“Kümmekond meetrit lepavõsa püüab kinni peaaegu kogu väetiste ülejäägi põllu pealt, mis muidu jõuaks merre. Kuidas aga rääkida põllumehele, et jäta nüüd kümne meetri laiune riba kraavi äärest sööti?” lausus Eesti Teaduste Akadeemia president Tarmo Soomere Läänemere päeva tähistamisel.
Soomere sõnul reostab praegu merd aastakümnete eest jõgede veega sinna jõudnud saast. Kuigi Läänemere vesi peaks vähem kui 30 aastaga vahetuma, ei kehti see ainete kohta, mis on tulnud jõgede kaudu – need kipuvad põhja vajuma ja seal püsima jääma.
Samas nentis Soomere, et kuuldused Läänemeri muutumise kohta roiskvee tünniks on kõvasti liialdatud. Läänemeri on väga suure valgalaga, aga samas väike meri, mille ühendus ookeani ja Põhjamerega käib läbi kitsaste ja madalate Taani väinade.
Reostuse jäljed ulatuvad põldudele
Peale selle – suurem osa veest, mis Läänemerre voolab, tuleb jõgedest, mille põhjad on mudased ja savised ja kus on tohutult palju orgaanikat. See tähendab, et kui ka inimest siin ei oleks, oleks Läänemere vesi ikka kordades sogasem kui Atlandi ookeani, Musta mere või Vahemere vesi. Nii et indikaatorid, mis sobivad avamerega piirnevatele ja avamerele avatud veekogudele, töötavad Läänemere jaoks kehvasti, nentis akadeemik.
Merevee reostus on teadlase sõnul märksa laiem probleem ja ulatub kaugele sisemaale. “Reostus oleneb sellest, kas väetist pandi nii-öelda kapaga silma järgi või täpselt vajalikule taimele vajalikku kohta,” selgitas Soomere.
“Selles mõttes on Soome-Rootsi-Saksamaa olnud vähemasti umbes 30 aastat oma arengus Eestist ees. Suurpõldude vahel ja nende kraavide vahel peaksid olema mõne meetri laiused lepikulodud vm põõsaalad. Need on kõige efektiivsemad biopuhastid. Kümmekonna meetri laiune lepavõsa püüab kinni peaaegu kogu lämmastik- ja fosforväetiste ülejäägi põllu pealt. Kuidas aga rääkida põllumehele, et kuule, jäta nüüd see kümne meetri laiune riba kraavi järjest sööti? Ta hakkab ütlema, et aga sealt tulevad ju umbrohud mu põllu peale. See võtab natukene aega, kuni me saame üle sellest nii-öelda sotsialismi pärandist, mis on meil geenides sees ja kipub ennast kogu aeg taastootma. Aga see protsess on läinud uskumatult kiiresti. Inimesed on aru saanud, et meri on meie ühine väärtus ja mere kaitsmine algab juba sellest kohast, kust tuleb vesi allikasse, mitte isegi enam allikast.”
Suurest jamast oleme pääsenud
Soomere sõnul on üks väga konkreetne asi, mida kõik sigarette suitsetavad linlased looduse ja mere hüvanguks saavad ära teha – selleks on suitsetamisest loobumine, sest mõne aja eest tehtud uuringu tulemusena moodustavad suitsukonid tervelt poole linnatänavatelt merre jõudvast prügist. Sigaretifiltrid on aga äärmiselt toksilised ning mürgitavad tohutul hulgal merevett.
“Ootamatult lihtsad asjad mõjutavad väga mere ökosüsteemi. Sinna kuulub ka meie enese käitumine,” ütles teadlane. “Me oleme saanud üle tegelikult väga olulistest asjadest, meil ei leia peaaegu enam plastikpudelit kuskilt põõsa alt. Mitte ainult see, et pandipakendi süsteem sundis inimesi kõiki pudeleid kokku korjama, aga kümne aastaga on muutunud inimkäitumine. Me ei loobi pakendit laiali. Nii et selles mõttes on Läänemeri pääsenud paljude teiste merede saatusest, kus on meeletu plastireostus.”
Tuule suunast oleneb, kas heitvesi läheb kuskile mere keskele ja seguneb seal või puhutakse meie kodude juurde tagasi. “Need muudatused on hirmus kerged tulema,” nentis Soomere. “Me oleme näinud radikaalseid muutusi õhuvoolu suunas natuke üle 30 aasta tagasi. Sellised asjad on väga õpetlikud, need panevad naabrid olukorda, kus nad peavad rääkima, sest muidu saadakse saastamisest radikaalselt valesti aru.”
Üheksa riigi mereks olev Läänemeri on teadlase sõnul äärmiselt mitmekülgne ning seetõttu on ka iga Läänemere-riigi merega seonduvad keskkonnaprobleemid pisut erinevad. “Me kõik teame Einsteinile omistatud mõtet, et aeg kulgeb erinevalt, sõltuvalt sellest, kummal pool tualeti ust sa oled. Aga aeg kulgeb erinevalt ka sõltuvalt sellest, kummal pool Läänemerd olla,” ütles Soomere.
Väga mitmepalgeline meri
Pool Läänemere rannikutest koosneb graniidist, mis kipub merest kerkima. Nende probleem, kes elavad Rootsis või Soomes, on pigem see, et sadamad kipuvad kuivaks jääma, tuleb minna järjest kaugemale merele, et sadamat pidada.
Lõuna ja ida pool koosneb rannik enamjaolt pehmetest setetest. Meil on veel natukene paekivi ranras, aga lõunapoolne rannik kipub vajuma. “Inimestel, kes seal kandis elavad, on sõna otseses mõttes vesi ahjus,” märkis Soomere.
Läänemere veepind tõuseb ka kliimamuutuse tõttu. “Läänemeri on väga õpetlik selles mõttes, et vaid paarkümmend kilomeetrit teineteisest eemal paiknevates kohtades ilmneb kliimamuutus radikaalselt eri moel,” tõdes Soomere.
