Talvevõlumaa on küll vahepeal jõudnud ära sulada, kuid lumelinnade traditsioon elab edasi. See tava on juba pool sajandit vana ning jõudis Eestisse Jaapanis. Tallinna uudiste reporter Kadri Aavik käis uurimas, milliseid lumelinnu on selle aja jooksul jõutud ehitada.
Mõte lumelinnast toob meeltesse mõnusa elevuse. On ju meist paljudel meeles lapsepõlvest endast kõrgemad värvilised lumeskulptuurid, kuhu otsa sai ronida ja sealt liugu lasta. Tuleb välja, et lumeskulptuuride loomisel on sajanditepikkune ajalugu.
“Algas see asi Põhja-Hiinast Mandžuuriast ja väidetavalt jahimehed, kui nad istusid mägedes ja neil ei olnud midagi teha, nad ehitasid endale lumest ja jääst laternaid. Siis hakati sinna juurde nokitsema figuure, mustreid. Siis kuidagi Siberi kaudu, jakuudid olid kõvad lume- jäämeistrid, ja tsaari õukonna kaudu jõudis see siiapoole, nii et Eestist on teada, vanemal ajal on midagi sarnast tehtud siin. Teine pool olid sõjaväelased. Talvel garnisonides polnud midagi teha ja siis neile mõeldi meelelahutuseks välja lumekindluste ehitamine. Aga jah, meie uuem ajalugu, ETV Lasteekraan,” rääkis kultuurikorraldaja Indrek Leht.
Tallinnas sündiski esimene lumelinn Eesti Televisiooni lastesaadete toimetuse eestvõttel 1977. aastal Kadriorus.
“Lastesaadete toimetuses ETV-s, kus ma tookord töötasin, tuli meile ükskord sinna disainer Heiki Kongi. Ta oli tulnud Jaapanist ja oli niivõrd vaimustatud, ta oli näinud sellist asja ja ta sütitas ka meie toimetuse ja Virve Koppel, Tiiu Vahi ja Ülle Puusep haarasid kohe asjast kinni ja hakkasid tegutsema. Sellest tekkis Tallinna üldsuse ja laste-noorte ja koolide jaoks põhisündmus talvel. Kõik hakkasid tegema kavandeid, pakkuma võistkondi. Paljud asutused olid nõus tegema koostööd, kellel oli veoauto ja kopp, need tõid lund, kes tõi kuuma teed, kes küpsetas saiu-pirukaid,” ütles Kodulinna maja looja ja juht Tiina Mägi.
2000-ndate alguses korraldas lumelinnade rajamist valgusfestivali meeskond. Snelli tiigi äärsed linnad olid peaaegu sama populaarsed kui laulupidu. Valmisid need koolinoorte ja kunstnike koostöös.
“Need olid klassikalised lumelinnad, kus koolinoored ehitasid nädal aega. Seletasime ära põhitõed, kuidas lumekuhjast kuju, funktsionaalset kuju teha saab ja me lasime neil teha oma ideepakkumise, kavandi, mida kujurid nõustasid, ehitusplaan oli ikkagi enne läbi mängitud. Nii kõige paremad lumelinnad sünnivad. Siin Snellis õnnestus mitmel aastal tuua juurde professionaalsed kujurid, käisid ja ehitasid siia kõrvale lumeskulptuure, vahel ka koos lastega,” rääkis Leht.
Ka uuemal ajal on ikka ehitajad olnud lapsed ja nautima tuldud koos perega. Tallinnas oli tänavu Vabaduse väljakul lumelinnak, mille lapsed ise kujundasid ja ehitasid. Nüüdseks pole sellest enam jälgegi, ent rõõmus mälestus on värskelt meeles. Lumelinna ei rajata alati lastele lõbu pakkumiseks. Näiteks kunstnikele annab lumeskulptuuride vormimine võimaluse luua taieseid ebaharilikust materjalist. Nii sündis tänavu Kadaka staadionile Eesti kunstiakadeemia vabade kunstide tudengite loodud “Puukonnapere” ja “Mardikas”.
“Alustasin seda projekti eesmärgiga anda tudengitele võimalus materjalikatsetuseks. Et nii suurt teost modelleerida, on paras präänik teha. Tegime vormid plaatidest, kuhu traktor tõstis sisse lund ja mida tudengid kõvaks tampisid. Võtsime vormid ümbert ära, alles jäid lumekuubid ja sealt hakkasime kujusid välja tahuma,” ütles Kadaka staadioni lumeskulptuuride rajamise juhendaja Kail Timusk.
Kadaka staadioni viie meetri kõrgused lumeskulptuurid kutsuvad endiselt vaatajaid oma silmaga imetlema. Miks ikkagi lumekujud nii sügavat muljet avaldavad?
“Arvan, et fenomen on see, et elust suurem, nii nagu skulptuurid ja monumentaalne skulptuur kõnetab inimkonda läbi aastasadade, sama efekt on ka lumelinnaga,” ütles Leht.
Et tänapäeval luuakse lumelinn kunstlumest, siis lumelinna ehituseks takistusi pole, ent kas tänavu veel Tallinnas kuhugi lumelinn kerkib, pole veel kindel.
