„Lapsevanem võib lapse suhtes astuda väärkohtlemise rolli erinevatel põhjustel. Üks on kindlasti see, et puuduvad pedagoogilised teadmised – näiteks see, kuidas lapse sisemist motivatsiooni spordis tekitada ja seda hoida. Teiseks on kindlasti rahaline pool. Sportlaselt, kellel on füüsilised eeldused midagi saavutada, võetakse viimast, sest see annab sissetuleku ja rahanumbrid silme ees unustatakse ära, et tegelikult ei ole sportlane lihtsalt teenimise vahend, vaid samasuguse hingega inimene nagu kõik teised,“ rääkis Eesti antidopingu ja spordieetika sihtasutuse (EADSE) sporditurvalisuse koordinaator Ilona Kivisik.

Viimastel aastatel on spordisüsteemis aset leidnud väärkohtlemise juhtumid üha rohkem avalikkusesse jõudnud, osutades niimoodi varasemalt vähe tähelepanu saanud probleemi tegelikule tõsidusele. Esimesed sammud olukorra parandamiseks on siiski astutud.

„Teema on tõsine, sest arvestada tuleb ka sellega, et mingi osa juhtumeid jääb teistele teadmata. Kannatanutel on ju raske juhtunust rääkida,“ tõdes Eesti antidopingu ja spordieetika sihtasutuse (EADSE) sporditurvalisuse koordinaator Ilona Kivisik. Põhjuseid, miks ohvrid ei räägi, on tema sõnul mitmeid.

„Näiteks kardetakse, et keegi neid niikuinii ei usu või siis hakatakse neid peale avalikustamist veelgi rohkem kiusama, ahistama, ignoreerima või muud sellist,“ selgitas ta. „Lisaks on juhtumite lahkamisel ilmnenud ka spordiorganisatsiooni siseste reeglite puudumist. See tähendab, et kasutusele pole võetud meetmeid väärkohtlemise ennetamiseks, juhtumite lahendamiseks ja kannatanute toetamiseks.“

Kivisiku mainitud kartusi toetavad paraku ka avalikkuse ette jõudnud lood, mille tagajärjel kannatanud sageli nii avaliku laimamise kui koguni kohtusse andmiseni välja sisuliselt taasohvristatakse.

Treener andis mainekahju pärast kohtusse

Nii näiteks kaitses Eesti inimõiguste keskus noort sportlast Miiat, kelle andis kohtusse tema koolis töötav treener. See toimus väidetava mainekahju tekitamise tõttu pärast seda, kui sportlane enda ahistamiskogemust koolijuhatajaga jagas. Miia rääkis koolijuhile, kuidas ühise autosõidu käigus treener talle füüsiliselt lähenes – pani käe põlvele ja hakkas seda ülespoole liigutama vaatamata Miia palvetele lõpetada. Treener ise eitab oma tegu ja esitatud hagis seisab, et Miia peab ümber lükkama ebaõige faktiväite ning mainekahju rahas hüvitama.

Palju kõneainet on tekitanud ka vigursuusatamise maailmameistri Kelly Sildaru avalikud paljastused treenerist isa Tõnis Sildaru kohta, kes sai väärkohtlemise ja vara omandamise süüdistusega ka kohtusse antud. Sildarudega aastaid koostööd teinud füsioterapeut Sirli Hinni sõnul läks asi selgelt üle piiri, kui operatsiooni järel sundis isa noort suusatajat enne piisavat paranemist liiga palju treenima. Kalle Muuli kirja pandud elulooraamatus räägib Kelly Sildaru oma kogemusest lähemalt, paljastades olukorra, kus temast kujunes edukas sportlane pigem autoritaarse isa kui omaenda initsiatiivi alusel.

„Lapsevanem võib lapse suhtes astuda väärkohtlemise rolli erinevatel põhjustel,“ kommenteeris Sildaru juhtumit sporditurvalisuse koordinaator Ilona Kivisik. „Üks on kindlasti see, et puuduvad pedagoogilised teadmised – näiteks see, kuidas lapse sisemist motivatsiooni spordis tekitada ja seda hoida. Teiseks on kindlasti rahaline pool. Sportlaselt, kellel on füüsilised eeldused midagi saavutada, võetakse viimast, sest see annab sissetuleku. Rahanumbrid silme ees unustatakse aga ära, et tegelikult ei ole sportlane lihtsalt teenimise vahend, vaid samasuguse hingega inimene nagu kõik teised.“

Kivisiku sõnul valitseb treeneri ja sportlase vahel võimusuhe. „See tähendab, et juba eos on treeneril suurem võimalus sportlase usaldust kuritarvitada,“ nentis sporditurvalisuse koordinaator. „Kui aga treeneriks on lapsevanem, siis seda enam võib see olla suurem ohukoht, sest lapsevanemad arvavad tihti, et neil on lapse üle sajaprotsendiline otsustusõigus. Ära võidakse unustada, et vanemate suurim kohustus on tagada lapse heaolu ja areng turvalises keskkonnas, kus ei ole kohta mistahes väärkohtlemisele. Õigused ja kohustused käivad käsikäes.“

Üha rohkem tegeletakse väärkohtlemise ennetamisega

Kuna spordis aset leidva väärkohtlemise lugusid on viimastel aastatel meediasse jõudnud üha enam, siis on spordiliidud üle Tallinna, Harjumaa ja Eesti olukorra parandamisega ka üha tõsisemalt tegelema hakanud. „Kuna väärkohtlemine nii sõnas kui teos on viimastel aastatel avalikkusele rohkem “pildis” olnud, siis oleme meiegi arvamusel, et nimetatud teema teadvustamisega tuleb aktiivselt tegutseda,“ kinnitas Tallinna spordiliidu juhatuse liige Catrin Ott. Oluline pole Otti sõnul mitte ainult tagajärgedega tegelemine, aga eeskätt just ennetamise faas.

Esmased sammud spordis aset leidva väärkohtlemise ennetamiseks on Tallinna spordiliit ka astunud. „Oleme koostöös EADSEga korraldanud Tallinnas, Pärnus ja Tartus väärkohtlemise alaseid koolitusi spordiklubide juhtidele ja treeneritele spordiprojekti “Siin me oleme” raames,“ kinnitas Ott. „Sarnaseid koolitusi oleksime valmis korraldama ka lapsevanematele ja lastele.“

Otti sõnul on probleemi teadvustamise võimalus spordiklubides sageli isegi suurem kui näiteks kooli tingimustes. „Spordiklubid on enamasti kogukonnad, kus lapsed ja täiskasvanud tihedalt suhtlevad ning igapäevaelu üle arutlevad. See omakorda annab hea võimaluse probleemist rääkida ning ennetustööga tegeleda,“ selgitas ta. Ühtlasi tegi Ott üleskutse koole ja spordiklubisid väärkohtlemise valdkonnas senisest suuremat koostööd tegema.

Ka sotsiaalkindlustusametist mööndi, et kuigi teadlikkus spordisisesest väärkohtlemisest ja selle märkamisest ning abisaamise võimalustest võiks olla suurem, siis on esimesed tegevused olukorra parandamiseks juba ellu kutsutud.

„Turvalise spordi ja väärkohtlemise ennetamise eestvedajaks on meil Eesti Antidopingu ja Spordieetika Sihtasutus,“ rääkis SKA laste heaolu ennetustalituse juhataja Mari-Liis Mänd. „Kindlasti aitab väärkohtlemise ära hoidmisel spordis kaasa suurem teadlikkus nii laste enda, sporditöötajate kui ka vanemate hulgas. Teadlikkust tuleb suurendada selles osas, milline on sobimatu suhtumine ning käitumine laste ja noorte osas. Samuti sellest, millised võivad olla spordi harrastamisega kaasneda võivad ohud.“

Enam ei peeta treeneri poolset karjumist normaalseks

EADSE sporditurvalisuse koordinaatorile Ilona Kivisikule teeb samuti headmeelt, et Eesti spordimaailmas on suurenemas teadlikkus väärkohtlemise probleemist kui sellisest. „Tänu sellele saame astuda ka samme väärkohtlemise ennetamiseks ja selle vastu võitlemiseks,“ rääkis Kivisik, kelle sõnul on mitmed spordiorganisatsioonid võtnud vastu oma sisemise kodukorra, mis aitab ennetada väärkohtlemist. Samuti julgustatakse sportlasi ja treenereid ning teisi osalejaid teatama võimalikest väärkohtlemise juhtumitest.

„Oleme spordiorganisatsioonidele ette valmistanud käitumisjuhendi ja töötanud välja kodukorra näidise, mis hõlmab endas detailsemaid juhiseid, kuidas käituda. Läbi selle saame ära hoida erinevat liiki väärkohtlemist Eesti spordis,“ rääkis Ilona Kivisik. „Kodukorra välja töötamisel võtsime arvesse spordis esinevaid ohukohti, seniseid uuringuid ja ka Eestis toimunud reaalseid juhtumeid.“

Kivisiku sõnul on mitmed spordiorganisatsioonid oma treeneritele ja teistele spordis osalejatele juba sporditurvalisuse koolitusi tellinud. „Spordis on äärmiselt oluline, et kõik spordiga seotud isikud – nii sportlased, lapsevanemad, treenerid, organisatsioonid, fännid kui kõik teisedki asjaosalised – mõistaksid väärkohtlemise tõsidust,“ kinnitas Kivisik. „Vaid üheskoos saame luua turvalise, toetava, üksteist austava spordikeskkonna, kus saavad areneda spordis osalejate füüsilised, vaimsed, sotsiaalsed ja emotsionaalsed oskused.“

Kivisik juhtis tähelepanu ka sellele, kuidas veel kakskümmend viis aastat tagasi peeti normaalseks seda, kui treener karjub ja solvab sportlast tema eksimuse puhul. „Tänases kultuuriruumis ei ole selline käitumine aga kuidagi aktsepteeritav. Sama kehtib füüsilise väärkohtlemise osas,“ tõdes ta. „Kui näiteks tehnilise elemendi soorituse juures kasutati kunagi sportlast alandavat füüsilist jõudu, siis tänaseks päevaks on see lubamatu.“

Sporditurvalisuse koordinaator juhtis tähelepanu ka lapsevanemate rolli olulisusele. „Ka lapsevanemad peavad üle vaatama enda tegevused, et nad poleks vaikivateks kõrvalseisjateks või ei satuks ise enese teadmata väärkohtleja rolli, uskudes teadmatusest, et teeb oma lapsele head, survestades teda tegelema spordialaga, mis lapsele tegelikult ei meeldi. Need on vaid üksikud näited sellest, kuidas lapsevanem saaks olukorda oma sekkumise ja teadlikkusega parandada.“

Mida probleemide korral teha?

Abivajavast lapsest tuleb teada anda:

• Helistades ööpäevaringsele lasteabi telefonile 116 111, võtta ühendust lasteabi.ee veebivestluse kaudu või meili teel info@lasteabi.ee
• Võtta ühendust kohaliku lastekaitsetöötajaga

Kuriteo, vägivalla või kriisisündmuse puhul saab abi:

• 116 006 ‒ sotsiaalkindlustusameti ohvriabi kriisitelefon, mis pakub kriisinõustamist ööpäevaringselt. Välismaalt helistades +372 614 7393.
• 116 123 ‒ sotsiaalkindlustusameti emotsionaalse toe ja hingehoiu telefon. Nõustajad pakuvad emotsionaalset tuge iga päev ajavahemikul kell 10–24 ning hingehoidjad on samal liinil kättesaadavad kell 16–24. Helistamine on tasuta ning tuge saab mõlema teenuse puhul nii eesti, vene kui ka inglise keeles.
• palunabi.ee ‒ sotsiaalkindlustusameti ohvriabi veebileht, kust saab nõu mh tekstivestluses.
• 660 6077 – sotsiaalkindlustusameti vägivallast loobumise tugiliin.
• Piirkondlikud ohvriabitöötajate kontaktid: Ohvriabi | Sotsiaalkindlustusamet. Ohvriabitöötajad oskavad soovitada inimese vajadustest lähtuvat sobivaimat abi, sh on võimalik teatud juhtudel saada tasuta traumast taastumist toetavat vaimse tervise abi.
• Hädaohu korral tuleb helistada hädaabinumbril 112