«Meil oli 15 minutit otsustamiseks, kuhu elama asuda. Ma ei olnud Eestist enne kuulnudki, aga kui selgus, et siinne koolisüsteem on Soome järel teisel kohal, sai see otsustavaks. Meie suurim soov oli leida paik, kus poeg Omaril oleks turvaline kasvada ja koolis käia,» ütles Süüria sõja eest põgenenud ja Eestis uue kodu leidnud Shereen Belal, kes on Tallinnas elanud nüüd juba viis aastat.
Shereen Belal sattus Eestisse pagulasena 2016. aasta aprillis koos abikaasa Mustafa ja 8-aastase poja Omariga Süüria sõja eest põgenedes. Tema pere elas Damaskuses, kus 2011. aastal lahvatanud kodusõda jõudis pommiplahvatustega otse nende õuele. Selleks, et ellu jääda, tuli kodumaalt lahkuda. Läbi Liibanoni liiguti Türgisse, aga sealsete rahvustevaheliste konfliktide ja keelebarjääri tõttu rännati edasi ja võeti ette eluohtlik reis mööda tormist Vahemerd. Lekkiva kummipaadiga jõuti lõpuks Kreekasse, kus pere paigutati põgenikelaagrisse.
«Ateenas anti meile valida, kas jääda Kreekasse või tulla Eestisse. Meil oli 15 minutit aega otsustamiseks, otsisime telefonist infot, et mis maa see Eesti üldse on. Ma ei olnud Eestist enne midagi kuulnudki, aga leidsin fakti, et siinne koolisüsteem on Soome järel teisel kohal – ja see sai otsustavaks. Meie suurim soov oli leida selline paik, kus poeg Omaril oleks turvaline kasvada ja koolis käia. Me ei mõelnud niipalju endale kui temale – Süürias poleks tal olnud mingit tulevikku,» räägib Shereen.
Unistus kohvikust sai teoks
Shereen ja tema abikaasa on pidanud oma põgenemise lugu jutustama mitmeid kordi. Neli aastat tagasi, kui nad olid Eestis olnud kümme kuud, oli Shereeni abikaasa Mustafal unistus avada oma väike kohvik, mis pakuks.
Süüria toite. Süüria köök sarnaneb Liibanoni ja Türgi köögiga, kuid sellel on oma nüansid.
Tänaseks on unistus teoks saanud. Kohtume Shereeniga Marhaba-nimelises söögikohas Tare tänaval, mis pakub värskeid, koduse retsepti järgi valmistatud Lähis-Ida roogi. Vestlust kokku leppides arvasin, et leian eest värvikireva idamaise restorani, aga hõrgud eined valmivad kitsukeses lihtsa sisustusega köögis, kust need tellijani toimetatakse. Ka Shereen ise pole üldse selline, nagu teda internetis nähtud fotode järgi ette kujutasin. Piltidel tundub ta suurt kasvu jõulise emandana, aga mulle sirutab terekäe hoopis pisike valget hidžaabi kandev naine, rahulikes pruunides silmades sõbralik naeratus.
Shereeniga on esimesest silmapilgust peale väga lihtne suhelda – paarikümne minuti möödudes on tunne, nagu räägiks sõbrannaga, keda pole mõnda aega näinud. Ta pakub jutu kõrvale piparmünditeed. Kui ütlen, et eestlased kasvatavad ka koduaias piparmünti, noogutab ta, aga lisab: «Oh, sa peaksid maitsma Lähis-Idas kasvanud mündist valmistatud teed, aga selline siin kahjuks ei kasva. Sealne päike annab taimedele hoopis tugevama maitse,» jutustab naine teekannuga askeldades.
Piparmünditee pole Araabia kultuuris üksnes värskendav kuum jook, vaid ka külalislahkuse väljendus, ning tavaliselt pakutaksegi seda tervitusjoogina. «Muidugi armastame me ka kohvi, kohv on väga oluline osa Araabia köögis,» jätkab naine. «No näiteks, hommikul, kui abikaasa on tööle läinud, kuuled koputust uksele – naabrinaine astub läbi ja siis me kohvitame mõnuga! Kui sa teinekord külla tuled, siis valmistan sulle kohvi meie moodi.»
Minevik kadus kohvritega Vahemerre
Süüria köögist ja toidust rääkides löövad Shereeni silmad särama. Kui pikemalt välismaal elanud eestlased ütlevad, et tunnevad puudust eelkõige mustast leivast, siis Shereen tunnistab, et igatseb koduseid lõhnu: «Minu kodumaal on toiduvalmistamise lõhn hoopis teistsugune! Kui lähed seal turule, siis oled keset külluslikkust. Me kasutame rohkem maitseaineid, erinevaid vürtse,» selgitab Shereen, kes on töötanud Eesti pagulasabi keskuse juures asuvas sotsiaalses ettevõttes Siin & Sääl kokana. «Seal toimetavad eri kultuuridest naised ja paljud neist kasutavad toiduvalmistamisel ainult soola ja pipart – ma ütlesin, et meile maitseb see nagu haiglatoit,» meenutab ta naeratades kohtumisi mitte-idamaise köögikultuuriga.
Shereeni lemmikuks on falafelid ehk frititud kikerhernepallid. «Alguses oli meil keeruline leida vajalikke maitseaineid, aga nüüd teame, kust neid tellida. Meil on välja kujunenud oma kliendid, kes armastavad just selliseid vürtsikaid toite, nagu meie teeme. Ja meie suurimad kliendid on eksootilisi roogi eelistavad kohalikud.»
Jutt läheb ka eestlaste rahvustoitudele. Verivorst? «Jaa, ma tean küll, et siinmail tehakse selliseid asju, aga selle söömine ei tule kõne allagi – ma olen ju moslem! Ka Omar imestas, et kuidas küll saab midagi sellist üldse suhu pista,» mainib naine.
Väga keeruline on mõista, mida tunnevad inimesed, kes on sunnitud jätma maha oma kodu, vanemad, sugulased – terve varasema elu. Shereen ütleb, et esmakohtumine uue kodulinnaga on tal mälust pühitud – pingelangus oli nii suur. «Pärast Tallinnasse jõudmist oli esialgu täiesti tühi tunne,» tõdeb ta. «Suur hirm oli, sest me ei teadnud siinsest elust mitte midagi. Ainult seda, et Eestis on turvaline, aga samas olime ajalehest lugenud, et siinsed inimesed ei armasta põgenikke. Alustada tuli täiesti nullist, meil ei olnud kaasas riideid ega üldse mingeid asju, ainult dokumendid – kogu minevik kadus koos kohvritega Vahemerre.»
Kuninglikku elu ei tasu loota
Shereeni sõnul on ta väga tänulik selle üle, et on saanud koos perega võimaluse siin uut elu alustada, kuid möönab samas, et sisseelamine on olnud väga raske. «Inimesed mõtlevad, et põgenikud tulevad siia ja elavad nagu kuningad, et nad saavad riigilt palju raha ja tasuta korterid, aga see pole kaugeltki nii,» selgitab ta. «Esimestel kuudel valasin palju pisaraid – me tulime tühja korterisse, kus polnud ei magamisaset ega köögitarbeid, millega süüa teha. Saime kolme inimese peale mõnisada eurot, nii et kui ma siin esimest korda poodi läksin, oli mul 50 eurot ja ma ei osanud valida, kas osta selle eest süüa või puhastusvahendeid. Nutsin terve öö, sest ma ei kujutanud ette, kuidas me siin üldse hakkama saame…»
Õnneks oli Shereenil Eestis hea sõber Maria, kes aitas perel end siin sisse seada. «Me lahkusime kodust, sest ma lihtsalt pidin midagi tegema, et ellu jääda,» räägib süürlanna. «Ja ma pean ka nüüd midagi tegema, et eluga edasi minna. Ma ei pea ennast väga tugevaks inimeseks, aga kui elus on mingi probleem, siis ma püüan sellele lahenduse leida. Kui me siia kolisime, siis oli mul väga abitu tunne, sest ma ei saanud ise mitte midagi teha oma olukorra parandamiseks.»
Teise riiki, täiesti teistsugusesse keskkonda elama asumine eeldab tugivõrgustiku loomist. «Selleks, et probleeme lahendada, pead sa tundma inimesi, keda appi kutsuda,» tunnistab naine. «Süürias on kombeks, et kui on suur pere, siis aidatakse üksteist rasketel aegadel. Mu abikaasa sai mõne nädala möödudes õnneks tööd – ilma tööta pole ju võimalik ära elada.»
Miks mu kodumaal sõditakse?
Shereen õppis Süürias ülikoolis araabia keelt ja islami kultuuri ning töötas pärast poja sündi lasteaias õpetajana. Ta räägib, et majanduslikus mõttes oli elu tema kodumaal enne sõja puhkemist heal järjel. «Ma olen töötanud araabia keele ja matemaatika õpetajana ning organisatsioonis, mis aitab isata jäänud lapsi. Abiellusin ja sündis Omar, seetõttu jäi mul ülikool lõpetamata. Plaanisin kindlasti õpinguid jätkata, aga siis algas sõda.»
Kui räägitakse Süüria sõjast, on väga keeruline aru saada, kes, miks ja mille eest seal tänaseni täpselt sõdib. Nüüdseks on selles rahvusvahelise ulatuse võtnud verises tohuvabohus, mis algas natuke üle kümne aasta tagasi, 15. märtsil 2011, hukkunud mõningatel andmetel juba üle 500 000 inimese, ja oma kodust on sunnitud lahkuma kolmandik rahvast. «Ma loen ja kuulan palju uudiseid ja räägin oma perega. Tavalised inimesed Süürias ei mõista, mis nende maal praegu toimub,» lausub Shereen. «Ma ei tea, mis on tõde ja miks mu kodumaal sõditakse. Kui rahutused 2011. aastal algasid, värvati kõik mehed otse tänavalt sõjaväkke. Mehed, isad ja pojad ei pääsenud enam oma abikaasade, laste, emade juurde ning pered kisti lahku.»
Õpetaja karjäärile Shereen praegu ei mõtle, igapäevase leiva peab lauale tooma Marhaba, kus toimetamine neelab suurema osa tema päevast. Idamaine köök viis ta aga kokku tantsuõpetaja Berit Villiga, kellega nüüdseks ollakse head sõbrad. «Berit tuli siia toitu tellima ja me hakkasime rääkima. Ta pakkus välja, et sooviks korraldada üritusi just sellistele naistele nagu mina – Araabia kultuurist pärit pagulastele, kes on siin võõras keskkonnas,» meenutab Shereen.
«Igatsesin juba ammu, et mul oleks araablannadest sõbrad, kellega saaksin rääkida ja jagada oma armastust araabia kultuuri vastu,» ütles Vill. Tänu kohtumisele Shereeniga tekkis tal idee korraldada naisteõhtuid, kus saaksid kokku Tallinnas elavad eri rahvused. «Idamaades on eri põlvkondade naistel kombeks kokku tulla, et omavahel suhelda, jagada oma muresid ja rõõme ning koos midagi ette võtta. Naised saavad kokku, lapsed on kaasas ja räägitakse naistejutte – on need siis isiklikud või lastega, kultuuri ja muusikaga seotud teemad,» räägib ta.
Araabia naiste kogunemistega liitus ajapikku ka teistest rahvustest naisi – esindatud on aserid, naised Indiast, Pakistanist ja Nepalist. «Tallinnas tegutseb ka väga tore Maroko kogukond ning me teeme koostööd siinsete tatarlaste ja armeenlaste seltsidega,» mainib Vill.
Pagulasabi aitab kohaneda
Vill ütleb, et kui meediat jälgida, võib tunduda, et meil on suur hirm pagulaste ees, aga tegelikult on neid Eestis ja Tallinnas vähe. «Mulle tundub, et Eestis ei ole pagulastesse suhtumisega kuigi suurt probleemi. Muidugi on uus tihti ka hirmutav, ja kui sul ei ole kokkupuudet ega kogemust teistsuguse kultuuriga, siis võibki see kõik tekitada hirmu,» mõtiskleb ta. «Seetõttu on ka need naiste üritused hästi olulised – me ei räägi siin ju mingist integreerumisest, vaid sellest, et välismaalased mõistaksid meid paremini ja meie neid. Ja mis saab olla veel parem, kui teha seda läbi tantsu ja muusika.»
Pagulastel aitab siinse eluga kohaneda Eesti Pagulasabi, kes pakub tugiteenuseid rahvusvahelise kaitse saajatele Eestis. Tugiteenuste juht Anu Viltrop ütleb, et pagulasabi keskuses tegutseb praegu koos kaks asutust. Eesti Pagulasabi Tallinna kontoris pakutakse rahvusvahelise kaitse saajatele eri tugiteenuseid ning sotsiaalse ettevõtte Siin & Sääl kaudu töö-ampse ja seltskondlikku tegevust. Just siin töötas Shereen enne oma firmale pühendumist kokana ja õpetas araabia keelt.
«Selleks, et taolises olukorras vastu pidada, peab olema tugev inimene – Shereen võib tunduda leebe ja haprana, aga ta on väga sitke, kuigi see ei paista esmakohtumisel välja. Just see sitkus paneb järjepidevalt otsima võimalusi, kuidas raskest olukorrast välja tulla,» märgib Viltrop. «Eriti pagulaste puhul on üsna selge muster see, et kui inimene on juba pealtnäha kõik raskused seljatanud, tuleb mingisugune tagasilöök – küsimus on selles, kui pikk ja sügav see on ja kui hästi me oskame teda selles olukorras toetada. Üks asi on see, et me pakume keeleõpet ja nõustamist, aga vaimse tervise teemade puhul on asi keerulisem. Kui ei ole inimesega ühist keelt või kui toe pakkuja kardab, et ta ei ole piisavalt kultuuritundlik ja tal tuleb tegeleda probleemidega, mida inimene võib-olla iseendalegi tunnistada ei taha, siis on raske ka nõu anda. Oluline on tunnetada kogukonnas seda tuge, et oled siin teretulnud ja sind ollakse valmis ära kuulama siis, kui oled vaimselt katki. Kui inimene tunneb ennast üksinda ja isoleerituna, siis on tal väga keeruline tegeleda ka mingite muude teemadega. Pagulase läbielamised tulevad uude ellu paratamatult kaasa, isegi kui need püütakse vapralt seljataha jätta.»
Kaasmaalastega kokkusaamine on oluline
Shereen ütleb, et sellistest kultuuriõhtutest, nagu korraldatakse kogukonnakeskuses Siin & Sääl ja Berit Villi tantsustuudios Müstika, saavad mujalt tulnud neile väga vajalikku tuge. Tallinnas tegutseb ka islami keskus, kus Shereen õpetas paar aastat araabia keelt. «Moslemi kogukond Tallinnas saab omavahel kokku mošees, kui peetakse tähtsamaid rahvuspühi nagu ramadaan, meie lapsed saavad seal omavahel mängida, me räägime üksteisele oma elust ja valmistame oma rahvustoite.»
Shereeni pere – tema ema, isa, vend ja õed – jäid Süüriasse, ning kuigi telefoni teel saab omavahel suhelda, igatseb ta lähedaste järele väga.
Idamaades on tihti suured pered ja palju lapsi, Shereeni peres kasvab praegu üks poeg, aga ta soovib väga, et Omar saaks endale väikese õe. Samas lükkab ta ümber meil levinud arusaama, et Araabia kultuuris peavad naised üksnes kodu eest hoolitsema. «Minu emal ja minu vanaemal on kõigil olnud suured pered, aga tänapäeval ei soovi naised Süürias enam nii suuri peresid luua, sest elu on seal praegu väga raske ja ka naised käivad tööl, kui nad seda soovivad. Vahel olen kurb, et mu pojal pole õde, sest mul endal on kolm õde ja me hoiame üksteist väga,» lisab ta vaikselt.
Shereen on rahvuselt kurd – umbes 30-miljoniline kurdi rahvas elab peale Süüria Türgis, Iraagis ja Iraanis ning nende omavahelised suhted on keerulised nii ajaloolistel, poliitilistel kui ka usulistel põhjustel. «Süürias elavad peale moslemite koos paljud eri rahvused ja religioonid, kelle kombed on väga erinevad. Jah, tõesti on nii, et naised saavad pühenduda koduperenaistena oma pere eest hoolitsemisele – see ongi siis nende töö, ja see on ilus töö!» räägib Shereen. «Suure pere kõrvalt poleks tal ju võimalik veel mingit teist tööd teha. Aga see pole sugugi nii, et naisi sunnitakse koju jääma, pigem on see araabia kultuurile üldiselt omane, et mees hoolitseb pere majandusliku poole, naine aga koduse õdususe ja toidulaua eest. Tänapäeval saavad naised valida, kas käia tööl või mitte. Kui naine peaks veel tööl ka käima, siis ta oleks ju lihtsalt väga väsinud. Seetõttu eelistavad naised Süürias olla kodused ja perepea teenib raha.»
«Mina ise käisin tööl, kui ma Süürias elasin, ja minu ema ja isa jaoks ei olnud see probleem,» lausub Shereen. «Mul oli selleks aega ja mulle väga meeldis mu töö, soovisin oma eluga midagi peale hakata, mitte lihtsalt kodus istuda. Siin aga ei saa ma endale lubada seda, et olen kodune, ja nii on mul siin praktiliselt kaks töökohta. Aga enne seda, kui ma siin oma ärisse sukeldusin, sain käia paljudel üritustel – nii Süüria kööki kui ka araabia kultuuri ja keelt tutvustamas. Ja laulupeol olen ka käinud! Mulle väga meeldis – seal oli väga palav ja tohutult palju rahvast, aga kõik olid väga sõbralikud!»
Omar käib Lasnamäel Laagna gümnaasiumis ja tal läheb koolis hästi. «Ta räägib eesti keelt juba väga hästi! Kuna mina ise veel nii hästi ei räägi, siis vahel palun, et ta mind õpetaks, aga ta ütleb, et ma olen nii aeglane,» naerab naine.
Omarile, nagu kõigile tänapäeva lastele, meeldib väga arvutis mängida, aga ta teeb hea meelega sporti ja on ka köögis meeleldi abiks. «Vahel olen pahane, et ta veedab liiga palju aega arvutis, ja ütlen talle, et mingu mängigu pigem sõpradega õues, aga ega sõprugi pole lihtne õue meelitada,» selgitab Shereen. «Minu ema saatis meid kodus kogu aeg õue, kui me liiga palju internetis aega veetsime. Me vaidlesime vastu, et miks, kui arvutis on kõik olemas, aga ema ütles ikka, et niimoodi te ei näe maailma ja siis te ei õpi ka, et asju tuleb puudutada ja oma silmaga näha.»
Me saame rääkida oma lugusid
Tulevikust rääkides muutub Shereen aga jälle nukraks. Süüria konfliktile ei paista lõppu tulevat ja naine ei hellita lootust niipea kodumaale naasta. «Ma soovin oma elu siin üles ehitada. Ei, kõike enam nullist alustada ma ei saaks. Ja Omar ei saaks seal head haridust, sest Süüria koolisüsteemist pole enam suurt midagi järel. On väga raske muuta tervet oma elu, võib-olla järgmised põlvkonnad oskavad elada targemalt, ilma suurte sõdadeta, mis purustavad inimestel elusid.»
Kas tavainimene saab maailmas midagi muuta? «Me saame rääkida oma lugusid, et inimesed teaksid, mis mujal maailmas toimub,» vastab Shereen. «Saage aru, pagulased ei rända mööda maailma ju vabatahtlikult, vaid nad on aetud oma kodust, mida nad armastavad, julmalt ära. Just sellepärast peaksid ajalehed sellest rääkima – rääkima põgenikest nagu mina, kes on pidanud oma kodumaalt raske südamega lahkuma. Lootuses, et nende lapsed saavad siin turvaliselt elada, õppida ja töötada.»
Eesti pagulastest ligi pooled on lapsed
«Huvitaval kombel on väga sageli see üks keel, mida kõik oskavad, eesti keel. Kui meil siin süürlane ja türklane koos nädalaplaani kokku panevad, siis saavad mõlemad eesti keelt harjutada, sest just see on keel, mis on neil ühine,» ütles Eesti pagulasabi tugiteenuste juht Anu Viltrop.
«Eesti liitus pagulaskonventsiooniga aastal 1997 ja siin on kaitse saanud pisut üle 500 inimese,» lausus Viltrop. «Hooga hakkas meie tegevus kasvama aastal 2015, kui Euroopas puhkes rändekriis. Eestis oli pagulastest ja võimalikest kvootidest siis väga palju juttu, aga pagulasi jõudis siia väga vähe. Eestisse oleks pidanud siis jõudma 550 pagulast siit ja sealt Euroopast, aga tegelikult jõudis ehk poole vähem. Me pakume nõustamist, kooskäimisvõimalust ja korraldame koolitusi. Need inimesed, kes on kaitse saanud, elavad iseseisvat elu – näiteks ka korteri otsivad nad üüriturult ise, ja arvestades seda, et välismaalastesse suhtutakse meil tihti mõningase umbusuga, on juba korteri leidmine väljakutse.»
Viltropi sõnul on pooled Eestis elavatest pagulastest lapsed, kes käivad koolis ja lasteaias. «Inimesed, kes rändekriisi ajal siia jõudsid ja mõneks ajaks siia jäid, isegi kui nad Eestist midagi ei teadnud, on ikkagi Eestisse jäänud ja pooled täiskasvanutest ka töötavad siin. Need, kes otsustasid ära minna, need läksid kohe.»
Eesti rändepoliitika on alati olnud konservatiivne. Suuremad pagulaste rühmad on pärit Süüriast, Ukrainast, Venemaalt, Jeemenist ja Eritreast. Ülemöödunud aastal tuli palju türklasi, kes olid poliitilistel põhjustel sunnitud kodumaalt lahkuma. Praegusel ajal jõuab Eestisse pigem venelasi, nende hulgas enamjaolt poliitpõgenikud ja ka Jehoova tunnistajad.
Vaata lähemalt: https://www.pagulasabi.ee ja https://siinjasaal.ee/
Moslemitest elab Tallinnas kõige rohkem tatarlasi ja türklasi
Tatarlased tulid Eestisse juba Liivi sõja ajal koos vene vägedega. Osa neist läks rootslaste poolele üle ja jäid siia elama.
Moslemite kogukonda Tallinnas on uurinud Nõo reaalgümnaasiumi ajaloo- ja religiooniõpetuse õpetaja ning TÜ usuteaduskonna vilistlane Ege Lepa, kelle sõnul elavad islamiusulised tegelikult Eestis juba kaua. «Moslemitega on Eestis olnud kokkupuuteid alates Liivi sõjast, kui koos Moskva suurvürstiriigi vägedega Kaasani khaan Šigalei väed 1558. aastal Tartu piiskopkonda ründasid. 1570. aastal Tallinna piiranud väe hulgas arvati olevat ligi kümme tuhat tatarlast, kellest mõned Rootsi poolele üle tulid ning Eestisse elama jäid,» kirjutab Lepa.
- sajandi alguses koosnes Eesti väikesearvuline islamikogukond ainult tatarlastest, jäädes selliseks Nõukogude Liidu okupatsiooni alguseni. Pärast seda lisandusid tolleaegse migratsioonipoliitika toel aserbaidžaanlased, kasahhid, usbekid, tšerkessid, tšetšeenid jt
Lepa 2015. aastal alustatud uurimistöö sedastab, et peamiselt Tallinna Tehnikaülikooli saabus pärast Eesti iseseisvuse taastamist vahetusüliõpilasi sellistest islamiriikidest, nagu näiteks Pakistan või Bangladesh. Rahvaloenduse andmetel esindavad Tallinna islamikogukonda kahe suurima rahvusena tatarlased ja aserbaidžaanlased. 2021. aasta 1. jaanuari seisuga elas Tallinnas 1152 tatarlast, 876 aserbaidžaani, 465 türklast, 346 pakistanlast, 209 araablast, 28 kurdi. Süürlasena määratles ennast vaid üks inimene.
