„Näiteks ilmub avalikku ruumi info, et Tallinna trammides pekstakse Ukraina naisi. Aga meie peame kontrollima, kas see väide ka tõele vastab,“ valgustas politsei- ja piirivalveameti kommunikatsioonispetsialist Maarja Punak korrakaitsjate tööülesandeid libainfomaailmas. Politseikapteni sõnul on sõja algusest saadik pidevalt säärast infot laekunud. Seda kuni väideteni, et Keila lähedale olevat rajatud kontsentratsioonilaagrid, kuhu venelasi ümber kasvatamisele saadetakse.

„Proovime inimestele südamele panna, et kui mingit uudist näed, siis enne selle uskumist analüüsi ka info tõeväärtust,“ rääkis Tallinna Tehnikaülikooli raamatukogu arendusjuht Tuuliki Tõiste.

Eesti raamatukogunduse isaks nimetatud Aleksander Sibul, kes aastatel 1921-1950 Tallinna keskraamatukogu juhtis, teadis erinevate okupatsioonirežiimide tunnistajana küllap nii mõndagi valeinfost ja selle mõjudest. Sibulale pühendatud erialapäeval räägiti libauudiste ära tundmise vajadusest ja levitamise ohtudest. Küsiti, mida saaksid ja peaksid tegema raamatukogud võitluses valeinfoga.

„Sellise tegevuse kahjud on suured,“ nentis Punak. „Inimesed on juba lõhestatud ja vihased. Meile saadetakse edasi enda meelest päevakajalisi tiktokke ja küsitakse pahaselt, miks midagi ei tehta. Aga saadetud videod on sündmustest, mis toimusid juba kümme aastat tagasi ja millega on ammu tegeletud.“

Libateadus raamatukogus

Politseikapteni sõnul peavad inimesed senisest enam mõtlema, kuidas nad infot tarbivad ja selle tõeväärsust kinnitavad. Raamatukogudel võib inimeste harimises olla aga oluline roll.

„Paljud ei tule selle pealegi, et infot enne välja saatmist kontrollida,“ nentis Tallinna Tehnikaülikooli raamatukogu arendusjuht Tuuliki Tõiste. „Tuleb mõelda, mida raamatukogu inimeste teadlikkuse tõstmiseks teha saab. Näiteks tuleb meile inimesi, kes on lugenud kusagilt sotsiaalmeediast mingitest ärevatest sündmustes. Nüüd küsivad nad, et näe, lugesin sellisest asjast. Kas saate aidata rohkem teada saada? Aga raamatukoguhoidja ei tea midagi küsija sotsiaalsest ruumist ega sellestki, kas tema infol ka mingit tõeväärtust on.“

Raamatukogud pole kokku leppinud ka selles osas, kuidas suhtuda näiteks libateaduslike raamatute sisse ostmisesse ja levitamisesse. Nii näiteks on mõned raamatukogud otsustanud, et ebateadust nende riiulitele ei tellita. Ka on libameditsiinis tuntud MMS-i teemalised teosed raamatukoguhoidjate kogukonda juba lõhestanud. Põhjuseks tuuakse just lugejad. Mida teha siis, kui külastajad libatarkust nõutavad ja pahaselt pärivad, miks raamatukogust ihaldatud teoseid ei leia?

„Tulebki selgitada, et kui miski näeb välja nagu raamat, siis ei tähenda see veel, nagu oleks kõik sinna kirja pandu puhas kuld,“ rääkis meediaspetsialist Maia Klaassen. Eksperdi hinnangul on suurepärane, kui mõned raamatukogud ebateaduse suhtes kindla hoiaku on võtnud.

„Kui me räägime valeinfost, siis peame eristama, mis on selle levitamise eesmärgid,“ arutles meediaspetsialist. „Kui keegi jagab midagi niisama naiivsusest, siis ei pea teda kohe avalikult Kremli agendiks tembeldama. Peame aru saama, et suur osa valeinfo levitamisest toimubki kogemata või mõtlematusest.“

Libainfos kui sellises pole Klaasseni sõnul midagi uut. See sündis juba trükikunstiga ja võib olla veelgi varem. Praegustel aegadel on valeinfot aga tänu internetile eriti lihtne avalikku ruumi paisata. Samal ajal puuduvad inimestel teadmised, mis võimaldaksid uudise tõelevastavust pädevalt kontrollida.

Kokku tulnud eksperdid leidsid ühiselt, et just raamatukogud saavad olla ühed allikakriitilise mõtlemise ja valeinfo ära tundmise keskused. Kohad, kust inimesed segastel aegadel abi ja juhatust leiavad.

Info jagaja vastutus

Psühholoog Kätlin Konstabeli sõnul tuleb vahet teha, kas keegi jagab valeinfot edasi pahatahtlikkusest või naiivsusest. Ometi ei saavat sellist eristamist kasutada õigustusena. „Kui me jagame edasi libainformatsiooni, mis mõjutab kellegi teise otsuseid halvas suunas, siis ei aita lihtsalt vabandamisest. Et olin loll ja ei teadnud,“ leidis Konstabel. „Oluline on, et sinu tegevuse üldine tulemus on sama, mis pahatahtliku toimetamise korral. Sa täidad avalikku ruumi teistele kahjuliku kraamiga ja pead seetõttu teadvustama ka enda rolli asjas. Info jagamise eest tuleb hakata rohkem vastutust võtma. Olgu sa tavaline inimene tänavalt või kommunikatsioonieksperdist ajakirjanik.“

Ajakirjaniku Holger Roonemaa sõnul on Eestis palju asjatundjaid uudiste alal, kes on valmis inimestele oma töövaldkonda tutvustama. „Me võime ka raamatukogus rääkida, kuidas me oma tööd teeme. Selgitada, et ajaleheartiklid ei sünni reporterite unenäona. Need valmivad süstemaatiliste ja läbi proovitud töömeetodite tulemusena,“ lausus ta.

Juttu tehti ka piltide ja videotega manipuleerimisest. Samuti meemindusest. Ajakirjanik Holger Roonemaa sõnul on Eestis kõige levinumaks siiski „vana hea tekstipõhine valeinfo.“ „Mis puudutab aga Ukraina sõda, siis seal lähevad ka Vene propaganda vastased aeg-ajalt õnge,“ leidis ajakirjanik. „Näidatakse tõeliste pähe arvutimängudest võetud kaadreid, kus lennukeid taevast alla lastakse. Või siis esitletakse „luureraportit“, mille kohaselt on Putin juba Uuralitesse põgenenud ja Vene valitsus kukub.“

Eesti raamatukogunduse isaks peetavale Aleksander Sibulale pühendatud erialapäeva teise poole moodustasid valeinfo ära tundmise praktilised töötoad. Osalejad said kätt proovida allikatundmises, pildi õigsuse tuvastamises, valeinfo tekkes ja levikus ning demagoogiavõtete kasutamises. Üritus toimus Tallinna keskraamatukogus.