"Arendajad ei lase arhitektidel lähtuda inimeste vajadustest, vaid sellest, kuidas äriplaan võimalikult tulu tooks."

Kunstiakadeemia rektor, arhitektuuriajaloolane Mart Kalm
HEINZ VALK: Osa eestlastest rahvasaadikuid olid jonnakalt iseseisvumise vastu (6)
30. august 2021
Albert Truuväärt

“Kui ma telerist tukkuvaid riigikukutajaid vaatasin, tekkis mul kohe tunne, et need mehed ei suuda midagi teha. Nad mõtlevad ainult hapukurgi ja saja grammi peale ja nende nägemus kaugemale ei ulatu,” meenutas Eesti taasiseseisvumist selle üks juhtfiguure, kunstnik Heinz Valk (85). “Kui aga iseseisvumise hääletuseks läks, lahkus Kaido Kama saalist, öeldes, et tema seda jama kaasa ei tee. Mart Laar hüüdis veel enne kuskil istungil dramaatiliselt, et ärge jumala pärast iseseisvusotsust vastu võtke.”

Pealinn vestles Eesti taasiseseisvumise 30. aastapäeva puhul Heinz Valguga, et pärida, millisena tema Eesti vabaduse taastulekut mäletab.

Kuidas saabus teie jaoks 19. august 1991? Kuidas saite teada, et suures Nõukogude riigis on riigipööre juhtunud?

Mu kogemus ütles, et kui kesktelevisioon etendab niisugusel ebaharilikul ajal “Luikede järve”, siis on riigis midagi juhtunud.

Ma olen varajane tõusja. Maarika ja lapsed magasid, mina aga keerasin teleka lahti, et uudiseid jälgida. Aga sealt tuli vaid “Luikede järve” muusika ja valged baleriinid hüppasid. Mu kogemus ütles, et kui kesktelevisioon etendab niisugusel ebaharilikul ajal “Luikede järve”, siis on riigis midagi juhtunud. Varem oli see tähendanud isakeste surma.

Esimest korda mängiti mitu päeva “Luikede järve”, kui Stalin suri. Ma olin siis koolipoiss ja mäletan seda hästi. Ja kui surid Andropov ja Tšernenko, mängiti samuti “Luikede järve”, enne kui siis rahvale teatati, et niisugune traagiline juhtum on juhtunud, meie päike loojunud ning meie suur juht ja õpetaja surnud. Ja niimoodi ma mõtlesin ka esimese raksuga, et no kes see siis võib olla. Gorbatšov oli noor ja tugeva tervisega mees, arvasin et võib-olla mõni tema asetäitja on lahkunud.

Ma ei osanud mõeldagi, et seal on riigipööre. Ja siis keerasin teleri kähku Soome kanali peale. Seal kaks onu arutasid, kas Soome peaks uut Nõukogude Liidu võimu kohe tunnustama. Soome poliitika lõi ka niisugusel hetkel välja. Siis mul plahvatas pähe, et Moskvas on toimunud riigipööre. No siis hakkas asi juba liikuma, siis juba tuli Eesti raadiost vajalikku infot ja ühel hetkel oli see kamp ka teleekraanil. Pika laua taga istus seal üks tosin mornide nägudega meest, tülpinud ja väsinud. Mõned tukkusid käsi põsakil, mõnel käed värisesid.

Milliseid repressioone võis liidumeelsetelt võimudelt karta?

1991. aasta 19. augusti õhtu eel maandus Tallinna lennuväljal Nõukogude armee transpordilennuk Moskvast, mis tõi kaasa KGB eriväeosa Alfa. See varjus vanasse stalinismiaegsesse lennujaama. Meil Ülemnõukogu liikmete hulgas oli ka neli Nõukogude armee ohvitseri. Üks major nendest kuulus armeeluuresse.

Too ütles neljasilmavestluses Nugisele et Alfa on maandunud ja neil on kaasas pitseeritud ümbrik, milles 300 nõukogude võimule kõige ohtlikumate inimeste nimed, aadressid ja telefonid. Moskvast tuleva signaali põhjal tuli neil ümbrik avada ja Alfa pidi vastavalt tegutsema. Miks ta seda ütles, kui see oli nagu omade reetmine?

Võib-olla tahtis ta meid veel viimasel hetkel hirmutada tõelise ohuga, mis istub siinsamas, mõne kilomeetri kaugusel, et me tõmbaksime tagasi ja loobuksime oma iseseisvuse otsusest. See major ei olnud mingisugune Eesti sõber.

Aga Nugis oli nii ettenägelik, elukogenud mees. Ta ei hakanud seda kogu Ülemnõukogu koosseisule ütlema, sest sellele oleks järgnenud kohutav paanika. Selle asemel ütles ta, et kuna aeg on ärev, ei soovita ma teil minna koju magama. Ta palus saadikutel otsida mõni teine ööbimiskoht kas sugulaste, sõprade-tuttavate juures või kus tahes. Igaüks luges sellest välja nüüd, mis ta tahtis.

Minul ei olnud mingit hirmu, sellistel ärevatel ja samas ka lootustandvatel hetkedel kaob hirm ära, siis ei mõtlegi üldse sellele.

Minul ei olnud mingit hirmu, sellistel ärevatel ja samas ka lootustandvatel hetkedel kaob hirm ära, siis ei mõtlegi üldse sellele. Niimoodi tulin ka mina koju. Marika ootas mind siin, et uudiseid kuulata. Ma heitsin magama ja ei teinud teist nägugi, et mind võidakse öösel arreteerima tulla.

Selle koju jõudmisega on teil ka varuks üks humoorikas lugu. Kuidas see sündis?

Ja see on tõesti nii! Kuna meie istung lõppes pärast südaööd. Ühistransport enam ei liikunud. Ma seisin ja ootasin Vabaduse väljakul, et ehk tuleb mõni juhuslik auto, ma peatan ta ja räägin oma loo ära. Ehk viib see mind kuskile Nõmme äärele, kust ma lähen jala koju edasi. Aga linn oli täiesti välja surnud ühtegi autot, ka taksot ei tulnud. Ja siis sattus sinna üks purupurjus noormees, kes hoidis kahe käega laternapostist kinni ja kõikus edasi-tagasi.

Ma ei hakanud temaga rääkima, vaatasin kella ja mõtlesin, et olukord on lootusetu. Hakkan jala Nõmmele astuma, et ikkagi koju jõuda ja veel neli-viis tundi magada. Siis see mees järsku ajas selja sirgu ja hüüdis, et oota, Heints. Me viime su varsti koju, ära muretse. Läks mõni minut mööda ja tuligi üks vana bussiromu igavese kolina ja raginaga. See jäi seisma ja siis vintis poiss süüdis, et tule sisse, viime su koju. Nad tõidki mind siia Raja tänava otsa sealt siis ma tulin jala.

Mida aga mäletate suurest rahvakogunemisest Vabaduse väljakul 20. augustil?

Nad ei suutnud midagi ekstreemset ja dramaatilist korda saata, vaid lihtsalt istusid Kremlis, jõid viina, sõid hapukurki ja vaatasid, milleks asi keerab.

20. augustil, kui me hommikul kogunesime jälle Ülemnõukogusse ja kuulasime uudiseid Moskvast, selgus, et Jeltsin endiselt püsib kindlalt tüüri juures. Ja Moskvas on tohutud meeleavaldused riigipöörajate vastu. Ühesõnaga, seis muutub järjest positiivsemaks ja riigipöörajad ise on niivõrd saamatud.

Nad ei suutnud midagi ekstreemset ja dramaatilist korda saata, vaid lihtsalt istusid Kremlis, jõid viina, sõid hapukurki ja vaatasid, milleks asi keerab. Siis läks Ülemnõukogus muidugi rabinal töö lahti.

Nugis sai rõõmustava teate, et iseseisvuse toetajate häälte hulk suureneb kogu aeg. Ja siis meie mõtlesime, et teeme Rahvarindega nende viimaste kõhklejate virgutamiseks ning eneseusu ja teotahte tugevdamiseks Vabaduse väljakul suure meeleavalduse. Putšistid olid kogunemised keelanud. Väeosade kindralid käisid Kadriorus Rüütli jutul ja keelasid ära igasugused meeleavaldused. Rüütel aga kui sirge seljaga mees ütles, et me teie sõna ei kuula ja teeme, mis ise tahame.

Meeleavaldus ju toimuski. Kuivõrd see aitas iseseisvusele kaasa?

Rahvarinne oli tollal ikka veel väga-väga populaarne. Me saime vaid paar tundi enne meeleavaldust anda sellest teate raadiosse ja Eesti televisiooni. Aga teade levis. Kui me hakkasime istungi vaheajal Toompealt alla Vabaduse väljakule poole minema, siis mõned kartlikud ja kõrvalehoidvad Ülemnõukogu liikmed ütlesid, et no mis te sinna lähete.

Nad laususid, et võib-olla paarsada eidekest tuleb sinna, enamik jääb tulemata, sest nad kardavad. Aga me ei juba Harju mäe nõlvad ja kõik teed olid kubinal rahvast täis, kes ei mahtunud enam Vabaduse väljakule ära. Kõikjal olid sinimustvalged lipud

Ma trügisin rahvahulgast läbi sinna, kus oli tribüüniks veoauto, nagu revolutsiooni ajal ikka. Kastis olid Rein Veidemann ja Enn Põldroos ja Marju Lauristin ja Edgar Savisaar ja Jeltsini valitsuse asju ajav inimene, Popov vist oli ta nimi. Ja noh, seal me siis pidasime seal kiiresti improviseeritud kõned, kus kutsusime rahvast üles mõjutama kõhklevalt Ülemnõukogu, et see lõpuks ometi täidaks selle rahva soovi, mille nimel on siin neli aastat võideldud ja millesse on kogu aeg usutud. Kaasaelamine meile oli vägev! Kohaletulnud inimesed laulsid Roman Toi juhatusel uhkeid võitluslaule ja isamaalisi laule.

Kas te üritasite Pihkvast kohale saabunud dessantvägedele kuidagi vastu ka hakata?

Toompea lossis oli üks salajane side meeskond, kellel olid igasugused võimsad pealtkuulamisvahendid. Nad peilisid välja Tallinnasse saabunud soomukite lainepikkuse ja hakkasid seda segama.

Masinate meeskonnad ja nende ülemused kaotasid sideme ja ei teadnud täpselt, mida, mida nüüd teha või kuidas käituda. Osa nendest tankidest sõitis vist Tondi kasarmutesse ööbima. Ja osa suunati siis ilmsed kaartide põhjal teletorni juurde. Ühesõnaga nende tegevus oli pärsitud täielikult ja Moskvaga nad sidet ei saanud. See oli jälle eesti meeste nutikuse näide, mismoodi raskes olukorras võib leida ootamatu väljapääsu.

Toompea lossis oli üks salajane side meeskond, kellel olid igasugused võimsad pealtkuulamisvahendid. Nad peilisid välja Tallinnasse saabunud soomukite lainepikkuse ja hakkasid seda segama.


Kui nüüd 20. augustil taasiseseisvumine välja kuulutati kell 23.06, siis millised meeleolud valitsesid?

No kui Ülo Nugis oli lugenud poolthääled kokku ja leidis, et hääli on isegi rohkem kui miinimumiks vaja, kadusid kogu eelnev mure ja kõhklused, et kas ikkagi eestlased julgevad saatuslikul hetkel otsustama hakata või mitte. Nüüd oli mure, et äkki juhtub midagi ootamatut, mida me ei ole ette näinud ja mis võib meie plaanid segi lüüa.

Ja kui lõpuks see iseseisvuse otsuse tekst saali toodi, jagati see kõigi rahvasaadikute laudadele. Intrid oli eriti mihklid takistama meie tegevust. Nad mõtlesid välja igasuguseid krimkasid ning jala taha panekuid. Aga me olime Ülo Nugisele andnud eriolukorra õigused. Kuna olukord oli tõesti eriline, siis Ülo Nugis andis võimaluse pidada nüüd kõnesid ainult kuuele inimesele. Ta oli nendega eelnevalt kokku leppinud, et kui ta kuulutab välja sõnavõttude registreerimise, siis vajutagu teised nüüd kähku rohelist nuppu, mis fikseerib nime.

Teistele võimalust esinemiseks ei annagi. Ainukene, kes selle ühtsuse ära rikkus, oli intrite juht Lebedev, kes oli sitke ja kaval vaenlane. Ta sai aru, et eestlased on hakanud midagi sepitsema, ja esitas kirjaliku sõnavõtu soovi, mida Nugis pidi arvestama. Mina olin üks nendest, kes siis seal viimast kõnet pidas enne hääletust.

Meie kutsusime veel kord eestlasi ühtsusele ja tuletasime meelde meie valimistel antud lubadust taastada Eesti iseseisvus. Ütlesin, et see lubadus on täitmata ja me oleksime ebaaumehelikud, kui me selle nüüd praegusel hetkel täitmata jätaksime. Lebedev muidugi, nagu tal kombeks oli, ähvardas verevalamise ja kodusõjaga.

Kas intrite ähvardused teile siiski hirmu peale ei ajanud?

Meie jaoks oli see tühi sumin. Selle asemel oli hoopis tunne, et iseseisvus saab ära tehtud. Ja niimoodi Nugis panigi siis selle hääletusele. Muidugi intrid lahkusid saalist, ainult Lebedev jäi istuma, ta ei uskunud vist viimase hetkeni, et eestlased ikka julgevad seda otsust vastu võtta.

Ja muidugi demonstratiivselt lahkus ka üks Eesti Komitee auväärsemaid liikmeid Kaido Kama. Ta tõusis ja ütles, tema seda jama kaasa ei tee. See oli selge tunnistus hoiakust. No ja siis me jäime ekraani vaatama, kuidas seal need rohelised ristkülikud süttisid. Poolthääli oli algul 50, siis juba 53 ja miinimum oli täidetud. Lõpuks oli poolthääli 69. No siis muidugi kargasime püsti ja hakkasime aplodeerima.

Kuidas te taasiseseisvumist tähistasite? Kas korraldasite peo?

Ei, noh, meil polnud aega peo peale mõeldagi, kõik need kaks päeva olid nii pingelised ja närvesöövad. Aga spontaanseid, väikseid pidutsemisi juhtus siin ja seal ülemnõukogus.
Mina olin väliskomisjoni liige. Meid oli seal viis-kuus inimest ning Tiit Made oli võtnud kaasa ühe kolmveerandliitrise viskipudeli. Selle korkisime siis lahti Eesti auks ja terviseks.

Kommentaarid (6)

NB! Kommentaarid on avaldatud lugejate poolt. Kommentaare ei toimetata. Nende sisu ei pruugi ühtida toimetuse seisukohtadega. Kui märkad sobimatut postitust, teavita sellest moderaatoreid vajutades linki “Sobimatu”!

Postitades kommentaari nõustud reeglitega.

meenutaja
11. sept. 2021 09:17
1991. aasta 24. augustil olid Moskvas Vene NFSV president Jeltsini juures Arnold Rüütel, Indrek Toome, Rein Müllerson, Advig Kiris, Arno Almann ja Leivi Šer, kes tegid Vene NFSV presidendile selgeks, miks on vaja tema poolt tunnustada Eesti iseseisvust ja kutsuda ka teisi riike üles tunnustada Eesti iseseisvust. Jeltsin nõustus ja vastav ukaas koostati veel samal päeval. Jeltsin käis vahepeal koos Rüütliga putši ajal hukkunute matustel ja tagasi tulles kiitis koostatud teksti, lisades, las lätlased koostavad samasuguse. Vene NFSV välisminister Andrei Kozõrev oli juba 21. augustil teinud Pariisis esinedes üldavalduse kolme Balti riigi kohta, milles tunnustati nende riikide iseseisvust. Kui Eesti delegatsioon 22. augustil Moskvas suurriikide saatkondades käis ja tunnustust iseseisvusele ei leidnud, siis minnes nüüd uuesti ja näidates president Jeltsini poolt allkirjastatud dokumenti, oli suhtumine hoopis teine. Pärast Jeltsini üleskutset hakkasid välisriigid ridamisi Balti riikide iseseisvust tunnustama . Eesti Vabariigi iseseisvumine toimus vastavalt NSVL-i konstitutsioonist lähtunud õigusele, mitte et oleks lõpetatud okupatsioon nagu see oli Austria (1954.a.) ja Saksamaa ( 1990.a.) puhul. 1991. aasta 6. septembril allkirjastas president Gorbatšov, kes kuulus koos 12 liiduvabariigi esindajaga NSV Liidu Riiginõukogusse, NSV Liidu Riiginõukogu nimel otsused № ГС-1, № ГС-2, № ГС-3, vastavalt Leedu, Läti ja Eesti iseseisvuse tunnustamise kohta. Lisatud oli NSV Liidu Välisministeeriumi toetus ÜRO-le Balti riikide liikmeks võtmise suhtes, samuti Euroopa julgeolekustruktuuridega ühinemiseks.
lisa
11. sept. 2021 09:19
Vene Nõukogude Föderatiivse Sotsialistliku Vabariigi presidendi Seadlus Eesti Vabariigi riikliku iseseisvuse tunnustamisest 1.Seoses Eesti Vabariigi Ülemnõukogu otsusega riikliku iseseisvuse väljakuulutamise kohta tunnustada Eesti Vabariigi riiklikku iseseisvust. 2.VNFSV Välisministeeriumil viia läbi vastavad läbirääkimised ning kirjutada alla lepe diplomaatiliste suhete kehtestamisest VNFSV ja Eesti Vabariigi vahel. 3.Kutsuda NSVL presidenti üles tunnustama Eesti Vabariigi riiklikku iseseisvust ja viima läbi läbirääkimisi riikidevaheliste suhete reguleerimiseks NSVL ja Eesti Vabariigi vahel. 4.Kutsuda maailma riike üles tunnustada Eesti Vabariigi riiklikku iseseisvust. VNFSV president Boriss Jeltsin Moskva, Kreml 24.augustil 1991 P.S. Selle dokumendi  punktid 3 ja 4 kirjutati sisse A.Rüütli palvel.
stiilinäitaja
4. sept. 2021 20:53
https://objektiiv.ee/tuntud-helilooja-sonul-valitseb-usa-kultuurivallas-maoistlik-totalitaarne-reziim/
vot tak
3. sept. 2021 18:12
http://www.pealinn.ee/koik-uudised/laaneriigid-pidasid-eesti-vabanemist-ohuks-n150214 Lääneriigid ei soovinud Baltikumi iseseisvumist.
versus
3. sept. 2021 18:05
https://pealinn.ee/2010/08/15/19-august-1991-kelamlaste-enamlaste-uus-liit-iseseisvumise-vastu/ Riigipöördekatse Moskvas oli alanud, kuid 19. augustil rahvasaadikud iseseisvuse taastamise otsust vastu võtta ei suutnud. Ülo Nugis on raamatu «Iseseisvuspäeva sünd» autorile Kadri Mustale öelnud, et osa saadikuid kartis, et «Rahvarinne teeb ära riigi endale ja Eesti Kongressi liin jääbki põlu alla». Venitamise peamine põhjus oli kuue kristliku demokraadi (eesotsa Mart Laari ja Illar Hallastega) ning 14 sõltumatu demokraadi (Jaak Allik, Indrek Toome, Mikk Titma jt) vastuseis iseseisvuskuulutusele. Palju tsiteeritud on Hallastet: «Iseseisvus? Mis see meile annab? Kas tahate end teist korda okupeerida lasta?» Sapine oli ka Allik: «Mis mõtet sellel on, kui rinnaga kuulipilduja pesa ette viskume?»
avantüür
3. sept. 2021 17:39
http://vana.kesknadal.ee/est/uudised?id=15629 4. november 1990: kelamlaste-enamlaste vandenõu. Teisiti kui avantüüriks ei oska 4. novembril 1990 Eestit tabanud „šokki" kuidagi nimetada. Mitte mingi poliitiline loogika ei lubanud sellist liitu ennustada. Jaak Alliku, Sirje Endre, Siim Kallase, Kaido Kama, Tunne Kelami, Toivo Kuldsepa, Vardo Rumesseni ja Indrek Toome allkirjastatud „kaheksa avaldus" sai kiiresti „enamlaste-kelamlaste" sobingu sildi.