Võhandu aerutamismaratoni algataja ja peakorraldaja Hillar Irves saabus laupäeva õhtul tagasi rännakult, mida on oma elus läbinud väga vähesed, nimelt käis ta maailma pikimal ja ekstreemseimal jõeveel peetaval aerutamisvõistlusel Yukon 1000 Canoe Race, kirjutab Lõuna-Eesti Postimees.

Võistluse marsruut kulgeb mööda suures osas asustamata Yukoni jõge Põhja-Ameerikas. Võistlus algas 15. juulil Whitehorse’i linnast Kanadas ning lõppes Alaska keskosas, Ameerika Ühendriikides Daltoni silla juures (Dalton Highway Bridge), mis ühtlasi on ainuke Yukoni jõge ületav sild Alaskal. Sõidu kogupikkus oli 1600 kilomeetrit. Irvese tiimikaaslane oli Eesti Aerutamisföderatsiooni president Martin Ilumets, vahendas BNS.

Yukoni teekonnal osaletakse kahestes tiimides ning korraldajad ise ütlevad, et see on maailma raskeim jõedistants. Nende sõnul on rohkem inimesi käinud Everesti tipus kui Dawson City taga ning ainult kõige sitkemad suudavad selle läbida. Võistluse läbimiseks on meeskondadele antud maksimaalselt üheksa päeva ja 18 tundi, selle aja ületamisel tulemus arvesse ei lähe.

Keskkond Yukoni jõe kallastel on ürgne ja metsik, rada kulgeb indiaanlaste endiste elupaikade ja 19. sajandi teises pooles toimunud kullapalaviku radadel. 1600-kilomeetrisele teekonnale jääb Irvese sõnul vaid kuus-seitse asustatud punkti. Kõrvalise abi kasutamine ja välismaailmaga suhtlemine oli võistluse ajal praktiliselt võimatu, aga reeglite järgi ka keelatud.

Yukon 1000 võistlusele pole üldse kerge pääseda. Kõigepealt peab korraldajatele saatma koos sooviavaldusega ka oma CV ja pärast seda kontrollitakse kandidaatide tausta. Enne kinnituse saamist peab maksma 342 eurot registreerimistasu. Seejärel tuleb läbi teha pooletunnine videovestlus, kus küsitakse mitmesuguseid küsimusi ning kui lõpuks osutud valituks, tuleb tasuda veel 3000 eurot osalustasu võistleja kohta. „See oli hullem kui töölesaamine,“ rääkis Irves Lõuna-Eesti Postimehele. 

Mehe sõnul võttis ta selle katsumuse ette sellepärast, et see tundus olevat paras proovikivi. Paar aastat tagasi läbis ta lühema, 715-kilomeetrise distantsi, seega kogemus oli olemas ja kui nüüd sõbrad kaasa kutsusid, otsustaski ta minna.

Retkele mineku eesmärk ei olnudki mitte niivõrd võistlemine, vaid enese leidmine ja metsiku looduse nautimine, mida muust maailmast eraldatus ja füüsiline pingutus pakub. „Mees tahab mammutit tappa, aga kui jooksvaid isendeid ei ole, tuleb see mammut enda sees tappa. Nii ta on,“ ütles Irves.

Enda sõnul ta suurt ettevalmistust enne minekut ei teinud. „Minu puhul käib asi lihtsalt: ma ei oska ette valmistada, ma lähen ja nii on.“ Samas lisas ta, et tegelikult ikkagi sai natuke enne süstaga sõidetud, kuid selliste raskuste puhul on tegu 80 protsenti vaimse pingutusega ja vaid 20 protsenti sõltub füüsilisest jõust. „Võrus on ilmselt sadu inimesi, kes sellega hakkama saaks,“ arvas ta.

Irves ei osanud konkreetselt välja tuua, mis talle kõige raskem oli. „Külm ja paha on seal niikuinii. Uneaega on ikka väga vähe selle seitsme päeva jooksul,“ ütles Irves ja täpsustas, et neil jäi vaid kolm tundi ööpäevas aega magamiseks.

Maksimaalselt 18 tundi võis reeglite järgi ööpäevas vee peal olla ning see aeg sõuti, nii palju kui jõuti. Õhtul kella kümnest kella kaheteistkümneni oli aega, et leida endale laagripaik. Kuus tundi pidi reeglite järgi olema kaldal laagris. Selle ajaga tehti ära kõik vajalikud toimingud alates jõevee joogikõlblikuks puhastamisest kuni magamiseni. Kolm korda päevas tegid mehed külmkuivatatud toidust priimusel sooja toitu, kuid laagris lõket teha ei tohtinud ning seega „kokkasid“ nad paadis olles.

Korraldajad jälgisid aega väga täpselt ning trahvid rikkumiste eest olid Irvese sõnul krõbedad. Näiteks kui võistkond veetis kaldal vähem kui kuus tundi, lisati tulemusele kolm tundi otsa.

„Kui läksid õhtul kell kümme kaldale, said startida hommikul varem; läksid kell 12, pidid startima kell kuus hommikul,“ kirjeldas Irves võistluse toimimisloogikat. Tema sõnul oli kõige parem aeg aerutamiseks just hommikuti ja kõige raskem keskpäeval, mil päike paistis lagipähe. Seega, mida varem alustada sai, seda parem.

Kõike eluks vajalikku vedasid mehed paadis kaasas. Kuna Yukoni jõe veeteederägastikus on Irvese sõnul üsna kerge ära eksida, oli neil kaasas palju erivarustust. Sidepidamiseks olid neil satelliittelefonid, navigeerimiseks GPS-id. Samuti jälgisid nende edenemist distantsilt nii korraldajad kui ka inimesed üle maailma, sest nende liikumist edastati otse võistluse kodulehele.

Yukoni jõe mastaabid on tohutult suured. Irves tõi näite, et kui Võhandu jõe veehulk on kolm-neli kuupmeetrit sekundis, siis Yukoni puhul on see 24 000. „Kõik Eesti jõed pluss Neeva ja Venemaa jõed, mis siia Balti merre tulevad, ei anna ka kokku seda mahtu, mis seal on.“

Täielikus üksinduses see sõit siiski ei kulgenud. Irvese sõnul startis 17 paatkonda ning aeg-ajalt teisi inimesi ikka kohtas, eriti esimestel päevadel. „Ise naersime, et meid küll võit ei huvita, aga stardi panime kinni. Mingisugused paarkümmend kilomeetrit läksime omas tempos seal ees. Võib-olla saigi natuke liiga teravalt alustatud, aga mõte oli siiski, et mingil hetkel võtame rahulikult,“ kirjeldas Irves võistluse kulgu.

Tema sõnul ei tähenda starditempo tegelikult midagi. Kiiremad paadid läksid lõpuks nendest mööda ning nad püsisid pikalt 10.–12. kohal. „Siis jälle sai hoogu juurde pandud, mõni tuli vastu, selg ees; mõni läks lõpuks jälle mööda. Sa kukud mingisugusesse mulli ära ja siis kõigud seal. Kes jäi varem laagrisse, sellest sõitsid õhtul mööda, aga hommikul panid jälle nemad sust mööda.“

Irves rääkis, et mõnele oli raskem kolmas päev, teistele jälle neljas. Kõige suurem võitlus aga käis peale tikkuva unega ning raskeid hetki oli kõigil.

Lõpusirgel, kui oli juba teada, et käsil viimased 50 kilomeetrit, tabas mehi aga endalegi üllatusena tunne, et ei tahagi veel lõpetada. „Viiskümmend kilomeetrit on ainult mõni tund sõita. Siis hakkas selline tunne, et kurat, läbi saab…“