"Meil öeldakse ohtlikult tihti paljude asjade, näiteks emakeelse hariduse ja oma kultuuri rahastamine kohta, et see ei ole riigi ülesanne," nentis tuntud pianist Kalle Randalu Pealinnale antud intervjuus. "Me ei tohi taandada seda puht kasutoomisele. Võime jääda oma lippu lehvitama ja ka silt "Eesti" võib veel kaua elada, aga kui me kaotame ära olulised osad kultuurist, võime kõik kohe Eesti Rahva Muuseumisse sisse kolida."

Kuidas teist sai pianist ja kas olete kunagi mõelnud ka mõnda teist instrumenti õppida?

Ei ole. Minu vanemad hindasid väga muusikat, isa laulis meeskooris, kuigi nad ei olnud kunagi professionaalsed muusikud. Minugi puhul sai kõik alguse laulmisest, vanemad ütlesid, et ma olin lapsena kõiksuguseid laule, mida kuulsin, järgi lõõritanud. Vanemad panid tähele, et ma laulan puhtalt ja kuulen hästi noote.

Meie Pelgulinna puumaja kõige ülemisel korrusel elas muusikaõpetaja, kellel oli klaver, ja mina hakkasin tema juures klaverit mängimas käima. Hiljem hakkas ta vanematele rääkima, et see poiss võiks ikka klaverit õppida – rääkiski vanematele augu pähe.

Elu oli küllaltki vaene, isa käis tööl ja ema oli minuga kodune. Siis aga võitsid mu vanemad riikliku loteriiga tuhat rubla, mis oli tol ajal väga kõva sõna, ja ostsid mulle klaveri. Ma olen mõelnud, et klaveri asemel oleksid nad võinud osta laua, tooli või mida iganes, aga nad tegid sellise valiku. Siis hakkasin muusikakeskkoolis käima. Olin Pelgulinnas natuke isemoodi poiss, kes ei läinud lähedal asuvasse 46. keskkooli, vaid kaugemale ja teistsugusesse.

Kui raske on ühel Eestis elaval muusikul maailmas läbi lüüa?

Eesti muusikaharidus on väga hea, ma ei tea, et meil oleks probleeme konkureerimisega. Kõik sõltub konkreetsetest inimestest ja õpetajatest, aga ma ei ütleks, et siin on mingit vahet muu maailmaga. Piirid on juba ammu kadunud, seda ka heliloojate osas, kes muusikat kirjutavad. Interpreedi küsimus on, et kuidagi peab tema tegevus kuulajate kõrvadeni jõudma, ja siin hakkavad rolli mängima näiteks reklaam ja teavitamine. Kui keegi ikka ei tea, et sul kontsert on, siis ei saa ka pärast öelda, et millegi tõttu ei olnud inimesi kuulamas. On selliseid talente, kes suudavad hästi musitseerida ja ennast ka hästi müüa, kuid tihti ei pruugi need asjad käsikäes käia. Pigem on nii, et ühele sellisele muusikule oleks vaja kõrvale müügimeest. Muusikalise andega inimesel on natuke imelik iseennast turustada.

Kui heal tasemel peab pianist olema, et suurtel lavadel konkurentsis püsida?

Hea pianist peab olema ennekõike tehniliselt perfektne. Tänapäeval ei ole kombeks mängida valesid noote. Kunagi peeti orkestrist mõne vale noodi kostmist pigem humoorikaks, aga tänapäeval on konkurents väga vinge. Professionaalne kooliharidus on läinud järjest paremaks ja häid mängijaid toodetakse sadade kaupa. Eks ma ise aitan ka sellele kaasa. Elama jäävad aga need, kes suudavad õigesti ja ilusti mängida. Need, kes suudavad pakkuda inimestele seda miskit, elamuslikku ja saladuslikku. Kui kuulaja seda elamust juba kord saanud on, ostab ta ka järgmisel korral pileti ja läheb kontserdile sama lootusega. Tasemel kontserdisaali elamust ei saa üheltki plaadilt ja ühestki tootest.

Ma ise kuulan vahel aastate taguseid salvestusi. Sealt võib avastada ka mõne vale noodi, aga siiski on suur hingus olemas. Kummalisel kombel on see hingus jäänud püsima ka toonasesse suhteliselt puudulikku helitehnikasse ja ikkagi peajagu üle nendest täiesti perfektsetest ja steriilsetest tehnikatoodetest, mis meid praegu igal sammul saadavad.

Kas hea pianist peab valdama kõiki žanreid klassikast džässini?

Kõige parem aluspõhi kõikides stiilides tegutsemiseks on muidugi klassikaline muusika. See annab nii kindla aluse, et sealt on kerge ükstapuha millises suunas edasi liikuda.

Kas teile meeldib olla rohkem stuudios või laval?

Kindlasti laval. Stuudio puhul pean ma ette kujutama, et see on kontserdipaik. Stuudios tekitan tavaliselt mingisuguse fantaasiaseose inimesega, kes salvestab, ja siis ma mängin nagu talle. Korralik mäng peab olema muusikaline vestlus ja eriti hinnaline on, kui salvestav inimene võtab kogu protsessist osa, mitte ei ütle ainult, et nüüd on purgis.

Kui kurnavad on tegelikult suured kontserdid?

Laval tekib moment, et kas sa oled võimeline esiteks iseendaks jääma ja teiseks improviseerima, nii-öelda oma lugu rääkima. Ka minul on alati meeletu pinge, kui ma esinema lähen. Ma tean inimesi, kes ütlevad, et nemad ei närveeri, aga enamasti see nii pole ja tegelikult ma neid ka ei usu. Kindlasti tekitab sage lavale minek teadmise, et ma saan hakkama, eriti kui see on korduv positiivne kogemus, mis annab jõudu. Samas me teame inimesi, kes on pärast metsikuid kontserdiseeriaid läbi põlenud, just põhjusel, et füüsis enam ei kannata.

Mida teha, et nii suure pinge all läbipõlemist vältida?

Muusikamaailm on nagu sipelgapesa või püramiid, mis toimiks ilma askeldamiseta igal tasandil. Mida ülespoole ronida, seda kitsamaks läheb. Mina võtan asju rahulikult. Mäletan õpilast, kes pärast ettemängu nuttis, öeldes, et ta on sel päeval seitse tundi harjutanud ja miks tal pala välja ei tule. Ma ütlesin, et kallis inimene, miks sa siis seitse tundi järjest harjutasid, pärast seda ei saagi enam midagi välja tulla.

Tasakaalu leidmiseks on eri nevaid meetodeid, aga taastumine on seotud iga inimese iseärasuse ja iseolemisega. Kõik sõltub konkreetse inimese reaktsioonist, närvikavast ja mõtteprotsessidest. Ka sellest, kui palju tuleb iseennast kuulata ja kui palju sundida ja teadlikult juhtida. On väga oluline, et see sügavam olemus jääks terveks, mida võiks taandada väga lihtsatele asjadele, nagu näiteks et sööma ja magama peab.

Kuna minu peres on kõik muusikud, siis me ka mõistame üksteist hästi. Pere ongi tegelikult see kõige esimene ja kitsam ring, mis toetab, annab jõudu ja hoiab heas mõttes jalad maa küljes. Aitab ka suhtlemine kolleegide ja mõttekaaslastega.

Mulle meeldib väga olla Eestis. Ma tahaks, et Eesti ja Saksamaa vahet käimine oleks sama lihtne kui praegu, et see jääkski nii. On oluline elada ja tunda ennast koduselt kodumaal. Üksildast paika ma aga väga ei vaja, sest pigem olen inimestesõltlane.

Kumba naudite enam, kas õpetamist või kontsertide andmist?

Kunagi oli õpetajaroll mulle tõesti harjumatu, aga tegelikult on see ikkagi ühe ja sama asjaga tegelemine, ainult natuke teise nurga alt. Õpetamine on väga huvitav, sest see on töö inimestega. Vahest võiks lausa öelda, et ma tunnen oma õpilasi paremini kui nende poiss- või tüdruksõbrad, ja sellest tööst kindlasti üle poole on psüühika ja psühholoogia. Tänapäeval naudin õpetamist, eriti kui on tegemist eri paikadest pärit inimestega. Vahel on ka raske – aga miks see peakski kerge olema? Ma arvan, et keegi ei ole õpetajaks sündinud, see tuleb tegelikult aja ja kindlasti kogemusega. Õpetajana hakkab arenema ka võime ennast kõrvalt näha, et kas ma tahaks selles tunnis, mille ma praegu andsin, ka ise osaleda. Tihti on õpetajaks olemise protsess natukene valulik, sest tihti otsitakse kõrges hinnas olevale töökohale nii-öelda muinasjutulist inimest, kes on suure pedagoogilise kogemusega ja rahvusvahelise karjääriga. Tegelikult see kõik nii ei toimi, sest heaks õpetajaks ei sünnita.

Kui oluline on hoida eesti kultuuri?

Me ei ela vaid sellest, missugust toodet me toodame ja kui kvaliteetset liha me sööme. Kaotades ära olulised osad kultuurist, võime jääda oma lippu lehvitama ja ka silt “Eesti” võib veel kaua elada, kuid sisuta selle taga ei ole sel kõigel mõtet. Siis peaks küsima, kas meie ise ka oleme veel olemas või kolime kõik kohe Eesti Rahva Muuseumisse sisse.

Me peame kogu aeg järelkasvu pärast muret tundma ja see peaks olema üks pidevaid väljakutseid ka poliitikutele. Tasub hoida kogu aeg üleval tulist diskussiooni, mis on riigi ülesanne. Meil öeldakse ohtlikult tihti, et see ei ole riigi ülesanne. Nii on näiteks emakeelse haridusega ja oma kultuuri rahastamisega. Eesti suurust arvestades tuleb veel ja veel rääkida, miks me kultuuri hoiame, et me ei taandaks seda puht turumajanduslikule kasutoomisele. Vastasel korral võime kergesti, kiiresti ja vabatahtlikult kaduda.

Olete esinenud paljude maailmakuulsate dirigentide ja orkestritega, kes neist on teile kõige enam meeldinud?

Näiteks Neeme Järvi on suurepärane muusik ja dirigeerimine on väga raske eriala. Orkester on tegelikult lääne kultuuri tippsaavutus, mitte klaver. Suur sümfooniaorkester on kõige müstilisem pill, mis üldse loodud on. Võib pidada labaseks naljaks, kui öeldakse, et dirigent läheb orkestri ette lehvitama. Dirigendil tuleb esile tuua heliloojate fantaasia, kes sellele pillile kirjutanud on. 100-120 haritud inimese kõlama panemine ei ole lihtne töö.

Mul oli ka Peeter Liljega väga ilus koostöö, kahjuks jäi see lühikeseks, sest ta võeti meilt ära 43-aastasena. Tema kaotus oli jube, ma ei olnud oma elus veel kedagi kaotanud, ka mu vanemad elasid veel. Minu maailmapildis sellel ajal surma mõistet ei olnud.

Aga dirigentidest peaks kindlasti märkima ka Juha Kangast.

Olete öelnud, et Tšaikovski on geniaalne helilooja. Milliseid teoseid meeldib teile kõige enam mängida?

Jah, ta on täiesti geniaalne! Huvist Mozarti vastu on mul kõik alanud. Teinekord aga leierdatakse mingid teosed ära. Repertuaar, mis mulle järjest enam on hakanud meeldima, ei ole seotud ainult sooloklaveriga. Mingil hetkel hakkas mind näiteks Mozarti puhul huvitama, et mis juhtus lisaks sellele, kui ta kirjutas just sellise klaverikontserdi või kvartetid. See osa Mozarti muusikast, mis hinge läheb ja sinna jääb, on laiemaks läinud. Muidugi ei kõneta kogu maailmas kokku kirjutatud muusika ühtemoodi, ja nii ei ole see ka mõeldud.

Kas te muusikuna olete mõelnud, et tahaksite elada teises ajastus?

See tuletab mulle meelde ühe seiga. Käisime abikaasaga Ludwigsburgi lossi üritusel, mille nimeks oli “Vürstlik õhtu”. Seltskond riietati barokkajastu aadliriietusse. Õpetati selgeks menueti põhisammud ja pärast õhtusööki tantsiti. Ma siis mõtlesin, et mis tähendus on nendel toonastel sammudel, lipsukestel ja tervitustel ning milline on selle kõige seos muusikaga. Ma ei saa öelda, et oleksin hirmsasti tahtnud sellel ajal elada, aga huvitav oli kogeda ja nii mõelda. Praegu me tegelikult ei oska enam toonaseid seoseid leida.

Ma arvan, et praegune ajastu on üks paremaid.

Kas kaasaegne muusika suudab eksisteerida sama kaua, kui näiteks Mozarti oma?

Me ei tea. Selleks on vaja aega ja see ei ole enam meie aeg. Mõeldes näiteks Mozarti ajastu peale, võiks öelda, et tema tuntuse ja populaarsuse aeg oli üürike, sest ühiskond pööras tema muusikast ära. Kuskil 10-15 aastat pärast tema surma mängiti teda vaid kitsas ringkonnas. 15 aastat pärast Mozarti surma teatas Viini ajaleht, et tema vanamoodne teos ei vasta enam tänapäeva ühiskonna nõudmistele, ta taotleb liiga vähe välist efekti ja on liiga keskendunud ilule. Kusjuures seal ei defineerita, mis on hea ja õige, vaid lihtsalt, et teos ei vasta tänapäevastele nõuetele. Ma imetlen inimesi, kellel on julgust tänapäeval luua oma noote, tekitada oma seoseid, see on meeletu julgus.

Armastatud muusik ja professor

• Kalle Randalu elab 1988. aastast Saksamaal Karlsruhes. Praegu on ta klaveriprofessor Karlsruhe muusikaülikoolis.

• Randalu on musitseerinud koos Baieri Riigiooperi orkestri, BBC sümfooniaorkestri, Peterburi, Moskva ja Hamburgi filharmoonikute, Soome Raadio sümfooniaorkestri ning Bratislava ja Peterburi kammerorkestritega.

• Randalu on salvestanud üle 30 CD, näiteks kõik Paul Hindemithi sonaadid seitsmel plaadil. Randalu sai nende eest Canne’i klassikaauhinna ja “Klassik-Echo” auhinna.

• Aastal 1999 määras Eesti muusika- ja teatriakadeemia ta oma audoktoriks. 2001. aastal sai ta Valgetähe IV klassi teenetemärkgi ja 2006. aastal Eesti Kultuurkapitali helikunsti sihtkapitali aastapreemia.

—–

Muusik kartis Saksamaale lahkumise ajal oma lähedaste inimeste pärast

“Mind oli alguses väga raske defineerida, sest siis ei teatud Eesti olemasolustki midagi, kõik oli üks suur Ida-Euroopa,” meenutas Randalu oma emigreerumist Saksamaale. “Väga kergesti tuli külge ka Moskva konservatooriumi silt, mis tähendas tol ajal peale kõige muu ka paljusid klišeesid.”

Randalu selgitas, miks ta otsustas 1988. aastal Saksamaale elama minna. “Teinekord on vaja teha otsuseid, mis ei astu ühte jalga sellega, mis parasjagu suures maailmas toimub,” rääkis ta. “Siiajäämisel oleks ehk ka olnud võimalusi enese rakendamiseks ja kindlasti oleks võimalik olnud siin ka lapsi kasvatada. Mul oli päris selge, mis töö osas lähitulevikus juhtuma oleks hakanud, kuid Eesti olukorra osas ei olnud üldse kindlust. Paljud ei uskunud siis, et Eesti saab tõesti vabaks. Kui paljud eestlased aastal 1988 endale ette kujutasid, et võõrväed viiakse siit välja? Samas oli kartus lähemate inimeste pärast, et äkki hakatakse neid kuidagi küsitlema, kiusama või terroriseerima.”

Põhikohaks Karlsruhe

Saksamaal sisseelamine ei olnud muusikule õnneks raske. “Kuigi olen ka Berliinis ja Freiburgis töötanud, on mu põhikohaks ikkagi Karlsruhe,” lausus Randalu. “Sisseelamiseks peab oskama keelt, ja sellega mul probleeme ei olnud. Tihti ei teadvusta me endale, kui palju oleme Saksa kultuurist võtnud ja kui palju me isegi tänapäeval Saksa kultuuriruumis elame. Ühtepidi võib öelda, et keelt osates ja inimestest aru saades ei ole sisseelamine raske. Vaimustav on suhelda ka oma eriala inimestega, keda sa juba nagunii erialaselt hindad! Muusikute ringkondades on mul alati väga hea olnud.”

Teistpidi nõuab Randalu hinnangul inimeste ja ühiskonna süvakihtidesse minek aega. “Mind oli alguses väga raske defineerida, sest siis ei teatud Eesti olemasolustki midagi, kõik oli üks suur Ida-Euroopa. Väga kergesti tuli külge ka Moskva konservatooriumi silt, mis tähendas tol ajal väga paljusid klišeesid. Ma pakkusin kindlasti väga palju üllatusi, sest ei sellel koolil ega ka maitsel ei olnud varjugi sellest, mida arvati. Kõik, kes me olime selle aja inimesed, teadsime, et Moskvas suhtuti meisse kui välismaalastesse ehk mitte omadesse. Pruukis meil aga kuhugi välja minna, kui me muutusime venelasteks. Mina sain jääda iseendaks ja see õnn on mul olnud, et minu ümbrus on olnud positiivne.”

Kohalikud kultuurid

Neeme Järvi sõnu laenates ütles Randalu, et Saksamaa on raske maa. “Saksamaa on föderaal-ne riik, mis koosneb liidumaadest, ja igal pool on liidumaade ministeeriumid,” selgitas pianist. “Kuna keskuseid on palju, on kultuurielu kohalik nähtus. Kultuur juhtub pigem siin ja täna või teises majas üle tee. Ma ei kujutaks ette, et oleks võimalik ühes punktis läbi lüüa ja saada üle Saksamaa tuntuks. Saksamaa on täis kohalikku elu. See on ikkagi selline läbi sajandite, vürstiriikidest tulenenud kohalike kultuuride õitseng. Selles mõttes on Saksamaa väga rikkalik ja mitmekesine kultuurimaa. Saksamaal aga on kultuur juba ajalooliselt riigi ja ühiskonna prioriteet, kuigi viimase 30 aasta jooksul on ka umbes 30 orkestri ja teatrit kinni pandud või ühendatud.”

Kantsler Angela Merkelit hindab Randalu kõrgelt: “Ta on tark ja väga kaalutlev inimene. Tihti ei võta ta seisukohta kohe, sest maailm, milles me elame, on tegelikult väga ohtlik. Muidugi ütles Merkel saatusliku lause “Me saame sellega hakkama”, mida miljonid tõlgendasid lausena “Tere tulemast”. Hirmusid on palju eriti Ida-Saksamaal, kus pagulasi peaaegu polegi. Mõeldakse, et tuleb keegi ja saab midagi minu raha eest. Pagulaskriis on olnud Saksamaale väga raske, aga Merkelil on olnud ka õigus, et Saksamaa on nii suur ja tugev, et saab hakkama ka selle miljoni inimesega. Kas aga ka veel teise miljoniga, on muidugi küsimuste küsimus. Reaktsioonina läheb Euroopas praegu kergesti peale lihtsate lahenduste pakkumine. Tegelikult neid ei ole, see on väga ohtlik eriti väikestele riikidele, sest kes ütleb, et me ei muutu suures poliitilises mängus taaskord vahetusrahaks suuremate riikide taskutes.”

“Karlsruhe linnapilt on muutunud. Tänapäeva linn ei meenuta enam suletud paradiisiaeda, mida ta oli aastal 1988,” rääkis Randalu. “Näiteks osadel söögikohtadel peatänaval on juba araabiakeelsed nimed.”