„Neli masti võiks siiski püsti jääda ning tudengitele on lähteülesanne neid konstruktsioone loominguliselt arhitekti pilguga ümber hinnata,“ ütles Tallinna Strateegiakeskuse ruumiloome kompetentsikeskuse juhataja Kaidi Põldoja. “Kõik on seotud võrguvaldaja Elering otsusega likvideerida kõrgepingemastid ja minna üle maakaablitele,“ sõnas EKA 3D Labori juhataja, arhitekt Martin Melioranski.
Putukaväil on liigirikas niiduilmeline looduskeskkond, linnaosade vaheline rohekoridor ja liikumisruum inimestele, mis läbib kuut linnaosa. Putukaväil kulgeb piki endist raudteetammi ja tänast kõrgepingeliinide koridori. Kõrgepingeliinide viimisel maakaablisse vabaneb potentsiaal ülelinnaliseks lineaarpargiks.
Putukaväila esimesena realiseeritav etapp paikneb garaažidevahelisel alal Põhja-Tallinnas, mida piiritlevad Ehte, Sõle ja Puhangu tänav ning Kolde puiestee. Kogupikkuses kulgeb Putukaväil Telliskivi loomelinnakust läbi Kopli kaubajaama, Põhja-Tallinna garaažidevahelise ala ja Merimetsa piki Kristiine, Mustamäe, Haabersti ja Nõmme linnaosa vahelist piiri Hiiu asumini.
Putukaväila kõrgepingemastide järelelu
EKA 3D Labori juhataja, arhitekt Martin Melioranski ütles, et Tallinna Strateegiakeskuse ruumiloome kompetentsikeskuse juhataja Kaidi Põldoja kutsus koostööle, et pakkuda välja innovatiivseid lahendusi kasutusest kõrvaldatavatele kõrgepingemastidele ja labor keskendus Pelguranna piirkonnale. “Kõik on seotud faktiga, et võrguvaldaja Elering otsustas mõned aastad tagasi likvideerida kõik kõrgepingemastid ja läheb üle maakaablitele,“ sõnas Melioranski.
Ruumiloome kompetentsikeskuse arhitekt-linnaplaneerija Paco-Ernest Ulman, projekti üks õppejõud-juhendajatest lisas, et ülesanne tudengitele jagunes kaheks. „Ühed grupid said ülesandeks masti geomeetrilise vormi säilitamise ja sellele millegi lisamisega. Teised tegelesid masti dekonstrueerimise või osalise lammutamisega ja sellest millegi kreatiivse või huvitava või arhitektuurse tegemist,“ lausus ta.
„Mastidelt võetakse olemasolevad kaablid maha. Mast jääb püsti – mida nendega peale hakata? Kas inimesed saaksid neid kuidagi kasutada? Näiteks vaatetornidena,“ lausus Melioranski.“ Kõik grupid pidid vaatama nelja masti ühismõju ehk välja või jada. Andsime neile suuniseid, millest nad võiksid pihta hakata. Üks nendest oli näiteks EKA partnerkooli Shenkar College of Engineering and Design õppejõud (maailmas tunnustatud voltimisekspert) Paul Jacksoni sümmeetriate klassifikatsioon.“
Mis praegu Putukaväilal toimub?
„Putukaväil Pelguranna piirkonnas on hästi huvitav, sest see on tegelikult päris tühi väli,“ ütles Markus Puidak. „See on niiduala, praegu veidi metsistunud ja mida putukad väga armastavad. Nad ei taha eriti kõrghaljastust ja tänu elektriliinidele on seal just selline olukord.“
„Kaks masti asetsevad üks ühel ja teine teisel pool Sõle tänavat ning edasi kulgevad nad Merimetsa suunas,“ täpsustas Melioranski. „Terve ala, mida mastid hõlmavad on umbes 360 meetrit. Mastide kõrgused on vahemikus 25 kuni 30 meetrit. Nad on kõik suhteliselt sarnased.“
„Üks mast on ülejäänud kolmest veidi kaugemal,“ lisas Ulman. „Tegelikult on veel üks mast, aga see on betoonist ja sellega me ei arvestanud. Ehk ainult asukohaga või vundamendiga.“
„Projekti alguses meil oli küsimus, et miks mitte 5 masti,“ meenutas Melioranski. „Enamik Eleringi mastidest lähevad ju ringlusesse tagasi. Metall sulatatakse uuesti teraseks ja konstruktsioonimaterjaliks. Aga need mastid, mis me alles jätame, on loodetavasti väiksema ökoloogilise jalajäljega, sest terasesulatamine on teadupärast väga energiamahukas.“
Kokku töötas antud teemaga 19 EKA arhitektuuri ja linnaplaneerimise eriala tudengit ning üks vahetustudeng Rootsist.
Tudengitel valmis kolm lahendust. Suur pilt – Võrgustumine, Lisamine – Puhastavad pilved ja Dekonstruktsioon – Rekombineeritud tihedus.
Võrgustumine
Puidak kirjeldas oma grupi tööd ja ütles, et nad tegelesid põhiliselt kaduva elemendi ehk elektriliini ümberkorraldamisega. „Olemasolevaid maste me ei puutunud ja vaatasime suurt pilti,“ lausus ta. „Et lineaarselt liikudes tekiks ka vaheldust. Üks pool on abstraktsem ja teine korrapärasem. Väikeste lisandustena veidi funktsiooni ehk kiikesid sai ka pandud. Arvestasime Kino maastikuarhitektide projektiga, kõigi trosside kinnituspunktidega ja liikumisteedega ning trammiteega.“
„Meid konsulteeris ka suure kogemusega ehituskonstruktor Heiki Meos,“ täpsustas Melioranski. „Iga projekti kohta oli tal oma kommentaarid. Üldiste suuniste koha pealt ütles ta, et kõrgepingemastid ilma traatideta on päris suure tugevusvaruga ja seda saab ka veidi teistmoodi rakendada. Seda Markuse juhitud grupp ka tegi.“
Meos kommenteeris, et kuna liine, mida Võrgustuv grupp on ümber mastide ja mastidest välja maapinna külge kinnitanud, tuleb palju rohkem kui neid praegu on – tuleb tekitada juurde lisa kinnituspunkte, et projekti oleks võimalik teostada.
Puhastavad pilved
„Töö kandev idee seisnes lisakonstruktsiooni juurde toomises, mis on seotud olemasoleva mastiga,“ kommenteeris teist tööd Paco-Ernest Ulman. „Mastil võetakse trossid maha ja selliseks ta jääb. Ta „kivistub ajas“ ja peale tekib uus struktuur, millel on lisafunktsioon. Selleks on peale kasvatatav taim või samblad, mis vastavalt õhusaastele peaks teatud moodi reageerima või teatud kiirusega kasvama. Oleks passiivne viis, kuidas kanda mingit informatsiooni ümbritseva kohta. Mingis versioonis oli tudengitel ka talle õhku puhastav funktsioon antud. Aga kuna töö oli suhteliselt eksperimentaalne, siis detailidesse jõudsime suhteliselt hilja. Seepärast teatud asjad jäävad lahtiseks, aga ongi tore, sest see aitab edasi mõelda.“
„Pilved on erinevatel kõrgustel,“ kirjeldas Ulman antud tööd. „Kui nad on maa peal, siis tekib selline ruum, kuhu saab vahele minna. Kõrgemad pilved on väiksemad ja teevad midagi muud. Kas katab midagi, loob päikesevarju. Kuna tegu on avara alaga, siis päikselisel suvel on seal üsna halb olla. Selline pergola laadne ruum oleks aga päris mõnus.“
Heiki Meose kommentaar sellele tööle tunnistas idee arusaadavust. „Vormikeel lähtub olemasolevast mastist, aga konstruktiivsed küsimused on mõneski osas õhku jäänud. Kuidas asjad päriselt kinnituvad ja kuju hoiavad,“ lausus ta..
Rekombineeritud tihedus
Dekonstruktsiooni tutvustas Martin Melioranski ja tunnistas, et see töögrupp sai veidi vabamad käed. „ Meil oli võimalus maste tükkideks võtta ja uuesti kokku panna,“ ütles ta. „Erinevalt eelnevatest töödest on siin rohkem integreeritud masti vertikaalset kasutust inimeste poolt. Saab liikuda vaheplatvormidele ning vaata ala natuke kõrgemalt ja näha kaugemale.“
„Esimene mast, mis Sõle tänavast Tallinna lahe poole asub, jääks enam vähem samasuguseks, kui ta praegu on,“ kirjeldas Melioranski. „Järk järgult hakkavad mastid ümber ehituma. Viimane on selline madal ja veidi nagu tagurpidi pööratud.“
Insener kommenteeris seda tööd kui kõige avangardsemat. „Kuna siin on kasutatud valdavalt kolmnurki, siis tegelikult on konstruktsioon väga jäik ja suhteliselt püsiv,“ lausus Meos.
Putukaväila kontseptsioon valmib kahe Euroopa Liidu välisprojekti toel. Nii Augmented Urbans välisprojekti (2018-2020) kui B.Green välisprojekti (2020-2022) rahastatakse Kesk-Läänemere programmist, mis toetab piiriülest koostööd, säästvat linnaliikuvust ja sidusaid kogukondi. Projekti eestvedaja on Tallinna Strateegiakeskuse ruumiloome kompetentsikeskus.
