"Mina isiklikult toetan ravikindlustuse laiendamist ja üldist solidaarsust, sest juba praegu saab näiteks EMO-sse pöörduda ka ravikindlustuseta inimene," ütleb sotsiaalminister Tanel Kiik. Tema arvates on Eestis liiga vähe inimesi selleks, et jätta osa neist ravivõimaluseta. Tegemist oleks ühe olulisema ümberkorraldusega tervishoius, mida vastne sotsiaalminister kavatseb ette võtta.

Tanel Kiigega, valitsuse noorima, ent ilmselt ühe raskema portfelliga ministriga on nn superministeeriumi koridorides keeruline sammu pidada. Ta liigub kergejõustiklasele omase kerguse ja kiirusega. Kiige mõtlemist iseloomustab samasugune kiirus. Kuigi ta asetab intervjuuks korralikult lauale mapi memodega, ei kasuta vaid kuu aega ametis olnud mees neid peaaegu üldse.

1989. a sündinud Kiik on lõpetanud Tallinna Saksa gümnaasiumi. Ta on juhtinud kesknoori ja töötanud kinnisvaraäris. 2016. a sai Kiik cum laude diplomi Tartu Ülikooli Pärnu kolledži ettevõtlus ja projektijuhtimise erialal. 2012. a kutsus praegune peaminister Jüri Ratas, kes sel ajal tegutses riigikogu esimehena, Kiige oma nõunikuks. 2016. aasta lõpus, kui alustas Ratase esimene valitsus, hakkas Kiik juhtima tema bürood. Mõnedki peavad teda praeguses Eestis olulisemaks poliitikakujundajaks, kui tagasihoidliku iseloomuga Kiik ise tunnistada tahaks.

Kui kaua te mõtlesite, enne kui soostusite vastu võtma valitsuse ilmselt kõige keerulisema, et mitte öelda raskema sisuga portfelli?

Jah, see on lai valdkond: tervishoid, sotsiaalkaitse, tööturupoliitika ja võrdsete võimaluste poliitika. Samal ajal on see väga huvitav töö. Teemad, millega sotsiaalministeeriumis iga päev tegeldakse, puudutavad meid kõiki. Aga ei, ma ei kõhelnud pikalt. Pidasin küll abikaasaga enne nõu, sest ministri töö võtab palju aega. Kuid ka minu varasemas ametis peaministri büroo juhina oli tööpäev selline suhteline termin. Tööd tuli teha ka kodus ja nädalavahetustel. Nii kodu- kui ka välismaal. Reaalset puhkamisvõimalust oli ka siis väga vähe.

Tööpäeva pikkus on mul siin selles majas üsna samasugune.

Meedias on väga palju räägitud riigieelarvest – et tuleb kärpida ja tulude laekumise varasem prognoos pole paika pidanud. Mis saab tervishoiu rahastamisest?

Tervishoiu rahastamine järk-järgult hoopis suureneb. Kõigepealt tuleks meenutada, et seaduse järgi läheb 13% sotsiaalmaksust alati ravikindlustusse. Inimeste osakaal, kes seda maksavad, on mõnevõrra kasvanud, sest tööhõive on suurenenud. Samas on tõusnud inimeste palk ja selle kõige tulemusena ka sotsiaalmaksu summa.

Teine põhjus, miks raviraha kasvab – selle taga on eelmise valitsuse otsus, mis nägi ette tervishoidu suunatud 13% maksmist eakate eest, ehk siis mittetöötavate vanaduspensionäride eest, mis annab haigekassale esialgu mitukümmend miljonit lisaraha aastas. Ja pikemas plaanis oluliselt rohkemgi.

Osaliselt on see raha juba täiendavate kuludega kaetud, aga leidub ka vabu vahendeid, mida saab kasutada näiteks laste ravijärjekordade lühendamiseks, kiiremini psühhiaatri juurde pääsemiseks, kaeoperatsioonideks või endoproteesimiseks. Ja järk-järgult tervishoiu rahastamine seega suureneb. Nii et eelmise valitsuse otsused on siin andnud impulsi ja praegune valitsus on kinnitanud, et neid muudatusi ja lisarahastust tagasi kutsuma ei hakata, vaid need on mõistlikud.

Nii et tervishoiu jaoks on raha garanteeritud.

Seega saab Tallinn jätkata oma suurhaiglaga ja jätkub ka teiste tervisekeskuste rajamine?

Tervisekeskuste rajamisel või haiglate projektide toetamisel tahame tahame saada toetust otse riigieelarvest või Euroopa Liidu struktuurivahenditest. Need arutelud seisavad alles ees. Valitsus on olnud ametis napilt kuu. Sügisel pannakse kokku järgmise aasta eelarve ja vaadatakse otsa ka järgmisele kolmele-neljale aastale. Siis selguvad numbrid, mida on võimalik eraldada haiglate ja tervisekeskuste rajamiseks, aga kahtlemata on need olulised.

Palju on räägitud, et Eesti meditsiin on kuluefektiivne ja arstid teevad rahaliste võimaluste piires väga head tööd. Teisalt esineb dubleerimist vm mõttetut kulu. Kas ja kus leidub kokkuhoiukohti?

Tõde on ikka kahe vahel. Kui võrdleme ennast meditsiiniga maailmas laiemalt, siis tõepoolest, arvestades raha, mis meil tervishoiule kulub, on see väga kuluefektiivne. Patsiendi omaosalus on madal, arstid töötavad väga suure koormusega ja professionaalselt. Kasutame kõrgtasemel tehnoloogiat. Alati ei tule vanad, amortiseeruvad haiglahooned sellele kõigele järele. Tallinnas on ju palju räägitud Ida- ja Lääne-Tallinna keskhaiglate ühendamise vajadusest uude haiglahoonesse.

Kui rääkida kokkuhoiust, siis juurde oleks vaja lisada digilahendusi. Seada tööle digiregistratuur. Tuleks panna toimima eri haiglate koostöö, lisaks muidugi erameditsiini ning maksumaksja rahast ülalpeetava meditsiini koostöö. Infovahetus  raviasutuste ja arstide vahel peaks toimima, et ei esineks olukordi, kus inimene teeb ühte uuringut mitu korda või registreerib end arsti juurde korraga mitmes kohas. Ja arst ei tea, kas inimene tuleb või ei tule.

Alati poleks patsiendil tänapäeval ka vaja kuskile kohale minna. Räägitud on e-konsultatsioonide juurutamisest, kus perearst ja eriarst vahetavad omavahel e-teel terviseandmeid ja üheskoos siis otsustatakse, kuidas patsiendi ravimisega edasi minna. Ilma et peaks patsienti ühe arsti juurest teise juurde saatma.

Kui palju lähevad ühiskonnale inimkahjudena maksma ravikindlustuseta inimesed? Miks ei võiks kõik inimesed olla kindlustatud?

Seda küsimust me arutame. Valitsuse tegevusplaanis on kokku lepitud, et ravikindlustamata inimeste asjus tehakse analüüs. Räägime eeskätt esmatasandi arstiabist, aga ka laiemalt. Kui me mõtleme inimestele, kes näiteks kuus kuud töötavad kõrge palgaga, aga järgmised kuus kuud ei tööta, siis enam nende ravikindlustus ei toimi. Aga samas on nad maksnud oma kõrgelt palgalt sotsiaalkindlustuseks isegi võib-olla rohkem kui keskmise palgaga inimene.

Et kuidas ravikindlustus tuleks järele nüüdisaegsetele töövormidele? Selle küsimuste ringi me analüüsime läbi ja seejärel esitame konkreetsed ettepanekud. Ma isiklikult toetan ravikindlustuse laiendamist ja nii-öelda üldist solidaarsust, sest juba praegu saab näiteks EMO-sse pöörduda ka ravikindlustuseta inimene. Aga tema seal ravimine ja n-ö erakorraliste hädadega tegelemine on alati kallim, keerulisem ja patsiendile ebamugavam, ehk isegi ohtlikum, kui oleks olnud arsti varasem sekkumine ja tekkinud tervisemurede ärahoidmine. Ravikindlustuseta inimeste jätmine ravita ei oleks ka riigile majanduslikult mõistlik. Igal juhul toetame solidaarsust.

Ilmselt oleks tegemist päris suure ümberkorraldusega?

See on kindlasti päris suur küsimus, sest praeguse põhimõtte järgi tekib ravikindlustus ainult siis, kui inimene on maksnud sotsiaalmaksu miinimumi. Tekib küsimus, et mis on need täiendavad tuluallikad, mille arvelt me selle katame. Me räägime kasvõi loovisikutest, või neist, kes on pikemalt lapsega kodus, või vabatahtliku töö tegijatest. Kes siis peaks nende murede eest vastutama?

Ühiskonnana oleme ühest küljest nii või teisiti kõige eest, mis riigis toimub, solidaarselt vastutavad. Me ei tohi jätta ühtegi inimest lausa abita: et ütleme, et vaadaku ise, kuidas hakkama saad. Alati on riigi ülesanne tagada oma inimestele väärikad elutingimused ja elementaarne tervishoid.

Küsimus on aga, et kui ravikindlustust laiendame, siis kuidas säilitada motivatsioon nendele, kes praegu täiskohaga tööl käivad ja sotsiaalmaksu maksavad – et neil ei tekiks tunnet, et nende arvel peetakse kedagi ülal.

Ja kas isiklikult pooldaksite seda muutust?

Eks see tuleb kõik läbi arutada ja teema üle debateerida. Aga mina isiklikult pooldaksin laiendamist, sest ühest küljest on see riigi väärikuse küsimus. Teisalt oleks see nii tervishoiualaselt kui ka majanduslikult mõistlikum kui oodata inimese terviseprobleemide süvenemist ja hakata siis väga kallilt ravima EMO kaudu. Või siis jätta haigused sootuks ravimata.

Kas on hinnatud, kui palju rahaliselt joomine, suitsetamine ja narkomaania Eesti tervishoiu- või laiemalt sotsiaalsüsteemi koormavad?

Eri prognoose-hinnanguid on maailma kontekstis ju tehtud. Aga seda on keeruline hinnata ja ühte kindlast summat öelda. Sest kas me räägime konkreetsest aastast? Või viiest, kümnest või 50 aastast? Peame ju arvestama, et inimese tänane tervisekäitumine mõjutab teda terve ülejäänud elu. Ja ka paljusid teisi.

Kui noor inimene hakkab näiteks jooma või suitsetama, siis mõjud jõuavad temani ilmselt aastate pärast. Aga see suurendab ka eri  õnnetuste riski. Igal suvel, kui ilmad ilusad, loeme jälle, kuidas keegi on kusagil liiga julgelt ujuma läinud. Või on istutud  purjuspäi autorooli. Ja see võib lõppeda traagiliselt veel mitmele inimesele, kes pole milleski süüdi. Ühest küljest me vastutame enda tervise ja heaolu eest. Teisalt peaksime mõtlema ka teiste inimeste peale. Hooliv kaaskodanik, kes läheb joobes uppujat päästma, võib ise samuti oma elust ilma jääda. Seega tuleks ju kahjude poolel arvesse võtta ka kõiki kaudseid ohvreid ning pikaajalisi mõjusid.

Millist lähenemist teie ise lapsevanemale soovitate, kui võsuke on avastanud napsi või suitsu?

Soovitaksin jääda rahulikuks. Ja last ära kuulates selgitada talle, miks see pole mõistlik. Kindlasti tuleks ära kuulata lapse või noore enda põhjendused, kas tegemist on sõprade survega või hoopis reklaami mõjuga.

Minu kogemus, mis võib küll olla subjektiivne, kuigi seda kinnitavad ka uuringud, ütleb, et enese füüsiline liigutamine, sport vähendab automaatselt soovi ükskõik missuguse mõnuaine järele. Igal juhul on võimalik leida igasuguseid asendustegevusi – alates kas või koeraga jalutamisest või suvel rannavõrkpalli mängimisest.

Kuidas muuta lihtsamaks võimalike ravivigade tuvastamist – kahjuks ei saa ohvrid hüvitist ilma pika kohtuteeta ja räägitakse arstide ringkaitsest. Millal hakkab lõpuks toimima sama süsteem mis Soomes, kus vigu ei varjata, neist õpitakse kiiresti ja hüvitist makstakse kiiresti?

Jah, see on keeruline teema. Inimene võib ju käia mitme arsti juures nõu ja tuge saamas, talle antakse eri konsultatsioone ja pannakse diagnoos. Ja kusagil, kogu selle pika protsessi jooksul võib viga juhtuda – või on tehtud siiski õigeid otsuseid, aga patsiendi organism võis lihtsalt ootamatult reageerida, mida arst ei saanud ka parimate teadmiste juures ette näha.

Jah, sellistel hetkedel tekib küsimus – igiomane Eesti inimestele –, et kes vastutab. Ühest küljest võiks justnagu ühele lülile ahelas näpu peale panna ja justkui leida vastutaja. Teisalt võib aga olla ka nii, et võeti tolles ajas ja tollase hetkeinfo põhjal vastu õiged otsused. Aga lihtsalt tagajärjed olid soovimatud.

Seetõttu oleme praegu ka välja töötamas patsiendikindlustuse eelnõu. See on laiem süsteem, mis kataks Eesti tervishoiuasutused. Ja tekitaks olukorra, kus võimalike ravivigade korral ei peaks vaidlema kohtus. Samas saab meditsiiniasutus omakorda teha siseanalüüsi, et kas või mis valesti läks, kas soovimatu tagajärg oli ärahoitav või paratamatu ja vältimatu.

Kuidas on puuetega inimesed kohanenud tööhõivereformiga, mille suhtes on väidetud, et see kedagi ei aita?

Tööhõivereform on käivitunud mõnes mõttes isegi oodatust paremini. Loomulikult leidub alati ka rahulolematuid, kes ehk pole sellest reformist tuge leidnud, aga üldiselt on see aidanud tuua inimesi tagasi tööturule. Tööhõive on kasvanud.

See on aidanud ka muuta tööandjate hoiakuid, sest ka tööandja peab mõistma, et puudega inimese töölevõtmine ei tähenda, et töö oleks kehvemini tehtud. Puudega inimene võib olla ju mõne tööülesande puhul isegi võimekam n-ö tavainimesest. Aga alati leidub ka neid, kelle puhul on töövõime hindamine tavapärasest keerukam.

Teatavasti on praegu kolm varianti – töövõime hinnatakse täielikuks, osaliseks või puudulikuks. See on keeruline otsus, kui palju töövõime kaotuse toetust inimesele maksta. Ja kui palju on inimesel võimalik leida tööd ja teha konkreetses piirkonnas, kus ta elab. Siin tuleb mängu töötukassa, kes pakub koolitusi ja aitab kokku viia tööandja ja tööotsija.

Aga riigi roll on loomulikult tagada, et selliste suurte reformidega ei jääks keegi n-ö kahe vahele, et jääb toetusest ilma, aga ei leia ka töökohta.

Juba 2017. a on tõusnud osalise töövõimega inimeste hõive määr üle 50%: see eesmärk oli tegelikult seatud 2022. aastaks. Aga  saavutati niisiis viis aastat varem. Me näeme, et reform on aidanud inimesi tööturule tuua, ehkki siin on tugevasti toetanud ka üldine majanduskeskkond. Me näeme töökäte puudust, aga ka suhtumise positiivset muutust tööandjate poolelt – nii avalikus kui erasektoris.

Kas riik peaks kuidagi sekkuma inimeste toiduvalikusse? Rasvumisse? Nagu aktsiisi kaudu sekkutakse mõnuainete tarbimisse?

Küsimus on, et kuidas mingit eesmärki saavutada.

Jah, me näeme rasvumist juba ka laste seas, see on tõusev trend mitte ainult meil, vaid kogu maailmas – mitte enam vaid Euroopas ja Ameerikas, vaid juba ka Aasias. Eesmärk seda pidurdada on tajutav ja arusaadav. Tegelda tuleb, aga küsimus, et milline lähenemine annab parima tulemuse. Kas panustamine rohkem näiteks tervislikule koolitoidule, teavitustööle, kehalisele kasvatusele jm liikumisele koolides? Tervislikumale koolikeskkonnale üleüldse? Või siis minna keeldude teed?

Ma arvan, et õige lahendus peitub tasakaalustatuses. Alkoholi puhul on reklaami- ja müügipiirangud väga õiged sammud. Ebatervisliku toidu puhul tasuks samuti mõelda, kas seda mitte kõrgemalt maksustada, või siis piirata koolides või selle lähedal müümist. Inimesed, eriti väikesed lapsed ei mõtle eriti, kui oma käe kasvõi kummikommide järele sirutavad. Ehkki suhkur teadupärast tekitavat samuti sõltuvust.

Mõnda toidumaksu pole plaanis?

Ei, hetkeseisuga mitte. Aga tulevikus võiks vaadata kompaktselt, kas tehakse piisavalt teavitustööd ja kas tervisliku koolitoidu propageerimine on kandnud vilja. Kindlasti ei ole riigile kohane, kui ülekaalulisus või rasvumine laste hulgas muudkui süveneb. Kui need inimesed saavad täiskasvanuks, siis tervisemured jõuavad neile kätte märksa varem. Seega tuleb probleemiga midagi ette võtta – ka juhul, kui otsused ei pruugi olla populaarsed.

Suhkur ja hambaaugud – kes neid jõuaks lahutada. Hambaravihüvitis on väike ja ennetustöö samuti nõrk?

Hambaravihüvitise teemat arutasime koalitsioonikõnelustel täitsa pikalt. Üks ettepanek, mis jõudis koalitsioonileppesse, oli hambaravihüvitise kaasa viimine patsiendiga. Ehk siis et inimesel oleks võimalik seda kasutada mitte ainult haigekassa lepingutega arstide juures, vaid ka teistes ravikabinettides.

Riigil tuleks samas tagada, et inimene ei peaks maksma suuremat summat kusagil eraravis, kui ta saaks samasuguse abi kätte haigekassa lepingupartneri juures. Et ühest küljest küll valitseks vaba konkurents ja inimesel oleks võimalik valida, aga teisalt ta ei peaks maksma ebaproportsionaalselt palju. Täpsem analüüs (sotsiaalministeeriumis) selles osas valmib juba sügisel. Pakume välja lahendusvõimalused. 

Praegu on hüvitiseks 40 eurot, inimene on kohustatud 50% arvest ise tasuma. Ehk näiteks 60-eurose arve korral on patsiendi osaks 30 eurot. Tõsi, hambaravi on kallis ja inimesed jätavad kahjuks sageli hambaarstil käimata. Teatavasti on suurem hüvitis lapseootel ja väikelaste emadel, kuni 85 eurot aastas. Vanadus- ja töövõimetuspensionäridel ning üle 63-aastastel on samuti kasutada 85 eurot aastas. Ja nende omaosaluse määr on ainult 15% arvest. Lisaks on veel olemas proteesitoetused. Inimesed peaksid kindlasti ka ise olema aktiivsed ja uurima enda võimalusi. Riigi suund on, et toetatakse rohkem just neid, kel ahtamad rahalised võimalused, aga suuremad vajadused.

Kas hambaravihüvitus lähiaastatel tõuseb?

Praegu on seda veel vara öelda.

Ilmselt lugeja ei andestaks, kui järjekordselt ei päriks erakorralise pensionitõusu kohta – selle kohal siis ei seisa küsimärk?

Valitsus on  kokku leppinud, et eesmärk on see nelja aasta jooksul ära teha. Praegu ei ole konkreetset aastat ja summat võimalik öelda, sest meil ei ole ühtegi eelarvet veel vastu võetud. Siht on, et kui tulude laekumine võimaldab, teha see ära pigem varem kui hiljem. Oleme rääkinud just baasosa tõstmisest, ehk siis oluline on vähendada pensionäride ebavõrdust. Tuleb tõsta ennekõike väiksema pensioni saajate sissetulekut. Oleme otsustanud, et ka edaspidi jääb keskmine pension maksuvabaks, ehk siis me tõstame eakate pensioni maksuvaba osa 50 euro võrra. Eeldatavasti järgmisel aastal 517 euroni tõusev keskmine pension oleks tulumaksuvaba ja sedasi väheneb ka töötavate eakate maksukoormus.

Ambitsiooni ja tahtmist on muidugi rohkemaks. 

Kas teil endal on olnud mõni olulisem kokkupuude tervishoiusüsteemiga – olgu siis miinus- või plussmärgiga kogemus?

Üheksa kuud tagasi sain esimest korda isaks. See oli minu jaoks elu olulisim kokkupuude tervishoiuga. Olen arstidele ja ämmaemandatele siiamaani väga tänulik, sest kõik nad suhtusid väga hoolivalt ja toetavalt ning inimkeskselt, nagu see peabki olema. Nüüd käin lapsega regulaarselt arsti juures kontrollis, et olla kursis lapse arenguga. Õnneks on kõik hästi.

Hiljuti käisin ise põlveoperatsioonil. Sain sportides trauma, aga vigastus ei paranenud. Eelistasin küll operatsiooni vältida, nagu ilmselt enamik inimesi, ja otsisin abi igasugusest muust taastusravist. Aga nüüd, jah, juba taastun operatsioonist.

Omastehooldajatel tahetakse elu lihtsamaks muuta

Sotsiaalministeerium esitas valitsusele ettepanekud, kuidas võiks muuta mugavamaks ja lihtsamaks inimeste hooldamise nende kodudes. Eestis elab praegu Narva linna jagu omastehooldajaid.

Omastehooldajatele tahetakse pakkuda senisest enam tuge, samuti vaadata üle, kas omavalitsused saavad sotsiaalkaitseks piisavalt raha. Põhimõte, millest lähtutakse, on see, et näiteks vanainimesed saaksid võimalikult hõlpsasti ja kauem hakkama oma kodus. Samas püütakse koduabistajate kaudu teha kergemaks omastehooldajate elu, et neil oleks võimalik ka näiteks tööl käia. Sotsiaalministeerium kavandab muuhulgas muuta õendusabi senisest kättesaadavamaks.

Eestis elab kokku umbes Narva linna jagu omastehooldajaid ehk inimesi, kes oma muu argielu arvelt toetavad ja abistavad mõnda lähedast. Kui eakas ei saa enam näiteks üksi kodus toidu valmistamise või ahju kütmisega hakkama, peaks omavalitsus pakkuma talle koduteenust ehk leidma kellegi, kes teda nendes toimingutes aitaks. Just seetõttu analüüsitaksegi, kui palju oleks omavalitsustel selleks lisaraha tarvis. Kuna koduhoolduse puhul ei käi jutt ainult vanuritest, siis olenemata abivajaja vanusest peab tulevikus olema üheselt mõistetav, kuidas inimest toetatakse.