„Kael ja selg jäävad kangeks.“ Üheksa meetri kõrgusel tellingute otsas turnimine ja ainitise pilguga lakke kõõritamine pole töö, mis sobiks nõrkadele. Kunstiakadeemia tudeng Ida on sellises sundpoosis veetnud pea pool nädalat, lootuses tuua päevavalgele killukesi salapärasest kunstiajaloost.
Üle kahe tunni korraga Kadrioru lossi peasaali laes asuvat suurmaalingut uurida Ida sõnul küll ei kannata. Praegu veel teadaolevate andmete põhjal sündis müütilist stseeni kujutav maal 18. sajandil, autoriks Johann Friedrich Londicer.
Need teadmised võivad aga muutuda ja juba ongi maali kallal nokitsedes tulnud ilmsiks nii mõndagi. „Üllatavalt heas seisukorras, pole vaja restaureerida väga,“ ütleb lossisaalis bakalaureusetudengeid juhendav kunstiakadeemia professor ja restaureerija Hilkka Hiiop.
Pea veerand sajandit, alates Kadrioru kunstimuuseumi avamisest aastal 2000, pole keegi laes laiutavat teost lähemalt analüüsinud, sest toonane tehniline võimekus jättis soovida. Nüüd püütakse saada teada, kes ja millal kompositsiooni ikkagi lõi. Ning ka seda, kui palju on selle kallal sajandite jooksul edasi nokitsetud.
Poolalasti nümfe kujutava maalingu kallal on muidugi juba kunagi varem nokitsemas käidud. „Hästi võimsad restaureerimisjäljed, mis esteetilises plaanis võivad olla natuke häirivad.“ Millal täpselt, selgub peagi, kui valmivad analüüsid.
Suur osa tööst kulgeb vanamoodsal viisil, visuaalse vaatluse teel. Üliõpilased käivad kullipilgul läbi iga viimase kui sentimeetri, mis neile maalingust avaneb ning panevad kirja oma tähelepanekud. Kust on midagi kulunud, kus on kohata midagi veidrat?
Mõnevõrra kahtlust tekitab teose stiili ebaühtlus. Hiiop toob välja, kuidas taust paistab maali peal väga detailne ja nüansirikas. „Figuurid on samal ajal aga üsna kohmakad,“ selgitab ta. „Kvaliteedivahe on tohutu.“
Koodipaberilt on näha, et ühte sajanditevanust laemaali kimbutavate hädade nimekiri on pikk. Krohvikadu, krohviparandused, krohvitühimik, lahtine krohvitükk, liikuv krohv. Või ka lihtsalt pragu või plekk. Kõik need tähelepanekud pannakse esmalt kirja paberile ning lüüakse hiljem ümber digisüsteemi.
Protseduur on aeganõudev, kuid kunstitudengeid aitab kaasaja tehnoloogia, mugavalt peos kantav röntgenseade, mis meenutab välimuselt termomeetrit, millega koroonapandeemia alguses välismaalt saabujate palavikku mõõdeti. Praegu kaardistab aparaat seda, millised metalliosakesed täpselt kus täpselt värvikihtide vahel peidus on.
Veel võetakse värviproov, mis saadetakse seejärel Tartu Ülikooli keemialaborisse, saamaks teada selle täpne koostis. „Mis pigmenti kasutati,“ selgitab Hiiop. Tundub, et analüüse tehakse rohkelt, sest laual seisvat topsikest ehib silt „Proov number 1176“.
Analüüsid ja röntgen moodustavad ühe suure pooluse kunstiteose uurimisest. Teine osa puudutab autorit ning siinkohal tulevad appi ajalooarhiivid. Hüpoteetiliselt valmis teos kusagil vahemikus 1720-1750.
TEREZA
10. mai 2024 17:03