Kui päeval on Õnnepalee täis inimesi ning oluliste elusündmustega seotud suuri tundeid, siis öö saabudes võib kirju ajalooga maja tühjades koridorides kohata kummitust.

Sel aastal tähistab Tallinna perekonnaseisuamet väärikat 90 aasta juubelit. Tänavu 1. juulil möödub 90 aastat ajast, mil rakendus Eesti Vabariigi esimene perekonnaseadus ja perekonnaseisutoimingute tegemine läks kiriku käest linna- ja vallavalitsustele. Just niikaua on perekonnaseisutoiminguid tehtud ka Tallinna linnas.

Tänapäeva tallinlase jaoks on tähtsad peresündmused tihedalt seotud konkreetse maja, nn Õnnepaleega. Ajaloo jooksul on see aga olnud ka ärimehe suvila, haigla ning isegi korterelamu. 

Ajaloo tumm tunnistaja

Maja valmis 1910. aastal, olles algselt projekteeritud vineeri- ja mööblivabrikandi Carl Lut-heri äärelinna suvevillaks. See on üks stiilsemaid ning silmapaistvamaid juugendehitisi Eestis. Kindlasti on paljud märganud Õnnepalee sarnasust Draamateatri hoonega – mõlemad on projekteerinud samad mehed, Peterburi arhitektid Aleksei Bubõr ja Nikolai Vassiljev.

Teise maailmasõja hakul tõstis nõukogude võim vabrikandi majast välja ning sellest sai mõneks ajaks – 1940-1944 – lastehaigla. Sõja lõpus hävines pommitamisel pea kogu hoone sisemus. Siis taastati see elukorteriteks ning 1956. aastal lastepolikliinikuks. Tallinna perekonnaseisuameti päralt on maja alates aastast 1983, kui ta läbis tervikliku uuenduskuuri. 

Hoone välisarhitektuuri ja ruumijaotust kohendas uueks otstarbeks arhitekt Ants Raid. Sisekujunduse projekt valmis Sirje Uusbeki diplomitööna (küll juba palju aastaid  varem). Ühise elutee rajamise võlu ja selle maja otsuste kaalukust rõhutavad ka klaasikunstnik Dolores Hoffmanni aknavitraaž ja Eeva-Aet Jänese freskomaalingud vestibüüli seintel. 

Uusbek kirjeldas maja perekonnaseisuametiks kohandamise protsessi järgmiselt: «See on nagu mehe ja naise abielusuhe. Mõlemad abielupooled täiendavad teineteist, teist arvestamata ei tule kooselust midagi head. Arhitektuur on nagu mees, tugevam pool, kellelt tasub oodata eeskätt loogikat, kindlust ja jõudu. Sisekujundus on nagu naine, kel peab olema kavalust ja paindlikkust kooselu niiviisi kokku sobitada, et teineteise nurgad parajasti haakuksid, osates seejuures mehe parimaid külgi eriti uhkesti esile tõsta, nõrkusi aga märkamatuks muuta.» (Ajakiri Nõukogude Naine, 1985)

Perekonnaseisuameti juhi Karin Kase sõnul on suurem osa toonasest – nii freskod, vitraažid kui ka isegi mööbel – säilinud majas tänapäevani.
Et inimeste teadvuses seondub maja eeskätt abielude registreerimise kohana, on ta rahvasuus saanud nimeks Õnnepalee. Tegelikult hõlmavad abieluregistreerimised kogu maja toiminguist vaid 14%. Lisaks paaripanemisele registreeritakse perekonnaseisuametis sünde, surmasid, abielulahutusi ning teostatakse uue nime andmise kandeid. Samuti on majas arhiiv, kus asuvad Tallinna perekonnaseisuosakondades koostatud perekonnasündmusi kajastavad dokumendid selle algusaegadest, 1926. aastast peale. 

Öösiti võib kuulda võtmete kõlinat

Kui päeval on Õnnepalee täis inimesi ning oluliste elusündmustega seotud suuri tundeid, siis öö saabudes võib maja tühjades koridorides kuulda seletamatuid hääli. Et Õnnepalees on oma kummitus, seda kinnitavad Karin Kase sõnul kõik üheksa majas töötanud koristajat. «Nad on näinud valget kuju ning kuulnud teda võtmeid kolistamas,» rääkis Kask, kelle sõnul on kummitus kindlasti sõbralikumat sorti.

Abielude sõlmimine toimub Tallinna perekonnaseisuametis  neljas keeles: eesti, inglise, vene ja saksa keeles. Suvekuudel võib registreerimiseks valida banketisaali asemel sisehoovi. Loomulikult registreeritakse abielusid ka väljaspool perekonnaseisuameti ruume noorpaari valitud paigas.