„Ma tean iga last nime järgi, tean nende aktiivsuse taset ja nende lemmikvärvi,“ ütles EKA kunstiajaloo ja visuaalkultuuri tudeng Ksenya Kovalenko. „Nad kutsuvad mind Ksushaks ja õpetajaks. Nad jagavad minuga laste probleeme, tahavad ilma küsimata tähelepanu ja heakskiitu ja ma annan seda neile suure armastusega.“
Märtsi keskpaigast on Eesti Kunstiakadeemia tootedisaini tudengid korraldanud Ukraina peredele mitmekülgseid meisterdamise töötubasid. Tudengid võtavad ukrainlased vastu oma kodustuudio pinnal. Lisaks EKA tudengitele aitavad töötube korraldada ka tõlgiks kaasatud vene ja ukraina keelt kõnelevad tudengid EKA-st ja BFM-st.
„Kuna EKA hakkas juba teisel sõja päeval vastu võtma Ukraina tudengeid, siis tekkis meie õppejõul ja osakonnajuhatajal Maarja Mõtusel idee lastele suunatud töötuba teha,“ rääkis üks korraldajatest ja EKA tootedisaini tudeng Karolin Eks. „Hotellitubades on tegevused neil piiratud, kuid meisterdamise töötoad püüavad neid piire laiendada. Alguses oli periood, kus lastel ei olnud veel lasteaia- või koolikohta, seega toimus tegevus hommikupoolikul. Nüüd oleme seda õhtuti teinud, et kõik lapsed saaksid pärast lasteaeda ja kooli siia tulla.“
Oma viimast töötuba alustasid lapsed traditsiooniliselt „Kuuma kartuli“ pallimänguga. Kui lapsed olid mängust elu sisse saanud, hakati seletama töötoa viimast teemat – dekoratsioonid reedeseks peoks. Lapsed said ise meisterdada kaunistusi, mis nende viimasel koosviibimise peol ülesse riputatakse. Lisaks meisterdasid lapsed üksteisele kingituseks kaarte.
„Reedel teeme stuudio pimedaks, riputame ülesse kaunistused ja tulukesed ehk korraldame lastele väikese disko,“ rääkis korraldaja ja EKA tootedisaini tudeng Mariann Hendrikson. „Toome head süüa, limonaadi ja küpsetame kooki. Oluline on, et lapsed saaksid lihtsalt end välja elada ja muusika saatel tantsida.“
Kunstilist töötuba on vahepeal tehtud isegi kaks korda nädalas. „Aga siis meil lähenes endal semestri lõpp ja pidime vähem hakkama tegema,“ sõnas Eks.
Ühistegevused lähendavad ema ja last
Ukrainlanna Olena on oma 10-aastase tütrega Eestis elanud kaks kuud ja EKA töötubadest kuulis ta Facebooki grupi kaudu. „Kui kuulsime, et on viimane töötuba, siis läksime päris õnnetuks,“ rääkis ta. „See on meie kolmapäevaseks traditsiooniks saanud, hakkame seda igatsema.“
Olena on pärit Ukraina idapoolsest linnast Sjevjerodonetskist. Koos tütrega elavad nad hetkel sõprade juures, sest võimalust lapsega eraldi elama minna ei ole.
Töötoas meisterdas ema endale hoopis pärlikeed. „Mul kodus, Ukrainas, on palju pärlitega ehteid, aga siin ei ole mul midagi, seega teen endale ühe kaelakee,“ näitas ta. „Ja tütar meisterdas mulle koolis väga ilusa metallist sõrmuse, mida ma nüüd igapäev kannan.“
Olena tütar käib Kadrioru Saksa Gümnaasiumis, kus korraldatakse Ukraina laste eraldi klassi. „Lapsi on seal kokku 17 ja nad kõik on erivanuses, alates 6 – 14-aastased,“ selgitas Olena. „Mina olen nende üks õpetajatest ja koordinaatoritest. Olen lastega alates hetkest kui nad kooli tulevad hetkeni, mil lõpetavad. Kuna paljud õpetajad ei räägi üldse ukraina keelt, siis aitan lastel teistega suhelda.“
Olena ütles kerge muigega, et peamine probleem Eestis on siinne külm kliima. „Ilm on teil siin tõesti külm,“ nentis ta. „Meil on Ukrainas sel ajal ikka palju soojem. Loodame väga, et saame ühel hetkel võimaluse koju minna.“
Ukrainlanna jaoks on oluline, et lapsed saaksid praegusel keerulisel ajal tegeleda millegi loomingulisega. „See on hea, et nad ei mõtleks sõja peale ja kõigele halvale,“ rääkis Olena. „Nad saavad läbi kunstilise tegevuse lõõgastuda, see on palju abiks olnud. Kui nüüd see töötuba läbi saab ja peaks mõni uus sellelaadne kunstiring tulema, siis võtame kindlasti tütrega sellest osa. Sellised ühised tegevused tütrega on meid kindlasti lähendanud.“
Lastega meisterdamine viib valusatest mõtetest eemale
20-aastane ukrainlasest juhendaja Ksenya Kovalenko tuli Eestisse paar päeva pärast sõja algust Ukrainas. „Siin on minu jaoks mugav ja ma tunnen siin olles rahu,“ kirjeldas ta. „Õpin hetkel Eesti Kunstiakadeemias kunstiajalugu ja visuaalkultuuri, loodan, et saan siin ka järgmisel aastal jätkata. Koolipere on minuga väga armas ja abivalmis.“
Kovalenko sõnul ei oska ta oma tänulikkust sõnadega kirjeldadagi. „See on iga ukrainlase jaoks väga raske aeg, isegi kui oleme turvaliselt mõnes teises riigis“ sõnas ta. „On raske mõista, et meie riigis, meie kodus toimub sõda, kus võitlevad meie inimesed oma elude eest. Selle peale on raske mõelda.“
Kovalenko elab Tallinnas koos oma õega, kes on Tallinna Ülikooli magistritudeng. Ukraina lastele mõeldud töötuppa kutsus teda Karolin Eks, kes esmalt pöördus Ksenya õe poole. „Mul on väga hea meel, et olen sellest osa saanud,“ ütles Kovalenko. „See on minu jaoks nagu kodu, minu turvaline koht ja ma usun, et ka laste oma. Lisaks on töötoa läbiviimine selline energiavahetuse aeg, et need kaks tundi valusatest ja kohutavatest Ukraina sõda kirjeldavatest uudistest eemal olla.“
Kovalenko püüab lastes tekitada hoolivus- ja turvatunnet. „Ma tean iga last nime järgi, tean nende aktiivsuse taset ja nende lemmikvärvi,“ lausus ta. „Nad kutsuvad mind Ksushaks ja õpetajaks. Nad jagavad minuga laste probleeme, tahavad ilma küsimata tähelepanu ja heakskiitu ja ma annan seda neile suure armastusega.“
Ukrainlasest tudeng lisas, et tunneb siin olles end rahulolevana. „Need lapsed on terve universum, kelle hinges on puhas süda ja valgus,“ rääkis ta. „Ja nendel hetkedel tunnen end nii õnnelikuna ja rahulolevana, aga ka tõeliselt kurvana, et kõigil Ukraina lastel pole võimalust olla toetatud ja kaitstud. Kui need lapsed vaid teaksid, et nad pakuvad mulle palju enamat kui lihtsalt õnnelik naeratus.“
Töötuba on Ukraina laste mängumaa
„Meil oli selline vahva lugu, et üks lapsevanem kirjutas ühele korraldajale Facebooki ja palus Ksenya numbrit, kuna ta räägib ukraina keelt“ kirjeldas Eks. „Alguses mõtlesime, kas tal on mingi mure, et kas anda numbrit või mitte. Hiljem aga selgus, et lapsevanema tütrel oli sünnipäev ja ta tahtis küsida, kas ta võib koogi tuua ja meiega sünnipäeva tähistada, kuna neil ei ole kellegagi tähistada- meil on siin ju paras laste mängutuba. Tema tütar sai vägeva sünnipäeva – konfeti lendas ja lastel oli tore aeg.“
Töötoa tegevusi on toetanud tootedisaini osakond. „Meie osakond toetab meid kooli rahaga,“ rääkis Eks. „Kui käime poes näiteks asju ostmas, siis saame selle raha koolilt tagasi.“
Aktiivsed tudengid on abistavaid üleskutseid ka erinevatesse Facebooki kunstigruppidesse postitanud. „Tegin üleskutse Facebooki grupis Ring, kus on palju kunstiinimesi ja kui ma kirjutasin sinna, siis ligi 20 inimest saatsid sõnumi, et mul on asju pakkuda,“ ütles Eks. „Küll nad saatsid postiga, käisin ise järgi ja toodi ka kooli valvelauda. Ka kirjastus Seik saatis meile üks hetk 11 kotti, kus sees olid raamatud, lauamängud, pusled ja hernekrõpsud, mida siiamaani sööme, sest neid oli lihtsalt nii palju.“
Nagu iga alguse asi ei teadnud tudengid, kuidas Ukraina peredeni jõuda. „Uurisime pagulasabist, aga neil oli nii kiire ja käisime ühe õppejõuga ka Niine tänaval, aga ka seal tegelesid inimesed parasjagu bussidega,“ selgitas Eks. „Maarja Mõtus leidis Facebookist õnneks grupi „Ukraina emad Eestis“, kust uurisime, kas keegi oleks üldse meie töötoast huvitatud. Sealt tuli väga palju head tagasisidet ja selle sama grupi kaudu levitasime infot, et saab töötuppa registreerida.“
Kohtade arv ei ole töötoas kunagi piiratud olnud. „Ainuke kord, kuhu panime piirangu oli siis, kui registreerimis ankeedi lahti tegime ja nägime, et seal oli 40 inimest end kirja pannud,“ meenutas Hendrikson. „Mõtlesime, et kuhu me nad kõik mahutame. Meie suurim probleem oli see, et äkki ei ole meil piisavalt kääre.“
Lastevanemate tagasiside on väga hea olnud. „Paljud emad on Facebooki grupis, kus töötoa infot jagame, piltide alla kommenteerinud, et väga tore kunstiring on olnud,“ rääkis Hendrikson. „See teeb tuju väga heaks.“
Lapsed on loovamad kui täiskasvanud
Tudengite sõnul on nii-öelda töötoa püsikundeks 5-aastane Mark, kes ei käi lasteaias ega ka koolis. „Mulle meeldib kõike joonistada ja meisterdada,“ sõnas Mark, kellele kiivi kausi ulatasin. „Siin saab ka palju mängida.“
Erinevatest töötubade teemadest on laste lemmik olnud siiani akvaariumi meisterdamine. „Igaüks sai endale kingakarbist akvaariumi meisterdada ja sinna sisse endale meelepäraseid asju panna,“ rääkis Hendrikson. „Kõige esimene tund oli meil stuudios penoplasti hunnik, mis oli tööstusdisaini tudengite maketijääk ja sellest sai õhtu hitt. Kogu stuudio oli töötoa lõpuks kunstlund täis.“
Tudengid loodavad, et lapsed võtavad töötubadest kaasa sõbralikkust ja avatust. „Enamus meist, kes oleme siin EKA tudengid, ei räägi vene keelt ja meil on selleks tõlgid nagu näiteks Ksenya,“ rääkis Eks. „Ma usun, et lapsed märkavad seda, et abi tuleb igalt poolt. Selleks, et saada sõpru ei pea tihtipeale rääkima ühte keelt. Me oleme siin ka käte ja jalgade keeles hakkama saanud.“
Laste loovusel tuleb lasta Hendriksoni sõnul lennata. „Lapsed on palju loovamad kui meie ja seda peame neilt õppima,“ rääkis ta. „Ükskord oli meil teemaks tuleviku sõiduvahendid ja majad ning üks laps joonistas elevanditakso. See oli meie kõigi lemmik!“
Hendrikson ütles, et alguses järgisin nad enda koostatud kava. „Mida aeg edasi läks, seda vabamaks meie nii-öelda kava läks,“ sõnas ta. „Lapsed tunnevad end siin vabalt ja seda on ka näha. Üks töötuba, kus me ise väga meeldivalt üllatusime, tegime lastega ise puslesid – nad joonistasid pildi, lõikasid sealt jupid välja, panid ümbrikusse ja andsid sõbrale kokku panemiseks. Arvasime, et selle ülesandega saame ainult pool töötuba sisustatud, aga tegelikult tegid lapsed seda nii süvendatult, joonistasid rahulikult ja lõikasid. Me ei oodanud seda.“
Lapsed teevad asju rõõmuga kui ei ole kohustust. „Tihtipeale ei peagi kava ees olema,“ ütles Eks. „Me oleme töötubades lubanud lastel, et kes ära väsib, võib lihtsalt jalutada, mängida ja süüa. Ei ole kindel kohustus, et midagi peab valmis saama, teed nii kaua kuni jaksad ja vahepeal sööd kommi.“
vaatleja
23. mai 2022 17:33