Kuigi tänasest peab poodides jm kohustuslikus korras maski kandma, on puudu tuhandeid eesliinivõitlejaid, kes selle nõude täitmist jälgima peaksid – ehk siis müüjaid ja turvatöötajaid. See seab kaubandusettevõtjad lihtsa valiku ette: kas hakata rohkem tasu maksma või jääb nakatumisoht neis kohtades jätkuvalt suureks. Maskikohustuse täitmise kontrollijaid lihtsalt ei jätku.

Vastavalt valitsuse korraldusele peavad poodides ja teeninduses nende ettevõtete endi töötajad valvama selle üle, et kliendid seal maske kannaksid. Ilma maskita inimesi müügi- või teenindusaladele sellest nädalast enam lubada ei tohi. Lisaks tuleb nendes ruumides tagada inimeste hajutatus. See lisatöö maksab ning on energia kõrval veel üks poodides-teenindustes hindu tõstev tegur. Kuid parata pole midagi. Kui ühiskond Läti kombel lukustada tuleb, kujuneb selle hind meile kõigile märksa kallimaks.

Juba mõned päevad enne valitsuse korraldusi otsustasid kaupmeeste liitu kuuluvad poeketid, et maskikohustus tuleb kehtestada igaühe endi sisekorra reeglitega. “Olukord on taas kriitiline ja piirangute järgimise tagamiseks ei piisa vaid riigi ressursist,” põhjendas liidu kõneisik Nele Peil eelmisel nädalal, miks kaubandusketid otsustasid ise juba varem tegutsema asuda. Seega kehtestub maskinõue topelt: nii valitsuse nõude kui ka poodide endi otsusega.

Juba eelmise kevade koroonalaine ajal oli näha, kes kõige rohkem seoses maskikohustusega vatti hakkavad saama: müüjad ja turvamehed. Praeguse koroonalaine edasist kulgu hakkab lisaks medõdede puudusele kõige enam kujundama ka nende kahe elukutse esindajate süvenev nappus. Kauplusekettides on üha enam panustatud iseteeninduskassadele. Need aga klientide maskikandmise üle ei valva. Nõnda tuleb tõdeda, et meie elu ja tervis sõltuvad paljuski väiksepalgalistest inimestest, kes koroonavastase võitluse rinnet püsti peavad hoidma.

Iseteeninduskassa inimest ei asenda

Kui kaupmeeste liit tõdeb optimistlikult, et 95% kundedest kandis eelmise eneseregulatsiooni ajal kevadel poodides maski, siis mainimata jääb see 5%, kes juba toona peavalu tekitas. Kevadel jõudsid sotsiaalmeediasse mitmed videod konfliktidest turvameeste ja maskist keeldunud klientide vahel.

Üks väikeettevõtja, endine kaitseväelane, kelle turvamehed kevadel maskist keeldumise tõttu turvaruumi tassisid ja kellel seda “sündmust” ka filmida õnnestus, on nüüdseks leebunud.

“Kui mõni kaubanduskeskus ei taha minu raha, siis ma lihtsalt ei lähe sinna,” räägib ta põgusas usutluses enda uuest taktikast. “Vägivald, mida minu kallal rakendati, polnud õigustatud,” väidab mees kevadise intsidendi kohta. Oma skepsisest maskide suhtes pole ta aga loobunud ja edaspidi lubab kasutada vaid e-kaupluste teenuseid. Igati mõistlik otsus, võiks siia juurde lisada. Sedasama kutsub kõiki maskivastaseid tegema ka kaupmeeste liit.

Ühes võib olla kindel: turvatöötaja elukutsele taolised intsidendid populaarsust juurde ei loo.
“Põhilised kulud, mida maskikandmise nõue kaubandusettevõtjatele juurde toob, seisnevad turvateenustes ja tasuta maskide jagamises,” möönab kaupmeeste liidu esindaja Nele Peil. Nädala algusest kehtestatud maskinõue tähendab muuhulgas, et iga kaubanduskeskusesse sissepääsu juures peaks valvama turvamees. Reaalelus pole nii palju turvamehi ühekorraga juurde leida võimalik.

Ehitusel makstakse rohkem

“Kliendid (kauplused) on turvameeste nappuses ise süüdi,” sõnab turvaettevõtja, kes oma nime lehes näha ei taha. “Sellise teenustasu eest, nagu kauplused meile maksavad, ei ole võimalik inimesi tööle saada. Selle raha eest lihtsalt naerdakse välja. Kui vead lihttöölisena ehitusel liiva, makstakse 10 eurot tunnis kätte. Kui valad näiteks betoonelemente, siis 15. Kui turvateenistuses 4,50-5 eurot tunnis kätte saab, on väga hästi. Teisalt on turvakulu poodidele piisavalt suur, mille pealt kokku hoida. Nõnda siis ongi turvatöö kujunenud selliseks… pensionäride ametiks.”

Ka turvaettevõtete liidu tegevjuht Andre Lilleleht möönab, et olukord on hapu: “Täna valitseb olukord, kus isegi juhul, kui ollakse nõus väga palju maksma, on turvatöötajaid väga keeruline leida. Turvatöötajat koolitatakse kaks-kolm kuud. Esmaõpe, põhiõpe. Covidi perioodil, kui osa kauplusi kinni oli, vähenes turvatöötajate arv järsult. Ja kui tööturg käitub nii, et päevapealt olgu nad uuesti olla, siis neid ei ole tõepoolest võimalik niimoodi riiulist võtta.”

Viking Security mehitatud valve valdkonna juhi Juhan Aia sõnul tähendab maskikontroll ikkagi lisatööd ja selles osas sõlmitakse kaubandusettevõtetega eraldi kokkulepped.
“Maskikontrolli osas valitseb palgasurve ja kindlasti tahetakse selle lisatöö eest raha juurde saada,” lausub Aia. “Näiteks monitoride jälgimine poevarguste vältimiseks on kindlasti psüühiliselt lihtsam, kui üha uuesti ja uuesti inimestele maskikandmise vajalikkuse selgitamine, mis kujuneb ikkagi üsna kurnavaks.”

Aia sõnul võeti kevadise laine ajal kaadripuuduse leevendamiseks ametisse esmase, 16-tunnise koolituse läbinuid, mis on eeldus, et tohib üldse turvaalal tegutseda. Nüüd eelistavad poed aga lõpuni koolitatud turvamehi, kes siis, vorm seljas, rahva seas tööd teeksid.

Kui Leedus oli üks maskivastane hiljuti turvameest suisa tulistanud, siis meil pole asi õnneks kähmlustest kaugemale arenenud. Ainus turvamehe relv poes on hea sõna. Vastavalt kaupluse sisekorra eeskirjale peaks ta maskita ostlejale maski ulatama, ja kui too keeldub seda ette panemast, peaks turvamees tal paluma lahkuda. Edasine sõltub sellest, kas tegemist on lihtsalt lohaka inimese või põhimõttelise tülinorijaga. Lahkumisest keeldujale kutsutakse tavaliselt politsei. Eelmisel kevadel olid levinud “võitlusvahendiks” ka turvameeste kokkulepped kassapidajatega, et nood maskita kliente ei teenindaks. See tähendab, et üks alamakstud “piksevarras” asendub teisega.

Kindlasti ei ole koroonaviiruse kriis muutnud populaarsemaks lisaks turvamehe elukutsele poemüüja oma. Kui turvaettevõtted vähemalt püüavad tasu tõsta selle kaudu, et “räägivad välja” eraldi lepinguid, siis poemüüjad on märksa kurvemas seisus. Mitte mingeid boonuseid pole maskikontrolliga lisanduv töökoormus seni ju juurde toonud. Vähemalt praeguse seisuga pole teada, et edaspidigi tooks.

2000 poetöötajat puudu

Kui helistan Eesti teenindus- ja kaubandustöötajate ametiühingu esimehele Elle Pütsepale, on ta just lõpetanud hirmkalli kütuse tankimise autosse, et sõita palgaläbirääkimistele tööandjate esindajatega. “Üle kogu Eesti on pidevalt puudu kaks tuhat kaubandustöötajat,” ütleb Pütsepp, lisades, et neid võib lihtsustatult nimetada ka poemüüjateks. Praegu nõuab ametiühing seoses uue kollektiivlepingu sõlmimisega Kaubamaja grupilt ja Prismalt 10% palgatõusu. “Plaan on esitada selline nõue kogu haru tasandil ka kaupmeeste liidule. Mitte mingeid lisatasusid seoses maskinõudega keerulisemaks muutuva tööga muidugi ei maksta.”

Paari tuhande puudu oleva poemüüja taustal otsib mõni poekett endale mitte lihtsalt kaadrit, vaid kandidaat peab olema veel ka – kui töökuulutust tsiteerida – “särava naeratusega hea suhtleja, kes teeb oma tööd südame ja kirega”. “Kõik lisakohutused, mis seoses Covidiga tekivad, on jäetud ainuüksi töötajate kanda,” nendib Pütsepp napilt.
Eesti kaubandusettevõtjad on pannud kihama Saksa poeketi Lidli lubadus pakkuda igale täistööajaga poetöötajale enam kui 1000-eurost ehk sektori keskmisest 25% kõrgemat kuupalka. Teisalt, kui arvestada, et Saksa kett neelaks 800 inimest, süvendab see teistes poodides tööjõupõuda veelgi.

Kas ehk peaks valitsus hakkama kaupmeestele poe- ja turvatöötajate palgakulu kompenseerima, et maskikandmise nõudest ja selle kontrollist ei kujuneks reaalsuses vaid ilus deklaratsioon? Ilmselt ei neelaks avalikkus seda iialgi alla – taustal, kus kasvõi Selverite käive kasvas kolmandas kvartalis 5,9%, 142,5 miljoni euroni ja puhaskasum 77,4% võrra 7,8 miljoni euroni.

Kui esimese koroonalaine ajal suurenes töötus järsult, siis nüüd on olukord seega hoopis teistsugune. Eelmise kriisi üks märksõnu – tööpuudus – on asendunud tööjõupuudusega.
“Kodumaal pole tööjõudu kusagilt juurde tulemas,” tõdeb majandusteadlane Rainer Kattel, et võõrtööjõud oleks ainus väljapääs.

Töötukassa andmetel on lisaks kaubandustöötajatele ja turvameestele hädasti tarvis igasuguseid oskustöölisi ja muidugi hooldajaid. Nõnda ei jõua me siin Eestis ilmselt kunagi Itaalia variandini, kus inimeselt saaks epideemia piiramiseks nõuda väljaspool kodu ehk töökohal töötamiseks vaktsineerimistõendit. Tööjõupõud – eriti just vähem makstud ametites – muutuks siis juba katastroofiliseks.
Kuid olukord pole kiita ka paremini tasustatud erialadel, nagu kasvõi trükkalitel.

Tööjõupuudus on totaalne

“Sunnimeetodit (vaktsineerimise osas) pole kindlasti võimalik kiirustades rakendada, sest valitseb tööjõupuudus,” arvab trüki- ja pakenditööstuse liidu juhatuse liige Katre Savi. “Püüame ikkagi töökohtadel teisi riske maandada maskikandmise ja ja ventilatsiooniga. Ka töötatakse tingimustes, kus seadmeid on ruumis rohkem kui inimesi.”
“Eestis valitsev tööjõupuudus on tõepoolest totaalne,” võtab majanduses valitseva olukorra samamoodi kokku mööblitööstur Jaak Nigul. “Koroonakriis pole veel põhjustanud tööjõu ümberpaiknemist majutusest, toitlustusest ja meelelahutusest töötlevasse tööstusesse, rääkimata siis haiglatest, kus vajatakse spetsiifilisi oskusi.”

Nigul kutsub samas üles riigiaparaati kärpima. “Valitsussektori mitukümmend tuhat mittevajalikku ametikohta on majandusele pikas perspektiivis suurem piirang kui Covid, sest laiskust ei saa ka vaktsineerimisega ravida.”
Maskikohustuse kehtestamise kiidab Nigul tingimusteta heaks. Teisalt on kaubandustöötajate põuda arvestades nende endi vaktsineeritusele läbi sõrmede vaadatud – ehk teisisõnu, valdavalt pole seda nõutud. Samas külastavad ühte toidupoodi päevas tuhanded ja tuhanded.

“Pidevate inimkontaktidega töökohtades polegi muud toimivat lahendust kui vaktsineerimine ja distsipliin,” arvab Nigul, et teatud elualade puhul tuleb siiski sundvaktsineerimine kehtestada. “Maskide kandmist saab küll nõuda, kuid tihti seda nõuet ignoreeritakse, või kantakse maski valesti, kui piisavalt ei kontrollita.” Tema sõnum viirusega võitlemiseks on lihtne: rohkem kõvemat kätt.

MAJANDUSTEADLANE: Ettevõtted peaksid kriisi taustal rohkem maksu maksma

Majandusteadlase Rainer Katteli sõnul on valitsuse otsus kärpida elektrihinna alandamiseks võrgutasu hea, kuid läheneda tuleks pikema vaatega ning panna muuhulgas ettevõtted rohkem makse maksma. Teisisõnu on ettevõtjate rahak-oti panus liiga väike nii seoses koroonakriisiga toimetulekul kui ka laiemalt.

Praeguse järjekordse koroonalaine taustal tuleks Katteli arvates rohkem maksustada just ettevõtteid. “Ettevõtlusmaks oleks valitsusel suurepärane võimalus maksubaasi laiendada,” ütleb ta. “Keskerakond seda ilmselt ka tahaks, aga Reformierakond sellega kaasa ei läheks.”

Katteli sõnul on valitsuse otsus kulutada 100 mln eurot inimeste jaoks võrgutasu kompenseerimiseks hea, et elektrihinna tõusu pisutki heastada. Kuid tema sõnul vajame tulevikku suunatud poliitikat, mitte vaid ühekordset toetust. Ettevõtte tulumaksu laialdasema kehtestamise kasuks räägivad Katteli arvates mitmed argumendid. Praegust aega iseloomustavad kahtlemata kiire majanduskasv ja kasvav inflatsioon. Kui ettevõtted tasuksid rohkem makse, jääks nende kasum väiksemaks, mis vähendaks inflatsiooni. Teisalt suureneksid valitsuse võimalused tõsta töötasu õpetajatel, päästjatel jt.

Riigikogu juures tegutseva arenguseire keskuse lühiraport kinnitab samuti, et Eesti ettevõtete tulumaksukoormus on Baltimaade kõrgeim, kuid Euroopa Liidu madalamate seas. 2019. aastal moodustas ettevõtte tulumaks 5,5% Eesti riigieelarvest (Euroopa Liidu keskmine 6,9%) ja ulatus 1,8%-ni SKT-st (Euroopa Liidu keskmine 2,8%). 2020. aastal laekus Eestis ettevõtete tulumaksust riigieelarvesse 450 miljonit eurot. Eestis kuulub ettevõtete tulumaksu alla dividendide tulumaks, krediidiasutuste avansiline tulumaks ja erisoodustuste tulumaks. Samas kui palk on meil täielikult maksustatud, siis tulumaksu peab maksma vaid firmast välja võetavalt tulult.