“Tallinn on maailma uuenduste vedur. Võib tulla aeg, mil suur Talsinki on tähtsam ja mõjukam kui Eesti ja Soome riik eraldi. Nagu näiteks London on tähtsam kui Ühendkuningriik,” leiab Tallinna tehnikaülikooli tulevikulinna professor Jenni Partanen. “Maailma suurlinnad ongi mõjukamad ka suures poliitikas ning majanduselus kui rahvusriigid.”

Peagi juba kaks aastat tagasi Tallinna enda jaoks avastanud Soome professor Partanen soovib kindlasti kokku saada mõnes siinses õdusas kohvikus. Niisiis kohtumegi praegu siinses tehnikaülikoolis töötava teadlasega ühes vanalinna söögikohas. Tallinn on Partaneni jaoks linn, kus katsetatakse pidevalt midagi põnevat. Seetõttu uurib temagi just siin, miks tekivad ummikud ja kuidas mõjutab liiklust, kui ehitada mõnda teed kitsamaks või laiemaks. Tallinna liiklust muugivad lahti Partaneni arvutisimulatsioonid ning uuringu tulemused peaks valmima juba kevadel.

Miks te üldse tahtsite tulla Tallinna tööle?

Tallinn on vinge koht, sest siin katsetatakse paljusid asju. Siin on iseautod ja need väiksed pakirobotid. No kas pole põnev teada, et need iseautod sõidavad palju turvalisemalt kui inimese poolt juhitavad autod? Me ei usu seda, aga nii on. Nad võivad ka püsida sõites ühes rühmas, liiklevad sujuvalt ega riku liikluseeskirja. Nad ei tee vigu. Kunagi ei unusta nad õiges kohas ära pöörata.

See loob võimalused tellida iseauto koduuksele. Iseauto võib olla ka suurem, mahutada palju sõitjaid, ja nüüd katsetatakse, kuidas suudab üks väikebuss korjata peale hommikul tööle minevaid inimesi ja viia nad kohale. On huvitav vaadata, kuidas see hakkab toimima ja kui mitu autot võib ühe niisuguse sõiduga linnatänavatel asendada. Kõik oleneb muidugi, kas inimesed tahavad sellist võimalust kasutada, kui sujuv see sõit saab olema ja kaua aega võtab. Kui sõit kestab inimeste arvates liiga kaua, siis võidakse ju otsustada oma auto kasuks. Aga niisuguseid asju ei ole võimalik ennustada, seda saab kindlaks teha ainult olukorda kogedes.

Millised eeldused on Tallinnal saada globaalsete uuenduste veduriks?

Tallinn minu arust juba ongi uuenduste vedur nii Euroopa kui ka globaalses kontekstis. Tallinna võime olla igasuguste uuenduste katsetaja avaldab muljet. Selleks on siin ka eriline atmosfäär igasuguste katsetuste ja uuenduste tegemise mõttes. Siin on tunda ja näha meeldivat tulevikkuvaatavat suhtumist. See ongi Tallinna tugevus. Ja see ongi see, mis mind on siia toonud.

Kas parkimiskoht kohe ukse ees on inimõigus?

Paljudes linnades loobutakse juba modernistlikest parkimisnormidest. Nii et parkimine maja ukse ees ei ole inimõigus.

Võib-olla piisaks eraldi parkimismajast ja kortermaja keldris võiks parkimiskohtade asemel olla ka teisi ühiseid alasid, näiteks saun ja pesuruum majaelanikele?

Jah, need meelitavad ligi inimesi, kes on valmis loobuma autodest. Lisaks küsin: miks peaks parkimismajad olema nii koledad ehitised? Miks mitte teha need roheliste seintega 3D-pargi südamikus, millel on mängude ja ürituste katusepark, ronimisseinad, tänavakunst? Nad võivad saada ise atraktsiooniks ja toredaks naabriks naabruses olevatele elumajadele. Nii meelitaks need ka parkijaid.

Miks ei tohi muuta mõnd tänavat linna läbivaks kiirteeks, nagu paljudes suurtes linnades tehtud on?

No neid kiirteid linnasüdames on küll, jah, isegi Soome linnas Lahtis oli selline, läks päris linna südamest läbi. Aga nüüd on see viidud linnast välja ja jookseb linna ümber. See vabastas linnaruumi rohkem jalakäijatele ja isegi ehitistele, sest tuli juurde maad, kuhu ehitada. Kui enne segas suur liiklusmüra, siis nüüd seda enam ei ole. Kiirteed püütakse viia igal pool linnast välja. Aga see nõuab väga suuri investeeringuid ja alati jääb küsimus, kas siirdamine ka õnnestus, kas liiklus ikka kadus linnast ära.

Paljud Tallinnasse sõitvatest autodest kuuluvad neile, kes tulevad mujalt linna tööle, ja palju on neid, kes sõidavad lihtsalt linnast läbi. Küsimus ongi selles, kuidas saada need inimesed pidama enne kesklinna, et nad jätkaksid sõitu muude liiklusvahenditega. Siin peaks minu arvates rakendama mõlemat – nii piiranguid kui ka meelitama neid inimesi millegagi autost välja tulema ja kasutama ühissõidukeid.

Ja mitte ainult ühissõidukeid, vaid ka jalgrattaid?

Just nimelt. Hollandi on selle poolest hea näide. Seal on jalgrattad väga soositud. Ma ei tea, kuidas nad on selleni jõudud, aga jalgrattaga liikumine kuulub sealse kultuuri juurde. Ka Helsingis on palju rattaga sõitjaid, kuigi seal on veel külmem kui Tallinnas.

Mida arvate Tallinna punastest jalgrattateedest, mis tekitasid palju juttu? Eesmärk on ühendada Tallinna kesklinnas kulgevad jalgrattateed kiiremini, kui muidu oleks võimalik. Mujal maailmas on värvilised jalgrattateed väga levinud…
See on väga hea mõte! Paraku autod Tallinnas sõidavad väga kiiresti ja ei hoia rattaradadest piisavalt eemale.

Ja selle tõttu sõidavad jalgratturid ikka veel kõnniteel. Kuid paljudes riikides, nagu näiteks Hollandis, on jalgrattarajad tõesti omaette nähtus. Tallinn vajaks muutust sõidukultuuris, et austada punaseid jooni. Võib-olla aitaks ka piirkiiruse vähendamine, kiiruskaamerate ülespanek ja suured trahvid. Võib-olla on vaja ka uuringut, mis selgitaks, miks neid punaseid radu nii vähe praegu kasutatakse.

Mida siis veel soovitada, et linnasüda jalakäijatele ja kergliiklejatele tagasi anda? Kas poliitikutel on lihtne müüa mõtet loobuda sõidust, kui suur osa valijatest on autojuhid?

Aeg on pöördumatu, samuti muutused linnades. Oleme järk-järgult ehitanud oma ühiskonnad niisugusteks, et sinna kuuluvad eraautod kui kiire liikuvuse tagajad, ja me ei saa aega tagasi pöörata.

Peame otsima uusi viise, kuidas liiklejate vahelist suhet nihutada. Me võime püüda suurendada kõndimist parandades keskkonda, kuid kas me saame muuta ühiskonda, mis nõuab meilt tööd, õppimist ja vaba aja veetmist linnapiirkonna mitmes paigas iga päev? On vaja sõidutada lapsi ja käia poes süüa ostmas ning teha seda kõike maksimaalselt lühikese aja jooksul. Oleme loonud autost sõltuva ühiskonna.

Uuringud on samas näidanud, et osa inimesi on valmis küll ka bussisõidust loobuma jalgratta või kõndimise kasuks, aga need, kes iga päev autot juhivad, teeksid seda vähem.
Mis paneks neid oma käitumist muutma? Kindlasti ühissõidukite mugavus, sõidu kiirus ja sujuvus.

Olete öelnud, et kui linnas on eriilmelisi osi, siis see lisab elujõudu kogu linnale.

Jaa, just nii on, ning see linna elujõud tekib ju väikestest asjadest, mida kõik inimesed teevad. Igaühel on siin oma osa. Nii tavalistel linnakodanikel kui investeerijatel, ehitajatel, linnaametnikel.

Kas vanalinn ei võiks olla autonoomne linnaosa? Kui suur peaks üldse üks hea linn olema, et ta toimiks hästi?

See on tõesti huvitav küsimus. Kui vaadata vanalinna ja uusi linnaosasid, siis on uutel kahtlemata oma eelised investorite meelitamisel. Seal on ju ehitamiseks ja arendamiseks vabamad käe. Vanalinnas on aga oma väärtused ja võlud. Arvatud on, et mida suurem linn, seda parem, aga siin tuleb ka mingi piir vastu.

Kui vaatame Mexico Cityt või Aasia suurlinnu, siis näeme suuri saasteprobleeme, näeme tõelisi liiklusummikuid. Nüüd on aru saadud, et maailma suurlinnad on mõjukamad ka suures poliitikas ning majanduselus kui rahvusriigid. Et siis London on tähtsam kui Ühendkuningriik ja nii edasi.

Tõepoolest võib tulla aeg, mil suur Talsinki on tähtsam ja mõjukam kui Eesti ja Soome riik eraldi. Minu meelest ei ole see sugugi võimatu, oleks isegi väga meeldiv areng. Ma ei oska öelda, kas tunnel Tallinna ja Helsingi vahel saab võimalikuks, aga mina küll ootan seda. See lühendaks oluliselt minu tööteekonda. Ma sõidan igal nädalavahetusel Tamperesse pere juurde.

Kui kindel saab olla, et linndes ongi inimkonna tulevik?

Linnad on kogu ajaloo vältel inimesi inspireerinud ja kõik uuendused on sündinud alati linnades. Kui inimesed teevad midagi koos, siis nad jagavad omavahel ideid ja teadmisi ning sellest sünnib alati midagi uut. Kogu areng on linnas alati olnud palju kiirem kui kusagil maakohas. Inimesed on käinud kasvõi kord nädalas kirikus ja näinud turul palju teisi. Ja nii on see põhimõtteliselt ka praegu, kuigi kooskäimise kohad võivad olla muutunud.

Kuigi meil on tehnoloogiline ühiskond ja teabevahetus käib virtuaalselt, on ikkagi jäänud tarve kohtuda teiste inimestega. See stimuleerib kuidagi eriliselt. Me näeme, et pandeemia ajal jäid paljud koju kaugtööle, aga nad tahaksid ka kontorisse minna, kohata teisi. Ja ma ei usu, et tuleb selline aeg, mil kõik tahaksid klõbistada arvutit kusagil metsamajas. On ka neid, kellele selline üksindus sobib, aga nähtavasti hakatakse tööle nii kodus kui ka osalt kontoris, mis ei kao samuti kuhugi.

Tegelete linna ja TTÜ koostöö raames just liiklusprobleemidega?

Minu uurimisrühmas on kolm teadurit. Me teeme ka arvutisimulatsioone, millega uurime autode liikumisi, pidades silmas kogu linnatänavate ruumi, ja vaatame, mis juhtub, kui näiteks kusagil laiendada või õgvendada liikumisruumi ja kui autosid tuleb juurde või kui neid jääb vähemaks, et kuidas siis üldine liikumisvoog muutub.

Liiklus, nagu me teame, on väga etteaimamatu ja toob alati üllatusi. Raske on ennustada, kus ja mille tõttu kusagil võib tekkida seisak või ummik. Aga meie simulatsioon aitab ehk selgitada, mis põhjustab liiklusvoogude häireid. Meiega on liitunud ka arvutiprogrammeerija, kellel on suur kogemus liiklussituatsioonide programmeerimisel. Me võime siis arvuti abil vaadata, mis juhtub, kui lisada uusi liikluskorraldusi, seda kõike ei pea autojuhtide peal reaalses elus proovima hakkama.

Me saame arvuti abil teha tänavaid laiemaks ja kitsamaks, suunata ümber liiklusvoogusid, teha uusi magistraale ning vaadata, kuidas need mõjutavad liikluspilti. Paljud asjad saab selgeks arvutilaboratooriumis, ilma et neid peaks hakkama reaalses elus proovima ja hiljem pettuma, et soovitud tulemust ei tulnudki.

Millal siis teie töö viljad võivad hakata päris elus meie liikluspilti ja kogu linnaelu muutma?

Loodame, et esimesi meie simulatsiooni tulemusi võime tutvustada Tallinna liiklusega tegelevatele inimestele juba tuleval kevadel. Aga me hoiame vastava ala inimesi oma tegemistega kursis juba varem. Talvel kindlasti teeme ühe oma töö tutvustamise linnaametnikele. Aasta pärast oleme selle asjaga jõudnud juba üpris kaugele.

Nendele liiklusuuringutele lisame ka teisi inimeste käitumist uurivate sotsioloogide töötulemused, et teada, mis kaalutlustel inimesed üldse otsustavad, millist liiklusvahendit kasutada. Ning teisalt aitab sotsioloogia selgitada, kuidas saame hoida linna elujõulisena ning milliseid kohti tuleks arendada ja mis suunas. Kindlasti ei ole võimalik kogu linna muuta ühetaoliseks. Vanalinnal ja Ülemiste teaduslinnakul on ju väga suur erinevus.

Ulmekirjandusele alusepanija Herbert George Wells ütles juba 1902. aastal, et transpordil saab olema linnaruumi vormimisel põhiroll. Kui palju oli Wellsil transpordi asjus õigus?

Ta suutis tõesti õigesti ette näha, kui tähtsat osa hakkavad liikumisvõimalused etendama linnade elukorralduses. See oli juba ligi 120 aastat tagasi. Mõelge, kuidas siis veel liigeldi.

Kuivõrd me saame hinnata, mis saab Tallinnas saja või isegi poolesaja aasta pärast?

Me peame siiski suutma ette näha suunda, kuhu areng kulgeb. Samas peame arendama selliseid tulevikustsenaariume, mis võtavad arvesse ebakindlust.

Me ei tea, milline suur innovatsioon hakkab arengu kurssi muutma. Vaatame, kui palju muutis ühiskonda sisepõlemismootori või interneti leiutamine. Kes osaks seda ennustada? Nüüd võime ainult tagantjärele nende muutuste suurust hinnata.

Me võime näiteks loota, et tehnoloogiline areng päästab meid saastest ja ummikutest siis, kui meil on elektrilised iseautod. Ent sel juhul peame valmis olema ka selleks, et meil on tulevikus neid iseautosid veelgi rohkem kui on tavalisi autosid praegu.

See tähendab, et on ikkagi ummikuid, ja ka rohkem kui nüüd. Elektriautode tootmine nõuab uusi kaevandusi, mis omakorda jälle lisab atmosfääri süsinikku. Seda kõike peab samuti arvesse võtma. Ma olen alati öelnud, et enne kui suuri muudatusi teha, peaks neid katse korras väiksemas mastaabis proovima.

Ehk enne kui Tallinna liiklust radikaalselt ümber korraldada, tuleks uurida, mida need muutused väiksemas mastaabis kaasa toovad. Mitte nii, et teeme korraga kõik ümber ja siis avastame, et see uuendus ei toimigi oodatud viisil ning oleme veel suuremate probleemide ees kui enne. Seepärast peab visioone võimalikest tulevikumuutustest olema. Ning on hea, et ka linnad sellega tegelevad, nagu seda tehakse ka Tallinnas.

Tallinna on hakanud kerkima kõrghooned. Kas need sobivad siia? Põhjamaad üldiselt on vältinud kõrghooneid.

Nüüd on alustanud nende rajamist ka Põhjamaades. Algne põhjus, miks hooned kerkisid taevasse, oli taskukohase maa puudumine näiteks paljudes USA ja Aasia linnades.

Meie kandis aga teeme seda vaid New Yorgi või või Singapuri jäljendamiseks. Nii et meil on see disainiotsus. Plussiks on see, et saate ilusaid vaateid ja potentsiaalselt palju inimesi, kes on kogunenud tööle samasse kohta, et toetada ettevõtteid.

Teisest küljest seisavad need tornid sageli keset parkimisplatsi, sest siin ei ole maa nii napp ressurss nagu Ameerikas, Tallinn ei ole väga tihe linn. Inimeste jaoks on võtmeks ikkagi kvaliteetne linnakujundus ehk eelkõige loovad inimliku linnaruumi hoonete esimesed korrused.

Millised uuendused teid kõige rohkem kõnetavad?

Mulle meeldib selline uus tehnoloogia, mis võtab arvesse inimeste tarbeid ja samas ka loodust ning keskkonda ja mida saab kasutada linnas ning sellega parandada elu kvaliteeti linnas. Ma ei ole samas tehnokraatliku tuleviku nutilinna sõber, kus sind kogu aeg juhitakse. See tekitab tunde, nagu linn oleks mingi seade, mis käsib meid käituda teatud viisil. Ma pooldan ikka vabadust käia edaspidigi linnas nii nagu süda lustib ja mõelda välja uusi tegevusi ning vabalt igal pool teiste inimestega kohtuda ja vestelda.

Head ideed ning algatused sünnivad pigem alt üles, mitte masinlike korraldustena kusagilt. Head on ka kõik väiksed ette vaatavad innovaatilised uuendused, mis inimeste elu paremaks ja toredamaks muudavad. Igasugune ülemäärane juhtimine ei aita heade uuenduste loomisele kaasa.

Aitab linnu inimestele tagasi võita
• Jenni Partanen on hariduselt arhitekt ja tal on linnaplaneerimises doktorikraad. Partanen on õpetanud Tampere tehnikaülikoolis linnaplaneerimist ja kujundamist, samuti on ta töötanud Helsingi linna ja kohalike uuringute instituudis. Jenni on uurinud linnade kujunemist tarkadeks linnadeks ning uusi viise, kuidas linnakeskkonda inimsõbralikumaks planeerida.
• Oma uurimustöödes kasutab ta edukalt arvutimudeleid, mis näiliselt kaootilise linnakeskkonna kujunemist paremini mõista aitavad.