„Narkosõltlase elu on Eestis keerulisem kui kusagil mujal, meil kiputakse sõltlasi häbimärgistama,“ ütleb näitleja Märt Avandi (42), kelle sõnul ei tohiks olla ühtki tabuteemat, mille üle nalja heita.

Aastalõpp läheneb ning eestlasele harjumuspäraselt oodatakse sel puhul ikka naljasaateid. Pealinn rääkis Kaja kultuurikeskuse vestlusõhtul sel puhul Eesti ühe tuntuma humoristi ja kaua aega kõige populaarsema naljasaate “Tujurikkuja” ühe autori Märt Avandiga.

Kuidas suhtute sellesse, et teid on ikka ja jälle nimetatud humoristiks ja komöödianäitlejaks?

Ega mul selle humoristi tiitli vastu küll midagi ei ole. Kui sinu nime ette käib koomiku või humoristi tiitel ja kõik on sellega nõus, siis see on pigem kompliment ja teeb au. Nooremana see mind küll häiris, sest ma tahtsin olla hirmus sügav ja väga mitmetahuline. Ma ju pidasin end väga võimekaks draamanäitlejaks. Ja pean siiamaani, sest ma arvan endast hästi.

Aga nagu öeldud, teeb see humoristi tiitel inimesele au. Me kõik ju teame, et ega see nalja tegemine ei ole kerge. See tuleb päris tihti läbi valu. Kas just läbi füüsilise valu, aga ikkagi peab vaeva nägema. Tihti kuulen lauset: “Märt, tee nalja!”. Siis ma satun küll plindrisse. Ja arvan, et iga teine, keda peetakse koomikuks või humoristiks, jääb selles olukorras plindrisse. Võib-olla ainult Sepo Seeman ei jää. Tema mõte lendab erakordselt kiiresti ja on erakordselt terav. Ta võib kohe improviseerida ükskõik millest ükskõik mida. Aga üldiselt nõuab nalja tegemine päris palju süvenemist ja pastaka imemist. Näiteks “Tujurikkuja” valmimise protsess oli alati väga pikk. Pooletunnise vana-aasta õhtu saate kokkupanemine algas juba suvel ja võttis mitu kuud aega, enne kui jäime rahule sellega, mida me tegime.

«Tujurikkujast» on meelde jäänud Onu Heino kuju. Kuidas teile tundub, kas matslikkus ja labasus on nüüd veel rohkem maad võtnud?

Kahju küll, aga minu meelest on see matslik käitumine viimasel ajal kasvanud. Matslikkust on aina rohkem. Onu Heinod ei ole kuhugi kadunud.

Komöödiates pilatakse pigem poliitikuid või lihtsaid kiiksuga inimesi. Kas ehk oleks vaja nalja heita ka ülbete jõukurite ja laiavate, ebaviisakate jõmmide üle?

Minu meelest ei tehta praegu üldse eriti nalja. Võiks teha palju rohkem. Ainest naljaks on meie ümber küll ja küll ning neid kujusid, kelle pihta või kellest nalja teha niisamuti.

Nii et see oli ikkagi halb, et “Tujurikkuja” kadus. Praegu polegi aastavahetusel midagi televiisorist vaadata. Miks see ülimenukas saade siis ära lõpetati?

Kui väga lühidalt kokku võtta, siis me lõpetasime ta ära sellepärast, et viimased saated ei olnud enam meie endi jaoks naljakad. Vaadates oli veel ehk tipptopp. Ootused olid mitu aastat eetris olnud vana-aasta saate puhul väga kõrged. Siis sa tajud ja tunnetad seda koormat enda õlul ja seetõttu oli kogu protsessis aina rohkem tööd ja aina vähem lõbu. Ja kui nalja tegemine läheb liiga palju töö poole kaldu, siis tuleb tegelikult lõpetada.

Komme vaadata vana-aasta õhtul televiisorit on pärit nõukogude ajast, mil muud midagi eriti ei olnudki. Seitsmekümnendatel ja kahekskümnendatel käis väga suur televiisori vaatamine ja vana-aasta õhtul pidi saama ka nalja. See oli nagu aamen kirikus.

Mul on meeles oma lapsepõlvest saade “Kitsas king”, mis mind naerma ajas. Nüüd vaadetes muidugi mitte enam nii väga. Kummaline, kuid nali on hea ainult omas ajas. Kuigi on ka ajastuüleseid nalju. Monty Python (Suurbritannia komöödiatrupp, mis sai tuntuks BBC telesarjast “Monty Pythoni lendav tsirkus” – toim) töötab ka praegu minu jaoks ülihästi.

Arvate siis, et “Tujurikkuja” naljad hakkasid ka oma ajast nii-öelda maha jääma?

Kes teab. Eks tegijad said ka vanemaks ja suur entusiasm, millel see saade algul põhines, hakkas üle minema. Eelarve aga ei suurenenud. Ootus “Tujurikkujale” läks lõpuks väga kõrgeks ja me ei suutnud enam sellest latist üle hüpata. Igal aastal oli vaja midagi veel suurejoonelisemat, veel originaalsemat. Igas saates pidi siis olema suurejooneline laulunumber. Näiteks eestlase laul kannatustest või siis lõpuks “Ei ole üksi ükski maa”. Nende laulude väljamõtlemine oli juba paras pähkel. Andsime oma maksimumi ja see väsitab ära. Et eelarve pigistas, oli alatine häda. Mäletan sketši Hiid-Ansipist, kui suur Tarja Halonen tuli Tallinna ja laamendas siin. Siis tuli Hiid-Ansip ja hakkas temaga kaklema. See nõudis tolle aja kohta väga võimsaid eriefekte. Neid pakkusid mitmed firmad, ja uskumatu, tasuta. Selle sketši maksumus oleks õigete hindade korral ületanud mitu korda meie eelarve. Aga õnnestus ära rääkida nii, et seda tehti entusiasmist.

Mis tundub praegu sama naljakas kui tegemise ajal?

Naljakas on nii mõnigi asi, mis on praegugi aktuaalne. No näiteks see Õnne 13 kohta käiv sketš, mis ajab ka praegu vaadates naerma. Seda oli kohutavalt raske üles võtta. Me seal Ott Sepaga ütlesime paar sõna ega suutnud tegelikult naeru pidada.

Seal sketšis ju ei toimu midagi, nagu Õnne tänava seriaaliski …

No just. Ja seda kujutada pole kerge, ilmaet ise naerma ei pahvataks. Aga kui te küsisite asjade kohta, mis veel tänagi naerma ajavad, siis meenuvad küll mõned seigad “Tujurikkuja” tegemisel.

Mäletan, et esimese aasta sketšidest oli kõige populaarsem see snaipri lugu. Oli mõrvar, kes kogu aeg lasi maha katuselt valesid inimesi. Seepärast, et paarimees, kes pidi talle sihtmärke ette ütlema, ei suutnud anda adekvaatset infot. Snaiper ise oli raadiomaja katusel oma optilise sihikuga püssiga. Me olime selle juba ära salvestanud, aga oleks võinud minna väga halvasti. Nimelt päev varem või päev hiljem oli USA president George Bushi külaskäik Tallinna. Ja kujutage ette, et keegi on snaipripüssiga raadiomaja katusel. Visiidi päeval oleks meid pikema jututa lihtsalt maha lastud.

Palju te tegite võtetel midagi, mida tavaliselt poleks julgenud?

Kord oli ühe sketši filmimise ajal 25 kraadi külma ja ma pidin olema aluspükste väel lume peal. Aga tuli välja, et isegi nii külma ilmaga alasti olla ei olegi nii raske. See külmatunne polnud enam üldse see, mis ta oleks olnud näiteks miinus viie kraadi puhul. Me tegime mitu duublit. Töllerdasin paljalt seal jää peal. Ma kardan kõrgust. Tegin kord oma esimese ja viimase langevarjuhüppe nelja kilomeetri kõrguselt. Siis sa enam ei taju seda kõrgust ohuna. Pole niisugust kõrgusekartust nagu paarikümne meetri kõrgusel…

Oli ka selline sketš, et maakler müüs meile Evelin Võigemastiga hauaplatsi nagu uhke uusarenduse elukohaks. Meil oli kalmistuga kokkulepe, et saame kasutada ühte lahtist hauda. Järgmisel päeval aga pidi sinna maetama üks väga vana, üle saja aasta elanud inimene. Olime seal haual toimetamas, kui meie poole tuli rühma inimesi, kelle suud vajusid üha rohkem lahti ja silmad suuremaks. Need olid omaksed, kes tulid päev varem vaatama, kas kõik on ikka korras. Ja kujutage ette, mingi seltskond toimetas haua peal … Üks on hauas, teisel on mikrofon käes. (Naerab.) Aga sel hetkel ei olnud see üldse naljakas. Me saime aru, et olime midagi väga valesti teinud nende inimeste jaoks. Kangestusime Eveliniga hauas seistes. Keegi, ilmselt Erik Moora, siis lõpuks ikka kogus ennast ja läks omastega rääkima. Õnneks olid tegu arusaajate inimestega ja mingit pahandust ei tulnud. Ma arvan, et meil vedas, sest tavaliselt nõuavad inimesed häälekalt oma õigusi ja ma ei tea, kas mina saaksin aru, miks keegi mu vanaema haual niimoodi askeldama peab.

“Ei ole üksi ükski maa” loos laulis Dave Benton, et neegri koht on Aafrikas. Kas kõige üle võib nalja teha? Või on mingid tabud?

Alati võib kõige üle nalja teha. Tabusid ei ole. Minu kindel veendumus on jah, et mingeid tabusid naljategemisel ei ole. Hea on, kui nalja tegijad ise üksteist mõistavad, nagu meil oli see Ott Sepaga ja Õ-fraktsiooniga. Meie huumoritaju oli sarnane ja koolikaaslased lavakunstikateedris panid tähele, et meie rõkkav naer kõlas kooli koridoris ikka ühtede ja samade asjade peale peaaegu korraga.

Kuidas praegu Ott Sepaga läbi saate? Kas “Tujurikkujas” tegutsemine lähendas teid sõpradena või pigem tekitas pingeid nagu biitlitel ühises bändis?

Nüüd üle pika aja saame jälle koos Otiga koos üles astuda. Sellist tõsisemat koostööd ei ole meil väga kaua olnud, aga meil on mitmed plaanid.Üks asi on ka teoks saanud, aga sellest on veel vara rääkida. Kevadel on see kõikidele näha. Meie elud on läinud selles mõttes lahku, et tema tegutseb Tartus ja mina Pärnus, aga suhtleme ikka ja loodan, et koostööd saab peagi olema rohkem kui vahepeal.

Tõsimate teemade juurde naastes: miks läksite Tallinnast ja Draamateatrist Pärnu Endlasse? See on ikkagi ju provints.

Esiteks on Endla teater väga hea teater. Ja mina kui Raplas kasvanud poiss ei harjugi väga suure linna eluga. Need viis aastat Draamateatris olid meeldivad. Lahkumine sealt oli päris keeruline, mul oli kahju, aga Pärnu linn elukohana kaalus selle kahjutunde üles. Pärnu on ka laste kasvatamiseks parem. Kui ma siin Tallinnas Liivalaia tänava liikluses kinni olen, siis mõtlen ikka, et jumal tänatud, et ma iga päev ei pea enam siin olema.

Teil on ka palju häid draamarolle. Näiteks võiks tuua kaks Eesti Draamateatri laval nähtud rolli – Raimond Valgreks kehastumist Merle Karusoo lavastuses «Laul, mis jääb» ning Nikolai Sazonovi kuju Tom Stoppardi «Utoopa ranniku» teises osas. Millist tõsisemat rolli peate ise kõige õnnestunumaks ja miks?

Seda võin küll kõhklematult öelda, et see roll pole tehtud Draamateatris ega Pärnu Endlas, kus ma praegu olen. See roll oli suvelavastuses «Aadama õunad», mis tuli välja hoopis Naissaarel Omari küünis mõned aastad tagasi. See oli samanimelise Taani kultusfilmi järgi tehtud Priit Võigemasti ja Henrik Kalmeti lavastus. Vaatasin seda filmi vähemalt viis korda ja olin ahvivaimustuses. Üks neonats, maailma kõige kurjem inimene, saadetakse rehabilitatsioonikeskusesse, mida juhib kirikuõpetaja, kellel puudub arusaam kurjusest. Mängisingi seal seda kirikuõpetajat, kelle nimi oli Ivan. Häälduses on rõhk esimesel silbil, nii et kõlab nagu Iivan. See on kohutavalt naljakas ja kohutavalt kurb lugu ühtaegu. Aga see Ivan on just täpselt minu roll. Ma olen seal täiesti loomulikult ja vabalt. See oleks nagu minu jaoks tehtudki.

Kes on Eesti parim draamanäitleja?

Meil on muidugi väga palju väga häid näitlejaid, aga arvan, et Mait Malmsten on tänapäeva Eesti kõige parem näitleja. Ta on igas asendis suurepärane. Tema keskpärane sooritus on juba väga hea ja tema hea lihtsalt suurepärane. Ta veenab igas žanris, nii tõsiste osadega kui ka koomikuna. Tõsi, koomiku rollis näeme teda üsna harva. Kui Draamateatris töötasin, ei meeldinud mulle, et Mait Malmsten on seal esinäitleja. Ma ei taha olla kusagil teine- kolmas. Ma ei salga seda. Mul on piisavalt palju ambitsiooni ja edevust. Nüüd ajab see mind juba naerma, aga nooremana pani hambaid krigistama, kui keegi on parem. Aga ma ei ole Endlas ju ka Malmsten. Varem ma mõtlesin sellele rohkem, nüüd õnneks vähem. Ega mu ambitsioonid pole kuhugi kadunud, aga need on muutunud natuke hallatavamaks ja ratsionaalsemaks. Ega see tahtmine olla kõige parem kuigi tervislik ole. Vanusega tuleb lihtsalt leppimine, et olen, kes ma olen ja mis ma nii väga pabistan selle pärast.

Kuidas teil praegu Endlas läheb?

Hästi läheb. On tõsiseid osi ja vähem tõsiseid. Praegu mänginküll Pärnus tõsist asja, käivad proovid Tammsaare «Tõe ja õiguse» viienda osa kallal. Ingomar Vihmar on selle lavastaja ja ingomarlikult mängin mina vana Andrest. Ja Andrus Vaarik mängib Indrekut. Jaan Rekkor mängib Oru Karlat ja Priit looga vana Pearut. Nii et vanused on kõik sassis. Muidugi võib nii ka, teatris võib kõike teha. Ja Ingomar ütles, et ta teeb seda peamiselt sellepärast, et lõhkuda stereotüüpseid ettekujutusi sellest, kuidas «Tõde ja õigust» tegema peab. Peab ütlema, et proovides kõik toimib tõesti. Muide, ka Andrus Vaarik on ju öelnud, et ta tuli Pärnusse läbi lööma. Ta on äärmiselt vaimukas mees. Kui tal on hea tuju, ta on oma sõiduvees ja viitsib lollitada, siis teised võiksid küll vait olla. Ärge siis torkige, sest Andruse vaimukus, intelligentsus ja kiire mõtlemine on ikka üle prahi. Muide, samasugune mees oli Lembit Ulfsak. Kui tema midagi rääkis, sii teised kõik naersid, ja kui keegi hakkas sinna oma nalja vahele torkima, siis öeldi talle, et ära sega praegu, kuula Lembitut.

Millise pilguga vaatate meie praegusele küllaltki heitlikule ajale?

See praegune aeg on ikka turbulentsemast turbulentsem. Riigikogu tööseisak, kohutav kemplemine ja selline vihane, jõhker etlemine… Kui me omal ajal kiristasime hambaid Savisaare võimu vastu Tallinnas, mille kohta ka üks räpp sai tehtud, siis praegu sellele ajale tagasi mõeldes tundub, et see oli ju lausa lapsemäng. Praegune aeg on kaugelt keerulisem. Aga võib-olla on see ka tingitud minu east, et mulle nii tundub. Öeldakse, et alates neljakümnendatest hakkab enda ego taanduma ja maailma asjad hakkavad aina rohkem huvi pakkuma.

Me ei saa üle ega ümber teie avameelsest ülestunnistuses Pealtnägija saates. Kokaiinisõltuvuse tunnistamine oli julge samm. Paljud kardavad seda tunnistada, miks teie ei kartnud?

See Pealtnägija intervjuu oli mitu kuud varem tehtud otsuse tulemus. Ma olin kindel, et seda tuleb teha. Otsus kõik ära rääkida sündis seetõttu, et narkosõltlase elu Eestis on keerulisem kui ehk kusagil mujal. Meil kiputakse häbimärgistama sõltlasi. Häbimärgistatakse seepärast, et narkootikumid on illegaalsed. See on olnud meile ka võõras teema. Alkoholism on meile palju tuttavam. Me kõik teame, mida alkohol inimesega teeb. Narkootikude teema aga hirmutab inimesi.

Sõltuvus oma olemuselt ju üks ja sama, kas see on alkoholi või millegi muu suhtes. Ainult üks on legaalne ja teine illegaalne. Ent kui sa juba oled sõltlane, siis sa endalt enam ei küsi, kas see on lubatud või mitte. Sõltlane ei jäta enam aine tarvitamist. Mida rohkem me sõltlasi häbimärgistame, seda enam tuleb salajasi kapisõltlasi juurde. Nad ei julge enam elu seeski oma viga tunnistada, kui nad kohe vastu maad pekstakse. Seda kartsin ka mina aastaid. Ma mõtlesin, et ei tea, mis siis saab, kui see välja tuleb. Mis saab minu heast nimest?

Kui ma lõpuks sõltuvusest välja tulin, siis ma enam seda ei kartnud. Ja ei karda siiamaani.

Mis sai pärast seda intervjuud?

Sellel oli suur mõju. Neid sõltlasi võis olla ligi paarsada, kes minu poole pöördusid nii meili teel kui ka helistades. Küsiti, kuidas ma abi sain. Püüdsin neid siis aidata nii palju kui sain.

Millest sõltuvus tekib?

Ega ta ei teki kunagi tühja koha pealt. Kokaiin tekitab sellise tunde, et kõik on korras. Tunne on selline, et kõik on hästi, tekib eufooria. Ja see tuleb nipsust, mõne sekundiga. Seda oli sel ajal, kui minu sõltuvus algas, mulle väga vaja.

Ma mõtlen neid lähedaste surmasid, mis siis kõik olid. Siis oligi kokaiin väga hea asi, mis kohe toimis. Kui oled sügavas masenduses, endaga puntras ja hädas, siis oled väga kerge saak lihtsalt. Sealt hakkas sõltuvus pihta, sellesse langemiseks pole väga palju vaja. Nüüd on see õnneks minevik.

Mida ütleksite noortele, kes kas või uudishimu pärast kipuvad oma esimest doosi proovima? Kas olete oma kogemusi noortele jaganud?

Jah, ma käin ka koolides sellest rääkimas. Ma ei käi koolides lastele moraali lugemas. Sellest poleks mingit kasu. Noored tahavad igasuguseid põnevaid asju proovida nagunii. Me oleme ka ju noored olnud ja teame, kuidas nad mõtlevad. Sa pead ikka kõik omal nahal läbi proovima ja kogenud inimeste moraalilugemine ei pruugi toimida. Pole mingit mõtet, kui ma ütlen, et ärge proovigegi. Sellega muudan ma end ainult naeruväärseks. Ma räägin neile lihtsalt oma kogemuses, et nad teaksid, millega riskivad ja mis neid ees ootab. Räägin enda kõige tobedamatest hetkedest. Räägin, kuidas see pihta hakkas. Räägin ka sellest, et ei vasta tõele, nagu meelemürkide ühekordsest proovimisest ei pruugi jääda sõltuvusse. Paljud jäävad konksu otsa juba esimese korraga. Neid inimesi nagu mina, kellele sõltuvused väga kergesti külge hakkavad, meil ju on. Ja neile aitab ühest korrast küll. Lastel on alati hulk küsimusi selle jutu peale ja ma vastan neile alati ausalt.

Mida noored koolides teilt veel teada on tahtnud?

Neid huvitab väga, kuidas mu lapsed seda kõike vastu võtsid ja kui palju raha läks ravile. Muide, kõige rohkem ma kartsingi seda, kuidas mu ülestunnistus mõjub mu lastele ja kuidas koolikaaslased neisse hakkavad suhtuma. Uurisin seda neilt pea iga päev, kas koolis oli midagi. Aga ei, probleeme neil polnud, ja ma olen väga rõõmus selle üle. Nüüd ma võin öelda, et tõde teeb vabaks.

Kui juba ollakse pahe küüsis, kuidas sellest vabaneda?

Mul on ka alkoholisõltuvus. Kõik mälestused suurematest pohmellidest ja purjus peaga lällamistest, lollustest jm on mulle vastikud. Seepärast kasutan enda jaoks jõumeetodit. See on üks ampull, mis minu puhul toimib kenasti. Sa lihtsalt ei tohi sellega juua, sest vastasel juhul sa hävitad täielikult oma tervise. Alguses see mõte hirmutas, et ma ei tohi nüüd mitte tilkagi alkoholi võtta. Aga see hirm lahtus kiiresti. Kaine elu on tegelikult palju ilusam. Kaugelt ilusam kui joomine. Aga kokaiiniga on lugu natukene keerulisem. Kokaiinisõltuvuse jaoks pole nii konkreetset jõumeetodi ravi nagu alkoholi puhul. Sa pead ikka mängima omaenda tahtejõuga. On olemas hüpnoteraapia, mis minu puhul toimis suurpäraselt. Ma ei oska öelda, kas see kõikide puhul sama tõhus on. Oma tahtejõudu tuleb rakendada küll, aga see pole nii ränk, kui vast arvatakse. Piisas ühekordsest hüpnotiseerimise seansist. Aga vajadusel olen ma valmis seda veel tegema. Kui näiteks tuleb peale narkomaanide keeles sööst ehk vastupandamatu soov või tung ainet tarvitada.

Kuidas me siis peaksime narkomaaniaga võitlema?

Pärast intervjuud võttis minuga ühendust üks narkopolitseinik. Nüüd suhtleme päris tihti omavahel. Ta küsib ikka mu arvamust, et kuidas peaks narkopoliitikat ajama. Ega mina pole sel alal mingi arvamusliider, aga ma olen seal teisel pool olnud ja mõnda asja tean. Kahjuks on neid narkootilisi aineid meil aina rohkem, kättesaamine aina lihtsam. Olen koolides küsinud ka, kui kaua teil läheks aega ühe või teise narkootikumi, kas või kanepi kätte saamiseks. Nad ütlevad, et 15 minutit kuni pool tundi. Ja see ongi reaalsus nii Pärnus, Tallinnas, Tartus kui teisteski linnades. Päris väikestes kohtades see ehk nii kiiresti ei käi.

Te olete vedanud kuulsat pardirallit Kadriorus, millega aidatakse vähihaigeid lapsi. Teie väike poeg oli samuti selle raske tõve ohver ja lahkus meie hulgast juba viieselt. Kas vähiennetusega on meil pahasti, kas see avastatakse eriti lastel liiga hilja?

Sellele küsimusele on raske vastata, sest esiteks on vähivorme niivõrd palju. Osa neist alluvad ravile paremini, teised halvemini. Ja mõned ei allu üldse. Ja kuidas me nüüd siis kritiseerime ja ütleme, et vähihaiguse peaks varem avastama?

Aga probleem on, sest vähk ongi meie ajastu põhiline haigus, mis hävitab. Samas ei saa silmi sulgeda selle ees, et edusammud vähi ravis on ka suured. Aasta aastalt aina paremad. Mina pigem kiidaksin selles kontekstis Eesti arste, sest nad teevad head tööd. Teine asi on, kas haigekassa süsteem meil kõige parem on. See on juba omaette teema, millest saaks mitu artiklit kirjutada.

Kas olete õnnelik inimene?

Põhimõtteliselt küll. Olin õnnelik oma autoga Pärnust siia sõites ja olen seda ka tagasi sõites. Aga siinkohal tuleks seletada, mis see õnnelik olemine üldse on.

Käisin Los Angeleses Kuldgloobuse auhinnagalal, sest meie filmil «Vehkleja» läks nii hästi, et jõudis seal kandideerida. Seejärel lendas mul ikka katus pealt ära. Kogu see tohutu virvarr… pildistamine käis, kogu aeg olid tähelepanu keskel. Intervjuudinna ja tänna, autogrammid… Kõik suurejoonelisem kui eales enne. Kui ma tagasi tulin teadmisega, et film ei võitnudki ja kogu see furoor vaikselt hääbus, siis oli mul endaga hakkama saamine päris keeruline. See pingete langus tegi mulle natukene liiga. Sellega sain ka väga tugeva õppetunni ja sisendasin endale: rahune ja ürita tunda rõõmu sellest, mida sa teed. Ükskõik kui väike või suur on mastaap. See on teooria, aga praktikasse rakendada pole seda lihtne. Ma olen hakanud arusaamiseni jõudma, et sellest, kas ühel või teisel etendusel või kontserdil on väga palju või hoopis vähe publikut, ei tohi sõltuda minu rõõm tegemisest. Kui sa kogu aeg tahad midagi enamat, siis võtad sa endalt võimaluse olla õnnelik ja rõõmus. Ja sinu sooritusvõime ka kogu aeg kannatab selle all. Kui tasapisi juurdub mõtteviis, et sa oled piisavalt hea, ükskõik kui suures mastaabis sa midagi ette võtad, siis see sillutabki tee õnnelikule olemisele. Minu abikaasa näeb sellist masendunud ja jonnivat Märti ikka ka. Praegu siin rääkides jätan ma elegantse mulje, sest teoorias olen väga kõva mees. Aga masendust tuleb ikka ette.

Saanud nii huumoripreemia kui ka Valgetähe teenetemärgi

• Märt Avandi sündis 26.02.1981.

• Lõpetanud Rapla ühisgümnaasiumi 1999. aastal ning Eesti muusikaakadeemia kõrgema lavakunstikooli 2004.

• Töötas aastatel 2004–2006 Rakvere teatris, 2006–2008 Endla teatris ja 2009–2014 Draamateatris. Alates 2015. aastast on Märt Avandi taas Endla teatri näitleja.

• Aastatel 2015–2018 juhtis Avandi TV3 populaarset meelelahutussaadet «Su nägu kõlab tuttavalt».

• Üks kaalukamaid filmirolle oli Avandil 2015. aastal valminud mängufilmis «Vehkleja», kus ta kehastas treener Endel Nelist.

• Ehkki Märt Avandi ampluaa on märksa laiem, on ta üks Eesti hinnatumaid koomikuid. Sageli on esinenud paaris koos Ott Sepaga, eriti televisioonis, kus nad on mänginud peaosi Eesti Televisiooni sketšisarjas «Tujurikkuja».

• Avandi on olnud pikka aega Eesti vähihaigete laste vanemate liidu kõneisik ja esimees.

• 2013 sai Avandi Oskar Lutsu huumoripreemia, 2016 Valgetähe IV klassi teenetemärgi, 2016 «Selge Kõneleja» auhinna, 2017 teatriliidu meespeaosatäitja auhinna ning 2021. aastal Raadioteatri näitlejaauhinna.