“Põllupealses ühepereelamus üles kasvanud inimesed on tegelikult õnnetud, nad on mõistetud sinna üksindusse ja vangi. Sealt ei pääse hästi kinno ja teatrisse, inimesed ei ole saanud sõpradega tänavatel hängida. Tegelikult oleks vaja tegeleda hoopis uskumatult hõreda kesklinna tihendamisega,” leiab äsja 60 aasta juubelit tähistanud Kunstiakadeemia rektor Mart Kalm. “Enamik paneelelamute kortereid on ehk räpakalt ehitatud, kuid need on elatavamad ja parema ruumipaigutusega kui suur osa praegu müügis olevaid uusarendusi.”

Teaduste akadeemia asepresident, arhitektuuriajaloolane Mart Kalm näitab oma kabinetis tükki mahalammutatud kino Rahu ehtinud hiiglaslikust pannoost. Kunstiakadeemia tudengid päästsid lammutamisele määratud Rahu kinost 2019. a tükkhaaval Dolores Hoffmanni hiiglasliku freskotehnikas seinapannoo “Hommik”. Arhitektuurivõitlus kasumi nimel möödunud ajastute märke hävitavate arendajate ning missioonitundega arhitektide ja muinsuskaitsjate vahel käib edasi. Mart Kalm ongi seisnud maitseka arhitektuuri eest ning odavate, ehkki võib-olla kasumlike kiirlahenduste vastu.

Kuidas teie tee kulges ajaloo-õpingute juurest Tartu Ülikoolis arhitektuuriasjatundjaks?

Minu lapsepõlv jäi 1960ndatesse. Mu isal oli Pobeda. Vanemad mõtlesid, et mis see poiss seal ikka kogu aeg kodus üksi mängib, las ta sõidab tagaistmel parem kaasa. Isa sõbrad hakkasid juba järjest endale autosid saama, aga ega isiklikke autosid veel palju ei olnud. Isa pidi kogu aeg kedagi aitama – kellel maalt kartuleid linna tuua, kellel pere suvitama viia.
Juba siis huvitas mind, kuidas majad välja näevad. Igasugustel sõitudel linnas ma vaatasin seal tagaistmel, et vanad puumajad on koledad ja pahad. Ja uued, kerkivad mitmekorruselised majad on head. Ja ma kogu aeg mõtlesin selle üle. Tegelikult olid need uued ja ilusad tüüpprojekt 1-317 majad ja toona ei nimetanud neid keegi hruštšovkadeks, see tuli alles palju aega hiljem. Ja tähtis oli rõõm sellest, kui taoline kolme-neljakorruseline või viiekorruseline maja kerkis. Või kui sealsamas kõrval ehitati kaherealine tänav neljarealiseks. Ma mäletan, kuidas Toompuiesteed rajati. Või kui Endla tänavat laiendati.

Nüüd siis näete aega, mil inimesed, vastupidi, parema meelega hoopis loobuksid neist hruštšovkadest?

Muidugi. Ja nüüd – vastupidi – olen ka mina seisnud vägagi selle eest, et vanu puumaju säilitataks, ja on väga kahju, et neid nii vähe alles on jäänud. Kogu maailm on muutunud ja ka Tallinn – selles mõttes, et siinsamas EKA taga on puumajadega seotud kinnisvarahinnad laes ja mujal ka. Kuigi pean tunnistama, et need täiesti soojustatud vanad ja väga üles vuntsitud puitmajad, kus moodsad aknad ees, on minu jaoks võltsid.

Liigne esteetilisus on siis pigem kurjast?

Selliselt ei ole need majad enam ehedad. Need pole enam ausad. Lapsepõlves kellelgi Kalamajas külas käies asus seal kuivkäimla koridoris. Ma saan aru, et tänapäeval nii enam ei taheta. Loomulikult olen selle poolt, et soe vesi ja WC asuksid toas, aga nii, et sa paned paksu soojustuse ja siis kaasajal toodetud laudise veel sinna peale – seal pole enam seda ehedust, pole midagi teha.

Kas on teil Tallinnas mingi lemmikpiirkond, lemmikasum?

Teate, ma ise kiusan tudengeid sama nipiga. Küsin, et mis on sinu lemmik. Aga teadlasena sul ei saa lemmikuid olla. Sümpaatiad ja antipaatiad, mida enda teada jätaksin, on kindlasti olemas, sest see on inimlik. Aga mingit lemmikrajooni mul ei ole ka päriselt. Teadlasena ütleksin, et uurimisobjekt on põnev siis, kui ta on dramaatiline, konfliktne. Mitte sellepärast, et ta on kõige ilusam, kõige parem, kõige kvaliteetsem. Selles ei ole asi.
Kuigi teisalt peab muidugi kunstiteadlane suutma kvaliteeti ära tunda, oskama seda esile tuua, seda põhjendama. Nimelt, et miks üks või teine arhitektuuriteos on kvaliteetne.

Kas tänapäeval üldse on võimalik piiritleda, et üks arhitektuuriline lahendus on hea, teine aga kole, jube või õudne? Ühtemoodi looming ju kõik…

Kui me räägime ruumist, siis õige ruum peaks ise sind juhtima. Halb on see, kui eksid seal ruumis ära, see ei vii sind kuhugi. Kui sa lähed majja, pead sa aru saama, kus on WC ja kus on saal. Ja ruum peab sulle seda ütlema. Aga sageli ei ütle.
Ma ei saa heaks ruumiks nimetada näiteks Solarise keskust, kuhu peab minema pidulikult, kontserdile – naised kõpskingadega, mehed lipsusatult – alla keldrisse. See ei ole pidulik sisenemine, see ei ole hea arhitektuur, kui end üles löönud inimene viiakse maa alla. End üles löönud inimene peaks ikka minema paraad-trepist ülespoole, mitte keldrisse.

Mida arvate kõneainet andnud falloslikust kavandist Tartu mnt ja Pronksi t nurgal? Büroohoonest, milles peaks kajastuma meesenergia ja naisenergia?

Ausalt öeldes ei arva ma sellest midagi – ei head ega halba, sest see mõte on veel läbi mõtlemata, toores. Kindlasti midagi sellist sinna ilmaski ei kerki. See kärbitakse enne ära.
Niisugune mees- ja naisenergiate jutt… Arhitekt Künnapu on selle ajastu laps, mil arhitektid avastasid, et nad peavad sellist tohutut literatuursust projektidesse sisse pumpama, ja Künnapu oskab seda imehästi. Kes seda uskuma jääb või tõsiselt võtab – eks see on igaühe enda asi. Aga fakt, et tegelikule kinnisvaraarendusele see kavand ei vasta, ja seetõttu ka mingeid hirme ma ei tunne.

Te olete olnud üsna kriitiline meie uusarenduste kvaliteedi suhtes, mis puudutab näiteks eluasemeid. Miks?

Kui ütlete sõna “uusarendus”, siis kõigepealt tulevad silme ette linna taha põldudele ehitatud ühepereelamud. Ühtepidi saan aru, et kui sa oled üles kasvanud paneelikas, nagu nõukogude ajal lõviosa meist, siis nüüd sa tahad saada oma maja ja väikest murulapikest.
Kuna aga me nüüd asume rohepöörde künnisel, on need linna taha ehitatud majad ääretult ebaratsionaalsed. Need tähendavad kohutavat lisakoormust linnale – kõik need inimesed sõidavad ju oma autodega, sest bussitransport põlluvahele on kehva. Uusarenduste inimesed risustavad meeletult linna oma transpordikoormusega ja see on väga ebaratsionaalne. Ühendriikides on sellised laiali valgunud linnad eriti levinud, ja uurimused, mida viimasel ajal on tohutult produtseeritud, kõlavad kriitiliselt. Inimesed, kes näilises väikekodanlikus idüllis seal oma majas on üles kasvanud, on tegelikult õnnetud, sest neil puudub linnaline kogemus. Nad ei ole saanud sõpradega tänavatel hängida, nad on olnud mõistetud sinna näilise idülli üksindusse.

Nagu vangi?

Jah, nagu vangi. Ja samamoodi omakorda vanemad, kes ei pääse hästi ei kinno ega teatrisse.
See oli nagu lastehaigus. Ma mäletan, kuidas Lennart Meri ja Siim Kallas on omal ajal propageerinud, et kuidas õigel eesti mehel on oma maja ja puha. See kõlas hästi 90ndatel, kui oli vaja paneelikatest välja pääseda. Aga ka nooremad põlvkonnad eelistavad praegu kesklinna elu. Meil on kesklinn lubamatult hõre. Meil oleks vaja tegeleda kesklinna tihendamisega, ja seda ka jõudumööda tehakse.

Ehk kujunevad uusarendused aja jooksul hoopis suvilapiirkondadeks, kui linna tühjad alad rohkem täis ehitatakse?

Ma arvan, et valglinnastute inimesed püüavad nüüd osta väikest korterit lisaks kuhugi kesklinna, et laps saaks mugavamalt koolis käia ja ise ei peaks samuti kogu aeg ummikutes istuma.

Teie sõnavõttudest on jäänud kõlama, et uusi kortereid te arhitektuuriteadlasena just kõrgelt ei hinda. Miks?

Ma arvan, et suures osas korterites, mida tänapäeval müüakse, ei ole ju hea elada. Arendajad ei lase arhitektidel lähtuda inimeste vajadustest, vaid sellest, kuidas äriplaan võimalikult tulu tooks. Midagi pole parata, elatavuse ja ruumipaigutuse seisukohalt on enamus paneelelamute kortereid paremad ja käepärasemad, kui seda on uued. Jah, need on ehk räpakalt ehitatud, aga nad on mugavamad kui suur osa praegu müügis olevaid uusarendusi. Kindlasti on ka nende seas kvaliteetseid, aga üldine tase on selline.

Kasvõi Kopli poolegi liikudes võib kohata tohutu suuri tühje või nõukaaegsete tootmishoonetega maalahmakaid. Miks see arendamine heades piirkondades ikkagi nii visalt läheb?

Ei ütleks, et visalt. Noblessnerisse on juba kerkinud terve linn ja Voltasse kerkib terve linn. See, kuidas endised tööstusrajoonid muutuvad elurajoonideks, on totaalselt uus linnamudel. Vanad tehaste seinad jäävad ainult dekooriks. Kui need krundid täiesti lagedaks teha ja hakata nullist uusi maju ehitama, saad igal juhul märksa banaalsema keskkonna, kui jättes alles need vanad pae- või tellismüürid.
Uuel eesti ajal, 2000ndate esimene kümnend oli huvitav ja põnev. Kinnisvaraarendajad läksid arhitektidega kaasa, soodustasid loomingulisust, igasuguseid huvitavaid arendusi kerkis nagu Rotermanni kvartal. Seal oli eksperimentaalsust. Aga alates 2010. aastast väänasid kinnisvaraarendajad arhitektide käed selja taha. Me näeme ikka valdavalt väga mannetuid kaste.

Millistel perioodidel on Tallinnas kõige rohkem ja kiiremini ehitatud?

Pärast 15. sajandit oli suurim ehituslaine Tallinnas 1910ndatel. Esimese ilmasõja eel Koplisse kerkinud kolm laevatehast ehitasid meeletult. Kerkis ka Peeter Suure merekindlus. See oli periood, kui maalt linna voorivaid eestlasi enam ei jätkunud, vaid tuli juba ka venelasi sisse tuua. Riia areng seal kõrval on olnud palju ühtlasem, seal on kogu aeg tööstus arenenud kiiremini kui Tallinnas.
Selles buumis sai Tallinna kunstiakadeemia asutatud, mis on Tallinna vanim kõrgkool. Meid loodi tsaariaja lõpus isegi mitte kunsti-, vaid tarbekunsti kallakuga. Selleks et saada kunstkäsitöölisi ja joonestusoskusega inimesi.
1920ndatel nii palju ei ehitatud, sest varasem koloniaalse iseloomuga majandus orienteerus ümber Vene turult teistele turgudele. Raha inimestel eriti polnud, paremat elamist võimaldas vaid riiklik ehituslaen. Ja 1930ndatel enne majanduskriisi tuli juba massiliselt see nn Tallinna maja. Kuna raha väärtus langes kiiresti, siis oli mõttekas panna säästud ruttu ehitusse. Ja neid kivitrepikojaga puumaju kerkis hulganisti.

Tänapäeval on nad hinnas, aga toona vist vaadati neile viltu?

Jah, 1930ndatel tekkis veel arutelu, kus arhitektid massiliselt olid pahased, et linnavalitsus lubab ehitada neid alevimajade moodi Tallinna maju. Et tegelikult peaks raha suunama korralikumatesse kivimajadesse. Volikogus oli aga jäme ots majaomanike käes ja nende lobitöö tulemusena lubati isegi, et need majad võivad olla kolmekorruselised.
Mis oli selle tagajärg? Kuna linnavalitsus kuulas majaomanike lobi, mitte arhitektide ja ehitajate oma, siis pärast 1944. a märtsipommitamist suur osa puumajadest põles ära. Need pildid olid masendavad, kus suurte alade viisi olid püsti vaid kivitrepikojad. Oleks arhitekte kuulatud, olnuks Tallinna sõjakahjud palju väiksemad.

Ja siis järgnes juba pärastsõjaaegne ehituslaine.

See on naljakas, kuidas Stalini aegsed majad oma paksude seinte ja kõrgete lagedega on kinnisvaraturul hinnas, sest need ühtlasi asetsevad kesklinna lähedal. Mäletan oma lapsepõlvest, seal Pobeda tagaistmel vanemate inimeste jutust, et Stalini aegsed majad on kõige koledamad. Nad on küll suured ja vägevad, aga ikka on nii maitsetud, sest neil seal on see dekoor veel peal ja… Ilus on ikka sile pind nagu hruštšovkad või Mustamäe esimesed paneelikad. Aga oh jumal, nendel on veel kaunistused küljes… Aga tänapäeval pole kellelgi kaunistuste vastu midagi.
Paljudele ei meeldi arhitektuuriajalugu ikkagi sotsiaalselt võtta. Aga Hruštšovi ajast alanud ehitus võimaldas lõviosale elanikkonnast ikkagi elada mugavustega. Käimlad asendusid massiliselt WC-dega, lisandus soe vesi ja elekter. Kõik see oli elementaarselt igal pool olemas, küsimus seisnes vaid selles, et toad olid ehk väiksed ja kas neid on kaks või kolm. Oleks tahtnud suuremaid, ja oma majagi, eks ole.
Kohalikke inimesi muidugi häiris, et venekeelset tööjõudu toodi mujalt NSV Liidust sisse, sest siinsed tööstused muudkui laienesid ja tööjõudu oli puudu.

Mida Nõukogude aja arhitektuuripärandist peaks Tallinnas kaitse alla võtma?

Eks on ka võetud ja võetakse. Kino Sõprust maha ei lammutata, aga kino Rahu, näete, lammutati. (1959. a valminud 500 istekohaga kino arhitektuurseks aluseks oli tüüpprojekt, mida kohandasid ümber arhitektid Heili ja August Volberg. Kino lammutamise järel 2019. a kerkis sinna büroohoone, mille alumisel korrusel tegutseb praegu Maxima pood – toim.)
Noorema põlvkonna uurijate hulgas on 1960ndate ja 1970ndate arhitektuuri imetlemine kõige trendikam, sest kui palju siis tänapäeval keegi mingeid barokklosse uurib. Need on ära uuritud ja mis sa seal ikka oskad uut öelda. Meil kunstiakadeemias juba kaitsti postmodernistlikest villadest magistritöö. Noorte jaoks on Nõukogude aeg kauge ja ohutu, samas ka nii põnev uurida. Nii nagu minul oli üliõpilasena esimene Eesti aeg. Kui Tartu linnaarhitekt Arnold Matteus, kes oli kuulus juba enne sõda, vabariigi ajal, rääkis allhangetest ja allapakkumistest ehituses, siis ma nõukogude noorena üldse ei teadnudki, mida need sõnad tähendavad. Nii nagu tänapäeva noortele võib tunduda kummalisena sõna “viisaastak”.

Mida arvate palju vastakaid arvamusi tekitanud Maarjamäe kompleksist ja selle renoveerimisest?

Mulle tundub, et vähemalt arhitektuuris on Nõukogude aeg rehabiliteeritud. Mul on meeles 90ndate algus, kui me professor Krista Kodresega muinsuskaitsenõukogus kaitsesime nõukogude monumente. Ja meie emade-isade põlvkonna esindajad nagu professor Sulev Vahtre ja Ants Viires ütlesid, et nõukogude monumendid on häbi ja peaksid kaduma. Aga meie leidsime, et uuel Eesti ajal võiksid kõik ajalooperioodid olla esindatud ja me teeme oma monumendid sinna kõrvale.
Loomulikult me ei jaga neid eesmärke, mille nimel Maarjamäe kompleks oli ehitatud, ja ma ei arva, et arhitektid, kes selle projekteerisid, oleksid jaganud neid ideoloogilisi seisukohti. Aga nad nägid võimalust loominguliseks eneseteostuseks. Puht kunstiliselt on see Maarjamäe kompleks üks Eesti kunstiajaloo väljapaistvamaid saavutusi. Mulle meeldib Maarjamäe praegune situatsioon, et seal asuvad ühes kobaras koos nõukogude monument, langenud Saksa sõdurite hauad ja kommunismiohvrite monument. Ehk oleks tahtnud, et kommunismiohvrid asuksid rohkem esiplaanil kui nõukogude kompleks, aga see, et need kolm seal mälestusala moodustavad, on minu meelest suurepärane. Üks ei tõrju teist välja, vaid ajalugu esineb oma mitmekihilisuses.

Kas linnapilt ei tundu praegu liiga kirju? Ehk peaks lubama mingites kvartalites vaid kindlaid katusekalded või fassaade?

Kui ühel alal on üks omanik, siis ta saab sellised raamid muidugi luua. Nõnda nagu ühes villade rajoonis Rocca al Mare piirkonnas. Tänapäeval arhitekt olla on siiski niigi nööril kõndimine. Nad on igasuguste piirangutega ahistatud, nagu näiteks materjalide jaburate turvanõuetega. Loomingu ruumi jääb järjest vähemaks. Ja kui me võtame kõik rohenõuded, siis need ahistavad veelgi.
See küsimus peegeldab pigem 90ndaid, et nüüd omanik tahtis kõike, mida nõukogude ajal ei saanud, ja siis ehitati maju üks hullem kui teine. Rikkuri villa on nüüd veel jäänud viimaseks žanriks, kus arhitektil on üldse võimalik loominguliselt läheneda. Kui ta teeb kesklinna midagi, siis on tal igat senti lugev arendaja niimoodi kukil oma Exceli tabeliga, et ta ei saa midagi teha. Ja kui rajatakse avalikus kasutuses hooneid euroraha eest, nagu ülikoolegi on arendatud, siis on kaelas täiesti jaburalt nii omanikku kui ka ehitajat ahistavad euroraha kasutamise reeglid.

Lisaks ahistavad arhitekte karmid soojustamisnõuded?

Suvel ringi sõites ma otsisin taga neid omaaegseid maakoolimaju, mida tean vanade piltide järgi, kui ägedad nad on. Siis nägin, mis mõnest on jäänud pärast soojustamist. Need on nüüd paksuks tehtud, sakslased ütleksid, et charakterlos ehk lihtsalt ühed mittemidagiütlevad majad. Kunagi on neid olnud hinge ja nad on selgelt midagi väljendanud. Nüüd tead juba peale vaadates, et seal sees hingata ei saa ja ööbida seal ei tahaks, sest õhk läbi ei käi ja heliisolatsioon on olematu. Ükskõik mida kõrvaltoas ei tehta, see kostab läbi. Ja magama ollakse sunnitud sünteetilisel madratsil sünteetiliste vooditarvetega.

Lugeja ei andestaks, kui ma ei küsiks arvamust Estonia teatri juurdeehituse kohta..

Kogu see juurdeehituse plaan on vastuolus Eesti õigussüsteemiga. Ma ei arva küll, et Estonia teatri kapriisi pärast peaks õigusruumi ümber korraldama. Kui tegemist on mälestisega, siis see peab säilima nagu ta on. Võib teha väiksemaid leevendusi, mida seal on ka jõudumööda tehtud. Mulle isiklikult pole mõnedki neist meeldinud, olen siis jäänud muinsuskaitse ekspertnõukogus vähemuse hulka.

Mind isiklikult pahandab Estonia puhul, et sealses majas ei oska töötajad käituda rahvusooperile vääriliselt ja peavad parklat ümber oma maja. See on niivõrd selgelt Estonia ümbrust õõnestav häbitegu. Estonia maja ei pääse mõjule Tallinna linnas, nagu ta peaks ja võiks. Inimlikust küljest ma saan aru, et Estonia lauljatele ja orkestrantidele meeldib seal hoida oma autot turvalises eraparklas, aga nad ei taju, kuidas nad sellega õõnestavad Estonia autoriteeti ja Tallinna linna. Selge, et ka muusikainimesed peaksid kasutama linna avalikke parklaid, mitte tooma oma autosid linna esindusparki.

Mis mulje jätab Tammsaare park pärast ümberehitust?

See, et üldse on jõutud Tallinna parkide kordategemiseni, on ääretult tervitatav. Tammsaare pargi puhul on tore, et säilisid kõik need ajaloolised kihistused – nii Stalini aegsed kui Tammsaare monumendi paigaldamisega 1978. a sinna juurde istutatud pooppuud, mis mõjuvad ootamatuna. Need toodi sinna koos Tammsaare monumendiga vastavalt toonasele moele. Kõik need erinevad kihistused on seal alles.
Ma saan aru, et on kritiseeritud, et ei õitse see maapind seal aasta läbi või kogu hooaja jooksul. See on tõsi. Aga vaadates positiivselt, siis seal on kasutusel niivõrd palju pargi lillestamise uusi võtteid, näiteks kuidas maikuus on kogu muru täis lõokannuseid, mis õitsevad kaks nädalat. Kui need on muru ära täitnud, näeb park super välja. Sellist iluaianduslikku võtet ei ole üheski Eesti pargis varem kasutatud. Nii et on toodud sinna kohale uut ja värsket aianduslikku mõtet, mis on sümpaatne.

Kui läbi linna sõites arhitektuuriteadlase pilguga vaatate, siis kas rahulolu on rohkem kui kripeldust, või vastupidi?

Ma arvan ikka, et rahulolu on rohkem. Sellega, et nii palju on ehitatud, on süda väga rahul. Sellega, et Tallinn on viimase 25 aasta jooksul nii palju linnalikumaks muutunud. Nõukogude ajast saime päranduseks üsna räämas linna. Teisalt, kui linna oleks möödunud kümnenditel professionaalsemalt juhitud, võinuksid paljud asjad praeguseks ka paremini olla.

Mart Kalm: muinsuskaitsja mitte ainult sõnades, vaid ka tegudes

• 1979-1984 õppis Tartu Riiklikus Ülikoolis ajalugu ja kunstiajalugu.
• 1991. aastal kaitses väitekirjaga arhitekt Alar Kotlist kunstiteaduse kandidaadi kraadi. See toimus Moskvas üeliidulises arhitektuuri ja innaehituse ajaloo ja teooria teadusliku uurimise instituudis.
• 1998. a pälvis doktorikaraadi tööga Eesti sõdadevahelise aja arhitektuurist.
• Eesti Kunstiakadeemias töötab Mart Kalm 1992. aastast, professor alates 2000.
• Kalm on pikalt kuulunud muinsuskaitseameti ehitusmälestiste eksperdinõukogusse, 2006–2010 juhtis ta muinsuskaitsenõukogu.
• Teadlasena on põhiline uurimissuund olnud Eesti arhitektide tööd enne ja pärast II maailmasõda.
• Võtnud otseselt osa riigikogu hoone, presidendi kantselei, mitmete Pärnu villade jm ehituste restaureerimisest.
• Aastatel 1994–2007 ehitas ta üles kunstiteaduse instituudi. 2007–2012 oli kunstikultuuri teaduskonna dekaan ja seejärel teadusprorektor.
• 2010. aastal valiti Mart Kalm esimese kunstiteadlasena Eesti Teaduste Akadeemia akadeemikuks ja 2014. aastal selle asepresidendiks.
• 2015. aastast Eesti Kunstiakadeemia rektor.
• Elab vanemate ehitatud kooperatiivkorteris ja on renoveerinud suvilat Saaremaal nõnda, et see oleks võimalikult ajastutruu ja ehe.
• Viimastel aastatel on uurinud kolhoosiarhitektuuri.