Tallinna Ühisgümnaasiumi matemaatikaõpetaja Riita Meigas leiab, et noored võiksid tõsiselt kaaluda õpetajaameti valiku üle. “ Esiteks, kolm põhjust on juuni, juuli ja august. Need on ju vabad praktiliselt. Kui mul olid lapsed väikesed, sain nendega suvel tegeleda. Vaba aega ikka on palju. Lisaks on ka rõõmu palju, mul kümnes klass läheb tunnist ära ja lausub, aitäh tunni eest. Kas sa saad igal tööl niimoodi kiita? Praegu räägitakse ka väga palju, et õpetaja töö on nii raske, aga nii hull ei ole tegelikult see asi,” rääkis särtsakas naine saates Tallinna panoraam.
Riita alustas oma karjääri Tallinna Ühisgümnaasiumis 1972. aastal. Tänavu möödus päevast, mil Riita esmakordselt klassi ette astus 50 aastat. Juba lapsepõlves oli tal eesmärk just õpetajaks saada. Nooruslik õpetaja on oma ametile truuks jäänud, mitte kordagi ei ole ta mõelnud, et sooviks lahkuda.
“Ma alati ütlen, kui ma alustan tundi või kui olen alustanud tutvust, et teil on nüüd üks uus keel juures. Matemaatika on ka keel, ta lihtsalt on sümbolite keel, võtke seda niimoodi. Ja siis me teeme matemaatika etteütlust, kus nad peavad kirjutama sümbolites mingeid lauseid. Siis ma põimin sinna juurde mõnikord ka näidendeid. Mõtlen, kuidas huvitavaks teha need asjad. Ja siis nad kirjutavad mulle vahel luuletusi matemaatikast, nii et me teeme lõbusamaks selle asja,” kirjeldas Meigas.
Ligi pooled alustavatest õpetajatest on kvalifikatsioonita
Kuid ometigi on Eesti üldhariduse üks suurimaid murekohti õpetajate järelkasv. Rohkem kui pooled Eesti õpetajatest on üle 50 aastased, piisavalt noori õpetajaid ei tule kuidagi peale. Ülikoolis lõpetab õpetaja erialal igal aastal ligikaudu 150 inimest. Kui lisada sellele mõnikümmend õpetajat, kes tulevad haridussüsteemi erinevate haridusalgatuste kaudu, on meil siiski puudu ligi 200 õpetajat.
Tallinna Ühisgümnaasiumi direktor Mehis Peveri sõnul on see aasta olnud väga raske õpetajaid leida. “Et kõik ained ja kõik kursused oleks kaetud,” lausus ta. “Kui ma 18 aastat tagasi koolijuhiks tulin, siis klassiõpetaja konkursi kohale tuli kaheksateist avaldust. Ma olen kolleegidelt kuulnud, et isegi rohkem on olnud ja neist tervelt kaksteist vastasid kõik kõikidele kvalifikatsiooninõuetele. Nüüd on pahatihti nii, et ei tulegi kedagi. Direktorid püüavad ja leiavad need inimesed. Aga kas nende ettevalmistus on piisav, et seda tööd teha vastavalt õpilaste ja lapsevanemate ootustele, selles on küsimus?”
Praktikas lahendavadki koolid probleemi, võttes tööle inimesi, kellel ei ole vastavat erialast ettevalmistust. Alustavatest õpetajatest lausa ligi pooled on kvalifikatsioonita. Kõige suurem puudus on reaalainete õpetajatest, iga neljas füüsikaõpetaja on üle 60 aastane. Rohkem minnakse aga õppima klassijuhatajaks ning loovainete õpetajaks.
Väiksem töökoormus sunnib rohkem lahkuma
Tallinna 21. Kooli muusikaõpetaja Kristjan Õmblus ütles, et on tänaseks olnud õpetaja juba kümme aastat. “Ma tegin seda tööd ka ülikooli kõrvalt ja siin Tallinna 21. Koolis töötan ma siis nüüd seitsmendat sügist,” lausus ta. “Iga päev õpetaja töös on erinev. See ei ole üldse mitte lihtne, kindlasti on ka pingeline. Aga töötades just inimestega ja suheldes igapäevaselt inimestega, see annab väga palju tagasi. Meie koolis kindlasti ka muusikaõpetajal on vastutusrikast tööd palju, sellepärast et meil on muusikahuvilisi lapsi palju. Meil on koolis muusikaklassid, nii et ka meil seda muusikalist tööpõldu jagub siin tugevalt. Oluline on, et õpetajal oleks pühendumus ja kutsumus. See kõlab küll natukene klišeena, aga see pühendumine on väga oluline.”
Väiksema tõenäosusega lahkuvadki töölt just need õpetajad kellel on suurem töökoormus ja lisaks ka klass juhatada. Riskikohaks on madal töökoormus ja mitme haridusvälise töösuhte olemasolu. Kindlamalt püsivad õpetajad munitsipaalkoolides, esimeses kooliastmes jagümnaasiumiastmes.
Kuhu aga kaovad siiski õpetajad?Nii noorte kui ka vanemate õpetajate puhul on päris paljud üldse Eesti tööturult lahkunud. Minnakse kas pensionile, õppima, välismaale tööle või jäädakse mõnel muul viisil tööturul mitteaktiivseks. Kui Eesti tööturule siiski jäädakse, siis sagedamini liigutakse mõnele teisele haridusega seotud ametile kas sama kooli sees. Sageli kas õppealajuhataja või eripedagoogi kohale.
Õpetajad otsivad paindlikumaid võimalusi tööturul
“Asi on selles, et tööturg on muutunud, et see, et õpetajaks õpitakse viis aastat ning seejärel püsitakse selles ametis kogu elu, ei ole enam väga tõenäoline ja atraktiivne valik paljude noorte jaoks. Lihtsalt inimesed otsivad rohkem paindlikke võimalusi tööturul,” leidis Heateo Haridusfondi portfelli juht Kadri Väljaste.
“See on selline huvitav vastuolu, et kui me näeme avalikkuses mõni uude ametisse asunud tippjuht vahetevahel räägib, et iga viie aasta järel peaks justkui töökohta vahetama, et mitte manduda. Õpetajatelt ja näiteks ka arstidelt ootame, et nemad kunagi ei tohi töölt ära minna ega töökohta vahetada,” leidis andmeteadur Kadri Rootalu.
“Tegelikult noor õpetaja ei ole mingisugune eriline inimene selles mõttes, et ta tahaks põgeneda koolist, et see on mingisugune väga halb töökeskkond. Noor õpetaja on nagu iga teine noor töötaja. Ta tahab ka vaadata erinevaid võimalusi, proovida erinevaid asju. Nii et, see probleem ongi rohkem selles, et kas me jõuame nii palju õpetajaid ette valmistada praeguses hariduse rahastamise seisukorras. Et me saaks lubada seda, et nad lähevad ja teevad vahepeal midagi muud või valivad,” lisas Rootalu.
“Neid lahendusi jääme ootama erinevatelt haridusalgatustelt, kes võivad siis pöörduda ja Heateo haridusfondi poole. Et me siiralt usume, et andmetele tuginedes saab luua tõelisi muutuseid,” lausus Väljaste.
