1920ndatel käis kõva võitlus selle vahel, kas targem oleks rajada asfalt- või betoonteid. Kuigi enamik soosis betoonteid, jäi Tallinnas võitjaks asfalt, sest seda sai vajadusel kiiremini üles kaevata.

Suvi on teetööde aeg ning ka sügisest lähevad aastaks remonti Jõe ja Pronksi tänavad. Kuidas aga olid lood teede-ehitusega 100 aastat tagasi?

1920. aastate I poolel ilmus Eesti teedele järjest enam autosid, mis tõstis üha rohkem päevakorda kõvakattega teede ehitamise vajaduse. Kuna Eestispeale munakivisillutise (mis autoliikluseks hästi ei sobinud) kõvakattega teid rajatud ei olnud, ehitati 1920. aastate keskpaigast alates mitmele poole lühemaid ja pikemaid katselõike. Omavahel võistlevateks kujunesid ühelt poolt betoon ning teiselt poolt asfalt. Olukorda raskendas asjaolu, et uudsete teede rajamiseks puudusid riigis vajalik teave, väljaõppinud töötajad ja tehnika. Probleem oli seegi, et betooni tootmiseks vajalikku tsementi valmistas eraettevõte – AS Port-Kunda –, samal ajal kui bituumenit valmistas riigiettevõte Riigi Põlevkivitööstus (hiljem RAS Esimene Eesti Põlevkivitööstus).

Esimese asfalttee lõigu rajas 1925. aastal Tallinna linnavalitsus Mayeri keemiavabrikus valmistatud asfaldiga. See kulges Narva maanteel Gloy platsilt kuni Russalkani. Vaatamata sellele, et esimene katse täielikult ebaõnnestus, jätkati katsetusi nii Eestis kui ka välismaal valmistatud asfaltidega. Päris häid ja arvestatavaid tulemusi saadi alles Riigi Põlevkivitööstuses toodetud põlevkiviasfaldiga „Estobituumen”.

Halvad kogemused asfaltteedega viisid niikaugele, et 1929. aastal soovitas teedeministeeriumi maanteede- ja ehitusosakonna direktor Herman Perna pöörata rohkem tähelepanu hoopis betoonteekatete ehitamisele, kuna need on odavad, betooni on lihtsam käsitleda ning betoonteed ei nõua 10–15 aasta jooksul mingeid korrashoiukulusid. Ka liikumine olla sellisel teel kergem ja hädaohutum, sest tee kare pealispind ei muutunud iialgi libedaks.

Betoonteed odavamad ehitada

Esimese katselise betoonteelõigu – pikkusega 30 m ja laiusega 5 m – lasi rajada Tartu maakonna teedeosakond 1925. aastal Tartu-Viljandi maanteel Tartu maakonna piires. Järgmised betoonist prooviteed valmisid aastail 1928–1936 Tallinna lähistel Raudalu maanteel, Tartu maanteel Lehmja mõisa juures, Tallinnas Paldiski maanteel ja Nõmmel Vabaduse puiesteel. Betoonteede ehitamise soodustamiseks  müüs AS „Port-Kunda“ selleks tsementi soodushinnaga. Näiteks 1931. aasta suvel müüdi tsementi tünnides ja jutekottides vaguniviisi hulgihinnaga 7.25 ja paberkottides hinnaga 6.75 krooni tünn. Betoonteede ja sildade ehitajatele tehti neilt hindadelt hinnaalandus 50 senti. Vabaduse puiestee ehitamiseks saadi 1935. aastal tsementi soodushinnaga 5.75 krooni. Eelnimetatud hindadele lisandus tsemendi vedu Rakvere raudteejaamast sihtpunkti.

1937. aastal esitas insener Vassili Nemirovitš-Dantšenko Teedeehituse Uurimise Seltsi teedepäeval peetud ettekandes hinnangu aastail 1925–1936 ehitatud tsementbetoon- ja tsementmakadamteede kohta. Tsementbetoonteid oli selles ajavahemikus rajatud 22 205 m², millest väga heas seisukorras oli 50%, heas 36% ja rahuldavas 14%. Nende teelõikude korrashoiu peale kulutati aastas üle riigi keskmiselt 373,84 krooni, ehk 1,7 senti ühe ruutmeetri kohta ehk 85 krooni ühe kilomeetri kohta (5000 m²).

Võrdluseks oli 1935. aastal Tallinnas rajatud asfaltteedel katte keskmine ehitusmaksumus 7,30 krooni m² ning korrashoiukulud 420 krooni ühe kilomeetri kohta. Samal ajal aga, kui esimene 1925. aastal ehitatud betoontee oli veel kasutatav, lammutati esimene Narva maanteele rajatud asfalttee juba 1928. aastal.

Uudsed võtted muutsid tee vastupidavamaks

1937. aastal toimus betoonteede ehituses oluline uuendus: tampimismasinate asemel võeti betoontee pinna tihendamiseks kasutusele vibraatorid. Vibraatori jõudluseks oli 100–120 m teed päevas. Tänu suuremale tihedusele oli betoontee 10–20% tugevam, tsemendikulu oli väiksem, mahumuutused ja pragunemine olid väiksemad, tööviljakus ühe töölise kohta oli kuni 50% kõrgem ning vibrobetoon kivines kiiremini.

Eesti esimese vibrobetoonkattega tee ehitati 1937. aastal Nõmmele, kus 10. mail algas Vabaduse puiesteel 3610,34 m pikkuse teelõigu ehitus Valdeku tänavast kuni Pääsküla raudteeülesõidukohani. Ettevõtte teine suurem betoontee projekt oli 1937. aasta sügisel 1904 m pikkune teelõik Paldiski maanteel alates Rannamäe tee ristist ning kolmas 1938. aasta septembris-oktoobris rajatud 2101 m pikkune Männiku betoontee ehitus.

Vaatamata sellele, et Tallinn eelistas betoonteedele asfalti, kuna asfaltteid oli kergem kommunikatsioonide paigaldamiseks üles kaevata, loobus Nõmme asfaltteedest, kuna 1936. aastal Vabaduse puiesteele paigaldatud asfalt ei vastanud ootustele.

1930. aastate lõpuks oli AS Betoon omandanud vajaliku tehnoloogia, töövõtted ning väljaõppinud tööjõu betoonteede ehitamiseks, kuid 1. septembril 1939 alanud II maailmasõda ja Nõukogude okupatsioon tõmbasid kõigile edasistele plaanidele kriipsu peale.