Kui me liiguksime tee-ehituses suurema taaskasutuse suunas, võtaks see kaevandamise survet maha nii Tallinnalt kui ka teistelt omavalitsustelt ja kulutaks vähem meie taastumatuid loodusvarasid,” lisas Sillamäe.
Kui kauaks Eesti tee-ehitustel püssirohtu jätkub?
“Kui partei peasekretär Gorbatšov Eestit külastas, esitas vana kommunist Hendrik Allik küsimuse “A hvatit li poroha?” (kas püssirohtu jätkub),” meenutas tuntud teedeehitusinsener Ain Kendra, kelle sõnul võiks praegu sama küsida Eesti tee-ehituse kohta.
Korraga tuleb ehitada nii Rail Baltica objekte kui ka kiirel sammul 2+2 teelõike. Mis puudutab materjali, siis nappus kummitab Ain Kendra sõnul juba enne, kui neljarealiste teede laialdasem ehitamine ning RB rajamine pihta on hakanud. Ida-Virus ei jätku liiva, lõunapoolsetel aladel lubjakivi, ning kvaliteetne kruus on üldse kogu riigis otsakorral.
Karjääre saaks avada ainult nii, et panna kohalikud asjast huvituma. “Sama probleem on näiteks tuulegeneraatoritega – kohalik kogukond peab asjast kasu saama, mitte ainult müra ja tolmu,” ütles Kendra.
Taolised tehingud kohalike kaasamiseks on näiteks Taanis tavalised. “Võiks toetada külaseltse või haarata kohalikke omanikeringi nii, et nad saaksid kaevanduse talumise eest konkreetset tasu.”
Kohalike vastuseis tuleneb kogenud tee-ehituskonsultandi sõnul ka sellest, et meil on seni liiga lihtne firmade likvideerimine, jättes kohustused täitmata: “Karjääride avamisel võiks kaaluda rekultiveerimise summade deponeerimist jooksvalt, näiteks maavarade kasutustasu komponendina, sihtotstarbeliselt.”
