Igal aastal päästavad loomakaitsjad Eestis sadu ketikoeri, kes elavad kuudi kõrval kõhedust tekitavat üksildast elu. Kahjuks suhtuvad paljud omanikud endiselt oma koera kui elutusse asja. Kui koera pidamiseks ei leita ketti panemise asemel muud moodust, siis ei tohiks ju koera võttagi. Tuhanded inimesed on veendunud, et koerte ketis pidamine tuleks seadusega keelustada.

Eestimaa loomakaitse liidu juhatuse liige Pille Tees meenutas, et kõige kurvem oli Pontu juhtum. “Pontu oli oma koduõues ketis, liikuda ta enam ei suutnud. Vaglad järasid teda, mädahais oli kaugele tunda. Ta oli valudes ja alatoidetud. Arstid tegid küll kõik mis said, aga tal tuli ikka minna lasta, sest tema seisund oli pöördumatult kahjustatud,” rääkis ta.
Vaatepilt, mis avanes loomakaitsjatele möödunud aastal Kilingi-Nõmme linnas, sarnanes õudusunenäole. Saksa lambakoera laadne Pontu vedeles poolelutult alla kahe meetri pikkuse keti otsas. Pontu oli iga päev omanike silme all, kuid temast lihtsalt kõnniti mööda. Armastust ja hoolt see koer oma elu jooksul tunda ei saanud.
Mullu novembris leiti Kallastelt poolemeetrise keti otsast mädanev seitsmekuune kutsikas Tommi. Loetud päevad hiljem märkas juhuslik möödasõitja Setomaal vaevu liikuvat ketikoera Brunot, kes oli karvutu ja sisuliselt skelett.

“Ta oli oma kuudis, mis oli lagunenud, raske kett kaelas,” kirjeldas Tees. “Ta lihtsalt vappus seal. Vabatahtlik mõtles, et ta ei saagi teda sealt kuudist kätte. Koer ajas end vaevu püsti. Temani jõudis abi sisuliselt viimasel hetkel. Oli ka aeg, kui arvati, et ta ei tule välja sellest. Kõige hullem ketikoerte puhul on üksindus ja isoleeritus, jalutamise puudumine ja üksluine keskkond.”

Üksluine elu keti otsas

Need on kõige võikamad ja äärmuslikumad näited sellest, kuidas võib lõppeda koera ketis pidamine. Kurba ja üksluist elu elavad tuhanded koerad üle Eesti, kõik need juhtumid aga loomapäästjateni ei jõua.
Eelmisel aastal tegi loomakaitsjate liit põllumajandus- ja toiduametile 200 pöördumise ringis. Pooled nendest avaldustest olid ketis olevate koerte kohta. Probleem on aktuaalne ka Tallinnas Pirital ja Nõmmel.

“Nõmmel võtavad eraomanikud koerad oma aedadesse, kuid ei taha, et koer aias ringi jookseks, sest ta hakkab haukuma võõraste peale. Siis pannaksegi koer aia taganurka ketti,” lausus Tallinna keskkonnaameti heakorra sektori peaspetsialist Hellika Landsmann. “Selliseid juhtumeid on üsna palju. Seaduse järgi on koerale 40 ruutmeetrit olemas, kuid kui loomale otsa vaatad, siis on pisarad silmis. See on julm.”
Peale füüsiliste vaevuste, mida koerte ketis pidamine põhjustab, mõjub see ka nende psüühikale, sest koer on sotsiaalne loom ja vajab pidevat suhtlust oma pereliikmetega. Üksildane elu ketis aga seda ei paku.
Loomaarst Tiina Toometi sõnul on selge, et käitumishäirega koera ketis hoidmine ei paranda, vaid teeb selle ainult hullemaks. “Täiesti normaalse koera võime ketis aga hoopis ära rikkuda. Vähene liikumine mõjub ka psüühikale. Näiteks külma maa peal istumine ja ülemäärane haukumine võivad samuti lühendada koera eluiga.”

Valvesüsteemi asemel

Kunagi aastakümneid tagasi olid koerte ketis hoidmisel omad põhjendused ja sellest võib aru saada. “Koer võeti valvuriks ja hoiatajaks ohu eest. Praegu pole sellel enam mingit mõtet, kui on olemas igasugused valvesüsteemid. Me võtame koera ikka sõbraks, mitte valvesüsteemiks,” märkis Toomet.
Lisaks kodus peetavatele ketikoertele ei ole vähem levinud koerte ketistamine tööstushoonete juures, kus koerad sageli on üksinda. Tallinnas kohtab niisuguseid asju Lasnamäel ja Ülemistel.

“Oleme omanikuga rääkinud ja alustanud ka menetlustoiminguid,” lausus põllumajandus- ja toiduameti Põhja regiooni juhtivspetsialist Harles Kaup. “Keskmine koera ketis hoidja on üle keskea mees, kes on seda kogu elu niimoodi teinud. See mudel tiksub temaga kaasa. Arusaam, et koera tervist kontrollima ei pea ning ta võibki lombist vett juua, eksisteerib edasi.”
Seadusest tulenevalt on koer peremehe omand, mitte tundevõimeline elusolend. Kui looma terviseseisund seda nõuab või looma elu on ohus, on ametil õigus loomapidajalt looma nõuetekohase pidamise kohustus üle võtta ja vajadusel korraldada võõrandamine. Loomakaitse liit on veendunud, et looma ketis pidamine tuleks seadusega keelustada.
“Kui meil tulevad normid, mis on omanikule selgelt koormavad, ning ta peab nö asjaga hoopis teistmoodi hakkama ringi käima, kuna reeglid on karmid, siis ta ehk loobub üldse mõttest koer võtta,” ütles Tees. “Loom ei ole siis enam omaniku meelevallas, vaid riik seisab ka looma eest.”

Ketikoertele veel lühem kett

Loomakaitse liit algatas 20220. aastal petitsiooni koerte ketis pidamise keelustamiseks ning koerte inimestest eraldi pidamise keelustamiseks. Sellele koguti üle 7000 allkirja. Riigikogu komisjonist suunati eelnõu edasi maaeluministeeriumisse, kes asus tegelema küll koerte ketis pidamise keelustamise regulatsiooniga, kuid kõik ei läinud nii, nagu loomakaitsjad ootasid.
“Eelnõud hakati justkui kelgukoerte vaates muutma niimoodi, et ketid sooviti hoopis lühemaks teha. Ministeeriumist saime tagasiside, et eelnõuga tegeldakse, aga selleks puudub ametnik. Põhimõtteliselt on see seisma pandud ja kogub tolmu,” kirjeldas Tees.
Maaeluministeerium vastas, et viivituse põhjus on teha veel rohkem põhjalikku eeltööd, kaasata eri osapooli ning leida parim lahendus. Kuid kas ja millal seadusemuudatus jõustuda võiks, sellele keegi vastust ei anna.
See on mõttekoht kõigile, kes plaanivad koera võtta. Esmalt tuleb veenduda selles, et ollakse võimelised koerale ka täisväärtuslikku elu pakkuma. Koer ei ole asi, vaid elusolend ja inimese parim sõber.
Loomakaitse liit plaanib käivitada rahvaalgatuse, mille eesmärk on koguda allkirju koerte ketis pidamise keelustamiseks. Lisaks füüsilistele vaevustele, mida ketis pidamine koertele tihti põhjustab, mõjub see laastavalt ka nende psüühikale, sest koer on sotsiaalne loom ning vajab pidevat suhtlust oma pereliikmetega. Üksildane elu kuudi kõrval ketis seda aga ei paku.
Hiljuti on Eesti avalikkust šokeerinud mitmed võikad juhtumid, kus inimesed on sattunud koerte rünnaku ohvriks, mille tagajärjed on olnud traagilised. Ometi on koer inimese parim sõber ning enamikel sellistel juhtudel tuleb põhjust otsida ennekõike looma omanikus, kes on ühel või teisel moel seda sõprust reetnud või kuritarvitanud ning seeläbi süütu looma närvikava totaalselt sassi ajanud.

Eestimaa loomakaitse liidu hädajuhtumite koordinaatori ja vabatahtliku Kristi Metsa sõnul saavad inimesed aidata, andes allkirja rahvaalgatusel, ning samuti tuleks  loomakaitse liidule alati teada anda, kui kusagil märgatakse ketis piinlevat koera. “Kui on näha, et looma tervis pole hea, kui ta on lühikese keti otsas või üksi ketti jäetud kuhugi kinnistule, tal ei ole süüa-juua, ei saa jalutada,” loetles ta olukordi, millest peaks kindlasti märku andma. “Me näeme praegu, et see on tavapärane praktika, et koer pannakse ketti. Enne koera võtmist peaks omanik läbi mõtlema kõik variandid ja kui ta ei suuda oma kinnistule koera pidavat aeda ehitada, siis tegelikult ei peaks ta koera võtma.”
Metsa hinnangul tohiks koeri ketis hoida vaid erandkorras ja lühikest aega. “See on arusaadav, kui näiteks tõesti on tegemist väga kurja koeraga ja tulevad külalised või on vaja aed lahti teha mingiteks ehitustöödeks vms,” ütles ta. “Siis võib korraks ketti panna küll, aga see ei saa olla ikkagi pidevalt ketis pidamine.”

Loom on seaduse mõistes asi

Metsa sõnul on põhjanaabrite juures koerte ketis pidamine selgemalt reguleeritud, kuid ketistamise reeglitest kinni pidamist on raske kontrollida. “Ma täpselt ei mäleta, aga Soomes või Rootsis oli koerte ketis pidamine ühes päris keelustatud, teises riigis oli vist kuni neli tundi päevas lubatud,” rääkis ta. “Aga seal on ka omad nõuded jälle. Eestis ei suuda PTA, kes teostab järelevalvet, kahjuks praegugi oma tööülesannetega, mis loomade heaolu puudutab, hakkama saada, sest nende ressursid on niigi piiratud. Keegi peaks aga siis kontrollima, et mitu tundi päevas koer ketis on. Sellega hakkaks samasugune trall peale, et loomaomanik valetab ja PTA ei suuda kontrollida seda.”
Suur murekoht on Metsa hinnangul see, et koer on Eesti seadustest tulenevalt peremehe omand ehk sisuliselt asi, mitte tundevõimeline elusolend. See loob aga skisofreenilise olukorra, kus ainult omanikul on õigus iseenda peale politseis kaebusi esitada. Seetõttu on piinleva looma abistamine pikk ning bürokraatiast läbi imbunud protsess, kus PTA peab looma omanikult ära võtma ning loomakaitse liidule võõrandama. Viimane saab siis uue omanikuna eelmise omaniku suhtes õiguse esitada kaebuse kriminaalmenetluse algatamiseks.
Metsa märkis, et õnneks on politsei ka selliseid menetlusi algatanud. “Seda me oleme teinud päris mitmel korral ja ausalt öeldes politsei algatab,” lausus ta.

Koera saab ära võtta vaid äärmisel juhul

Põllumajandus- ja toiduameti osakonnajuhataja Olev Kalda sõnul on loomakaitse liit ka varem sarnaste rahvaalgatuste algataja olnud. “Saame ainult tervitada kõiki tegevusi, mis loomade olukorra parendamiseks mõeldud,” märkis ta. “PTA on järelevalveasutus, mis jälgib kehtivate nõuete täitmist. Regulaarseid kontrolle me majapidamistesse ei tee, reageerime meile laekuvatele vihjetele.”
PTA võib Kalda kinnitusel vastutustundetut loomaomanikku suunata, vastutusele võtta ja looma talt ka ära viia. “Tõsi – need õigused ei laiene loomakaitseorganisatsioonidele,” täpsustas ta. “Viimastelt ootame eelkõige informatsiooni rikkumiste kohta ning koostööd elanike ja loomapidajate teadlikkuse tõstmisel.”

Kuidas amet vihjele reageerib? “Kui looma elu ja tervis ei ole ohus, kuid pidamistingimused jätavad soovida omaniku teadmatuse tõttu, on mõistlik anda talle ettekirjutusega sobiv aeg olukorra parandamiseks,” selgitas Kalda. “Siit võib vihje andjal tekkida arusaam, et asi venib, midagi ei tehta.”
Ka PTA kommunikatsiooniosakonna nõunik Elen Kurvitsa sõnul võtavad loomakaitsjad väga tihti ise need loomad ära, kuigi tegelikult neil seda õigust ei ole. “Kui pärast tuleb mingi pahandus, siis nemad vastutavad,” märkis ta. “Looma võib võõrandada ainult siis, kui on oht tema elule ja tervisele.”
Kurvits lisas, et PTA aitab ka ise pidevalt loomakaitseseadust parandada. “Praegu puudub meil riiklik lemmikloomaregister,” nentis ta. “Kindlasti oleks see väga hea tööriist meile järelevalve tegemiseks.”
Ketikoerad kannatavad kaela- ja selgroohädade all
Looma omanikult võõrandamine on aga Kurvitsa väga äärmuslik meede ning esmalt tuleks proovida olukorda teisiti lahendada. “Kindlasti on oluline siin ka inimeste teadlikkus – kui heal tasemel see on,” selgitas ta. “Oleme näinud juhtumeid, kus tegelikult on vaja natukene abi sellel omanikul ja siis on saanud asjad korda. Loomakaitsjad heidavad meile ette, et me kohe looma ei võõranda, aga meie ülesanne on kõigepealt muid võimalusi välja pakkuda.”
Metsa sõnul kannatavad pidevalt ketis hoitavad koerad enim selle all, et omanikud ei pööra tähelepanu, mis looma kaela ümber toimub. “On kaks varianti – kas on kaelarihm pandud ja kett selle küljes või, veel hullem variant, mis tegelikult on ka loomakaitseseadusega keelatud, et kett on otse ümber kaela pandud ja omanikud põhjendavad seda sellega, et muidu ta tõmbab rihma katki,” kirjeldas ta. “Koera kaelad lähevad selliselt tihti mädanema, rihmad kasvavad kaela. See näitabki, et neid peetakse pidevalt ketis ja ei vaadata isegi, mis seal kaela ümber toimub, eriti kui on pikakarvaline koer.”
Metsa hoiatas, et lisaks eelnevale mõjub pidev ketis olek koera füüsisele laastavalt ka siis, kui kaelarihm on õigesti paigaldatud ja hügieen korras. “Kael saab vigastatud, kuna koer peab ju pidevalt tähelepanu tõmbamiseks seal ketis hüppama ja tõmbama, eriti noor koer,” nentis ta. “Nende selgroog ja kael saavad kogu aeg väikest füüsilist traumat, mis lõpuks võib vanemas eas välja lüüa igasuguste haigustena.”
Keti otsas piinlevate koerte kohta tuleb Metsa sõnul teateid pidevalt. “Me saame ikka päris tihti ka Tallinna kohta kaebusi, samuti linna lähiümbrusest,” lausus ta. “See on ikka väga suur probleem, mitte mingi väike asi. See on eriti vanema põlvkonna mõtteviis kahjuks, et koer peabki ketis olema. Võib-olla see ühel hetkel muutub, kui uued põlvkonnad peale kasvavad. Selle töö, mida me praegu teeme, ja kogu info jagamise eesmärk on noorte inimeste ajusse kinnistada, et koera ketis pidamine pole okei.”

Täisväärtuslikuks pereliikmeks

Pealinnale soostus oma loo rääkima koeraomanik Inga, kes sattus märkama ketti aheldatud segaverelist noort koera, Maarat. “Oli ühel vanemaealisel meesterahval suur ketikoer, kelle mees oli saanud varjupaigast kutsikana,“ lausus ta. “Maara oli tal ketis maja taga, kuuri küljes. Oli selline vanakooli värk, et ketikoer ja jalutamas minu teada temaga ei käidud.”
Inga sõnul oli Maara selleks ajaks elanud ketikoerana umbes aasta ehk pool oma elust. “Alguses oli vist peremehel plaanis teda vabalt pidada, aga siis ta muidugi jooksis ära korduvalt ja minu teada tuli see ketivärk ruttu,” rääkis naine. “Süüa anti küll ja ta oli vähese liikuvuse tõttu ülekaalus. Ma ei tea, millega teda seal toideti. Ilmselt suhteliselt suvaliste asjadega.”
Õnneks oli Maara tollane omanik Ingale tuttav ning kuigi ta koerast loobumise üle eriti õnnelik ei olnud, sai mees ka ise aru, et loom väärib paremat kodu. “Samal päeval, kui meie neil külas käisime, viidi omanik kiirabiga minema ja seetõttu jäi koer sinna unarusse,” selgitas Inga. “Juba siis tekkis küsimus, et millal omanik tagasi tuleb ja kes koera eest hoolitseb. Omaniku tervis aina halvenes ja ta sai ise ka aru, et tal ei käi jõud enam koera pidamisest üle. Tal oli kahju sellest koerast muidugi loobuda.”

Peremees võttis koera enda vajadustest lähtudes

Inga hinnangul võttis eelmine omanik koera endale seltsiliseks, aga mehe elustiil ja koera suurus ei sobinud algupäraste plaanidega ilmselt kokku. “Ta oli üksik inimene ja tahtis, et oleks seltsiline, aga sellel omanikul olid suhteliselt suured alkoholiprobleemid, mistõttu vahepeal ta unustas üldse koera külastada,” lausus ta. “Ta ikkagi võttis koera enda, mitte looma vajadustest lähtuvalt. Talle olevat varjupaik öelnud, et see koer ei kasva suureks. Kuigi kui mina seda varjupaigapilti tagantjärgi nägin, siis ma ütleks, et tegu on ilmselgelt suure koera kutsikaga.”

Noorele koerale, kelle iseloom alles areneb, mõjub ketti aheldamine ja üksi jätmine väga laastavalt, sest puudu jääb muuhulgas ka vajalikust sotsialiseerumisest. “Alguses oli näha, et Maara ei olnud õppinud inimesega arvestama ja puudusid mänguoskused, mis tähendas, et koer ei saanud aru, millal ta mängides haiget teeb,” meenutas Inga. “Kõige puudulikum oligi sotsialiseerumise pool. See, et ta ei oska inimesega ja teiste loomadega lävida.”
Tänaseks on aga ketiorjus Maara jaoks juba kauge ja loodetavasti kustuv mälestus. Inga kinnitas, et see paistab ka sõbra käitumisest välja. “Ta loob näiteks pilkkontakti inimestega palju rohkem,” ütles ta. “Ta vaatab sulle otsa, jälgib, mida sa teed, kuidas sa toimetad mingites olukordades. Ta otsib seda inimese kinnitust või reaktsiooni. Ketis olles otsis ta kogu aeg paaniliselt kontakti ja karjus, kui ta juurest ära mindi. Nüüd juba võib inimene eemale minna ja ta jääb rahulikuks. Ta võib nüüd ka üksi koju jääda, tal on tekkinud turvatunne ja usaldus.”

Kui märkad ketis olevat abi vajavat koera, teata:

• Eestimaa loomakaitse liitu, tel 5194 6146 (24 h), e-post: info@loomakaitse.eu Võimalusel võiks lisada juurde fotod (kui on võimalik koera olukord ja tingimused fikseerida).
• Põllumajandus- ja toiduametile saab jätta vihjeid, helistades tel 605 1710 või kirjutades vihje@pta.agri.ee

PILLE TEES: Omanikel jääb õigust ülegi

Koerte kasutamine valvesüsteemina võiks olla kaamerate ajastul juba ajalugu, leiab loomakaitse liidu juhatuse liige Pille Tees.
Eestimaa loomakaitse liidu juhatuse liikme Pille Teesi sõnul jääb enamasti halbades tingimustes hoitava looma omanikul õigust ülegi ja ta ei ole valmis looma elu parandama.. “Argumenteeritakse väidetega, et see on ju koer, lisaks ta on terve elu nii elanud, terve Eestimaa ju täis samamoodi peetavaid koeri ning rohkemat ei peakski loomale võimaldama,” rääkis ta. “Selgelt paistab välja, et selline omanik võib küll pealekäimisel remontida kuuti, korjata väljaheited ja risu, teha keti pikemaks, kuid ta ei hakka kunagi pakkuma loomale sotsiaalset suhtlust, jalutuskäike, põnevat keskkonda või treeninguid. Raske ongi neil juhtudel, kui koera tingimused on piiri peal, omanik ei soostu loomast loobuma (sest “koer peab ju territooriumi edasi valvama”), samuti tuuakse argumenti “minu vara ja minu oma, teen mis tahan”.”
Ametniku ettekirjutuse peale midagi justkui korraks muudetaks, samas jääb koer sisuliselt virelema ja kannatama. Omanik peab loomale pakkuma teisi võimalusi, et koer oleks oma territooriumil – kas ehitama aia või panema pikema trossi, mille otsas koer ikkagi joosta ka saab.  “Kui muud asjad on superkorras ja koer saab regulaarselt jalutada ehk ta ongi näiteks aeg-ajalt seal trossi otsas, on see mõistetav. Seda juhul, kui muul ajal on omanik kodus ja koer omaniku juures toas,”  ütles Tees. “Ent kui koer istub 24/7 ketis ning omanik väidab, et ta käib jalutamas, ei tea tegelikult keegi, kui palju see tõele vastab.”
Niisiis püüavad loomakaitsjad jõuda lõpuks sinnamaale, et kas leitakse koerale uus kodu või ta võetakse tuppa. Loomakaitsjad omanike udujutte väga ei usu. “Meil on olnud mitu juhtumit, kus inimene räägib, et jalutab iga päev koeraga,” märkis ta. “Ent kui olen palunud rihma tuua ja näidata, kuidas loomaga jalutatakse, siis sellega pool tundi pusserdatakse, saamata kõigepealt kettigi kaelarihma küljest lahti,” kirjeldas Tees. “See on ehe näide, et mingit jalutamist ei toimu!”
Mupo avalike suhete peaspetsialist Meeli Hunt kinnitas, et pealinlased on muutunud teadlikumaks – enam ei taheta koeri ketis hoida. Linnas võetakse koer ennekõike pereliikmeks, keda hoitakse nagu last.