Pealinn uuris, kas esimene lumi ja libedus on inimesi ka kukkuma pannud ning kuidas neil õnnestub püsti püsida.
Mul on kasu maadlustrennis õpitud kukkumisest
David Vseviov, ajaloolane
Kellel pole parajasti uiske all, sellele tekitab libedus ikka teatud probleeme. Eelmisel talvel ma ka korra kukkusin, aga õnneks kergelt. Lohutasin end sellega, et kunagi tegelesin maadlusega ja seal oli üks põhiline asi, mida õpetati, just kukkumine. Vastane ju tahtis, et sa kogu aeg kukud. Nii tahtis seekord ka tume ja libe jää, aga tema poolt vaadates tulemusteta. Käin linnas mitmeid kilomeetreid jalgsi, tööle minnes ja tulles, ja on päris tüütu, kui ei saa libeduse tõttu samal ajal mõelda oma tavalisi mõtteid. Selle asemel, et arutleda, mida loengus räägin, pean hoopis endale meelde tuletama, et astu ettevaatlikult. Talv on juba kord selline, et absoluutselt libedavabaks kõiki kohti muuta pole lihtsalt võimalik. Aga paremini saab tänavaid ikka puhastada, see on ka selge. Ma pole kasutanud jalatsitele lisatavaid talviseid abivahendeid, aga mõte need naelad osta on tekkinud küll. Näiteks kui eelmistel talvedel on sadanud jäävihma. Aga inimene on juba kord selline, et pärast, kui enam libe pole, unustad ära.