Laulja ja helilooja Janika Sillamaa räägib, kuidas ta esimese Eesti lauljana Eurovisioni lavale jõudis ja miks Jaak Joalaga tülli läks ning mida on õppinud suurtelt lavastajatelt nagu Georg Malvius. Millised on üldse need sündmused ja hoiakud, mis tema elukäiku tegelikult mõjutanud on ning miks teda enam kontserdituuridel ei näe.

Mais möödus 30 aastat päevast, mil Eesti laulja esimest korda Eurovisioni lavale astus. Janika Sillamaa nimi ja Eesti esmakordne osavõtt lauluvõistlusest kuuluvad lahutamatult kokku ja on saanud omamoodi legendiks. Legendiks, millesse kuulub loomulikult ka Andres Valkoneni laul „Muretut meelt ja südametuld“ Leelo Tungla sõnadele. Publik oli tookord heldinud 17-aastasest Janikast, kes oma siirusega eristus nii mõnestki peensusteni lihvitud artistist.

Tänaseks on elu Janikat lihvinud ja karastanud ning toonud kaasa nii head kui ka halba tema loometeel. Ehk siis kõike seda, mis vormib ühest inimesest värvika ja elutarga looja.

Kui taastad oma mälus 1993. aasta kevad-talvised sündmused, siis kuidas läks nii, et just sind Eurovisionile saadeti?

See oli üks suur kokkusattumuste jada, mis hakkas peale sellest, et Westholmi gümnaasiumis oli mul probleeme keemiaga ja ma sain aru, et ega ma seal 12. klassi ei lõpeta. Seega pidin minema kusagile mujale. Hakkasin siis mõtlema, millised on võimalused, kui natuke osata laulda ja tantsida. Läksime pinginaaber Evelin Samueliga Otsa kooli katsetele, saime sisse ja sealt saidki edasised sündmused hoo sisse. Kõik läks nii kohutava kiirusega! Jaak Joala võttis meid oma õpilaseks, siis tuli Tim Rice`i ja Andrew Lloyd Webberi „Jeesus Kristus superstaar“. See oli rokkooper ja sellise žanrina esmakordselt Eestis. Seda hakkas lavastama Neeme Kuningas, kellega olin varemgi koostööd teinud ja Maarja-Magdaleena rolli valis ta paljude hulgast välja mind. Sel ajal tõusis päevakorda ka Eesti saatmine Eurovisionile ja oli inimesi, kes nägid Eesti esindajana mind. Nii läkski – septembris läksin kooli ja jaanuaris laulsin Eesti Eurovisioni eelvoorus üksinda neid kõiki lugusid, mis kandideerisid suurele võistlusele.

Kuigi laulust „Muretut meelt ja südametuld“ ei saanud maailmahitti, on see võrratult ilus lugu, mis heliseb kõrvus just sinu esituses. Oli see sinu jaoks üks elu tähetunde?

Ma ei ole päris kindel. Vahel mõtlen, et see oli vist natuke liiga vara. Ma olin ju 17. Ja olgu öeldud, et selle laulu pärast me läksime Jaak Joalaga tülli, kuna kõigi eelduste kohaselt oleks pidanud võitma „Lootus“. Mõlemad Valkoneni lood. Aga minu enda sümpaatia kuulus „Muretut meelt…“ laulule. Joala pärast karjus mu peale kuna ma olevat meelega teinud nii, et see lugu võidaks. Aga südant ei saa sundida ja küllap see lihtsalt paistis mu esitusest välja, kui palju see laul mind kõnetas. Seitsmeteistaastane on ikkagi veel nii palju laps, et on aru saada, mida ta armastab ja mida mitte. Ja ma olin ka väga vahetu. Uskusin väga paljusid asju. Isegi vist jõuluvana. Olen, muidugi ka täna, olgu või idealistlikult, veendunud, et muusikaliselt parim lugu peab võitma, mitte parim müügilugu.

Kogu see suur projekt sisaldas endas nii meeldivat kui ka ebameeldivat ja mõlemaga tuli toime tulla. Mis oli see, mis tiivustas ja rõõmu pakkus, lisaks sellele, et said selle ilusa laulu seal esitada?

Mäed! Kui ma tulin Ljubljanast tagasi ja sellist avalikku peksmist oli palju, siis ma alati kinnitasin endale, et ma vähemalt nägin mägesid, päris mägesid, lumiste tippudega mägesid. Hoidsin sellest mälestusest kramplikult kinni. Ja seal olid mõned tõeliselt toredad inimesed. Ma ei osanud sel ajal ühtegi keelt nii palju, et ma oleks saanud kellegagi väga väljastpoolt suhelda, aga nii palju, kui seda võimalust oli, siis kohtasin seal väga vahvaid tegelasi. Kusjuures – mitte niivõrd artistid, kuivõrd just need inimesed, kes seal ümber abiks olid. Artiste turvati ja neid ei lastud omavahel eriti palju kokku ja kõige rohkem turvatud artist olin muidugi mina ise. Mul oli meeste ring ümber, Joala oleks üldse mind ära lukustanud.

On midagi, mis sind tänase Eurovisioni puhul üllatab?

Mul oli väga kahju, kui kadus ära riigikeele nõue. Niipea kui sa lähed inglise või  prantsuse keele peale üle, siis see muusika keel muutub automaatselt anonüümseks. Vaat sellest on mul kahju, et see anonüümsus on tekkinud ja kõige rohkem oli mul kahju, et mingist hetkest hakkasid võitma totaalselt anonüümsed lood. Ja siis ühel hetkel hakkas midagi muutuma. Kui järsku tuli ja võitis Soome rokibänd Lordi. Ta murdis tabusid, müüti, et lugu peab olema täpselt niisugune. Lordi esinemine oli üks suur protest ja minu meelest pärast seda on hakanud hästi palju paremaks minema. Praegu on tulnud ju mõned väga toredad lood. Ja ka Eesti laulu puhul meeldis mulle omal ajal ja meeldib siiamaani, et me valime parimat eesti lugu, mitte Eurovisiooni lugu. Me valime parima loo, mis meil siin kohapeal on ja saadame siis selle Eestit esindama. See küll hakkab natuke käest ära minema, aga mulle meeldiks ikkagi see kontseptsioon, et me valime Eesti lugu ja esindame ennast.

Kui palju küpsemana sa Eurovisioni möllust isiksusena väljusid?

Ma ei oska aastate tagant öelda, mida tegi Eurovisioon. Ma arvan, et minu jaoks oli palju rohkem elumuutev sündmus „Jeesus Kristus superstaar“ Linnahalli laval. Suur roll koos professionaalsete muusikutega meeletult suures muusikalis oli väga oluline tähis minu teekonnal. Maarja-Magdaleena roll oli minu jaoks ääretult oluline. Oli aeg, et ka eesti publik saaks aimu, milliseid kõrgtasemel muusikale maailmas tehakse. Ja et suurepärane etendus ei tähenda mingil juhul lihtsakoelist meelelahutust. Arvan, et üks müüdimurdja oli kindlasti „West Side story“, mille muusikas ei ole midagi lihtsat, olles ise seda teinud, mängides Anitat viiskümmend etendust. Mingist hetkest hakkas tekkima väga palju muusikale, mis on tegelikult oma olemuselt väga keerulised, komplitseeritud.

Oled teinud koostööd üliproduktiivse muusikalilavastaja Georg Malviusega. Mida tema kohta ütled?

Ma olen väga palju temaga koostööd teinud. Oleme hästi läbi saanud, siiamaani saadame sünnipäeva tervitusi. Ta on kõige rohkem mind lavastanud lavastaja üldse, olen tema tükkides palju mänginud. Ega me kumbki mingid kerged tüübid ei ole ja meil ei ole alati sada protsenti sama nägemus kunstilisest tervikust. Aga tema töömeetodid olen ma üle võtnud. Eesti muusikamaastikul tuli ta välja millegi totaalselt uuega, alates sellest, et oli kõigepealt väga punktuaalne. Tema oli see muusikali lavastaja, kellel tükk oli nädal aega enne esietendust valmis nii, et publiku võis saali lasta. Mitte nii, et ehk kolmanda etendusega loksub paika … Malviusel olid kõik kavad valmis ja läbimõeldud. Tema ei hakanud kunagi nii lavastama, et vaatame, mis saab. Ta teadis väga täpselt, mida tahab. Kust trepist, mismoodi ja kui sa tegid midagi teistmoodi, siis tuli see tema stamplause „You destroy my picture!“ (sa lõhud mu maali).

Samas tema tööeetika mulle väga meeldis. Näiteks ta lõhkus ära hierarhilised piirid, mis olid meie teatris tugevalt juurdunud. Georg võttis kord esimeses proovis trupi kokku ja ütles, et on kuulnud, et tehnilise personaliga käitutakse kahetsusväärselt ebaviisakalt. Ta rõhutas, et need on kõik inimesed, kes annavad oma panuse ühisesse eesmärki ja mingist teretamata jätmisest või muul viisil ignoreerimisest ei taha lavastaja midagi kuulda. Ja see oli tohutult südamlik, nii et isegi tema viha oli südamlik. Ma arvan, et me kõik õppisime sellest palju. Minu lavakunstikooli kursusejuhendajal, Ingo Normetil, oli muide täpselt sama mentaliteet. Väga pikalt eksisteeris meil provintsilik suhtumine, et näiteks lavatööline nüüd küll Ita Everi kõrvale ei istu. Georg Malvius, kes on pärit võrdsust hindavast Rootsit, ühelt poolt ja meie edumeelne Ingo teiselt poolt – arvan, et nemad olid käivitavaks jõuks sellises positiivses muutumise protsessis. Olen sellest mõlemaga palju rääkinud.

Erakordne töövõime on teinud sinust silmapaistva muusiku ja pedagoogi ning mulle tundub, et sinu elukäik on liikunud niimoodi väga tõusvas joones. Kas vahepeal on olnud ka langusi, mille ületamine on hetketi käinud üle jõu?

Selleks oli kindlasti suurelt lavalt kõrvalejäämine. Seal oli väga suur osa minu enda otsusel. Muusikaliga mingis mõttes lõpparve tegemine … Midagi teen, aga väga vähe. Need on kõik olnud sellised valikud, mis elu on mulle pannud. Suurelt lavalt kõrvalejäämise otsus ei tulnud kergelt, sest ma sain aru, et praegustele ootustele ma ennast kohaldada ei taha, sest seal ei ole enam mind. Aga kui mind ei võeta sellisena nagu ma olen, siis ma ei taha seda asja teha. Ja siis ma otsustasin, et ma teen kusagil mujal, kirjutan kellelegi teisele ja teen nii, nagu ikka teen.

Mis need praegused ootused siis on, millele sa enda arvates ei vastanud?

Alati kui rääkida mõne produtsendiga, siis kõigepealt küsitakse: missugune on sinu nišš või kuhu sa kuulud. Mind ei ole võimalik paigutada kuhugi. Ma olen ise proovinud. Sooloplaat, mis ma tegin ja see muusika, mida ma kirjutan, on kõik väga teatraalne. Hoolimata sellest, et kirjutan keeruliselt seda muusikat. Ise ei saa küll aru, aga teised ütlevad, ka Virgo Sillamaa. Ühesõnaga – kui žanrina ei ole see kuhugi paigutatav, siis on seda väga raske millegagi siduda. Veel pead sa siin Eestis kuuluma mingisse gruppi nagu ka väike Eesti ise peab kuulma Euroliitu, et hakkama saada. Meil on ka muusikutel alaliidud – on džässi ja roki oma ja siis nad teevad festivale koos. Seal on mingi ühine nimetaja, ühine publik. Meil ei ole niimoodi, et sa teed suure töö ära, käid Tallinnas, Tartus, Pärnus kui väga populaarne olla, võib-olla ka Paides ja Narvas, kui suudad vene keeles vahele rääkida. Aga selle ettevalmistamine on ju meeletu töö ja meeletu raha, nii et selles mõttes olin ma lõpuks seisus, kus sain aru, et oma kodu enam osta ei saa. Peab valikuid tegema.

Tuure sa siis enam ei tee? Arvan, et oleks inimesi, kes oleksid huvitatud sind kuulama-nägema.

Mul ei ole hetkel lihtsalt sellist aega, et võtaks kätte ja hakkaks tegema. Kui tuleb see inimene, kes ütleb, et ta korraldab kõik ja mina võin tegeleda ainult muusikaga … Ma olen võimeline kokku panema bändi, vennal on stuudio, ma võin kõik ära teha, välja arvatud müümine. See on kõige hullem koht, sest majanduslik mõtlemine ja matemaatika ei tule mul hästi välja ning ma isegi ei ürita enam. Kui ma seda ise teeks, oleks kukkumine ränk.

Mänedžer peaks olema?

Jah, aga seda ametikohta pole mul olnud. Proovitud on, tipptegijad on proovinud, mind on väga raske müüa. See on asi, millega ma olen ammu leppinud ja seda ei ole mõtet nagu üles kiskuda. See on üks põhjus, miks ma olen läinud paralleelrida pidi – ma kirjutan. Ma kirjutan lastele, noortele lauljatele, teen kooriseadeid ja palju teisi asju veel.

Teeme nüüd tagasivaate päris väikese Janika Sillamaa aega. Kas musikaalsest kodust pärit tüdrukuna said sa üsna pea aru, kui tore asi on laulmine? Ja sinu ema loodud lasteteater Colombina oli selleks ideaalne koht …

Nii see asi ei olnud, sest tegelikult ma tahtsin saada baleriiniks. Aga baleriini ei võinud minust kuidagi saada, sest mul ei ole selliseid jalgu. Puhtfüüsiliselt ei saaks ma kanda varvaskingi. See sai väga varakult selgeks. Kui oleks väga kõvasti tööd teinud, oleks ehk tagumises reas saanud luike tantsida, aga ei olnud mõtet lasta raisku minna ilusal häälel. Selline seik siis, aga ma tahtsin ikkagi kohutavalt tantsida. Kui käisin esimeses klassis, lavastati meil ballett „Inetu pardipoeg“ ja ma tantsisin seal seda armsat tegelast. Oma hinges ma kõigepealt alati tantsin seda muusikat, mida parasjagu kirjutan ehk siis loon muusikat läbi tantsu. Olin 7- või 8-aastane, kui mu vanemad lahutasid. Arvan, et ema tegi selle Colombina teatri ehk rohkem lohutuseks, lahutusest toibumiseks, aga välja tuli uhke ja vahva asi. See, et ma laulan hästi, selgus siis, kui ema hakkas muusikat kirjutama. Ja kui sul on kodus 7-aastane laps, siis kirjutad seda, mis su laps ära laulab. Ja eks ma laulsin siis keskmisest natuke paremini. Kuigi tegelikult tahtsin saada tantsijaks, kelleks ma loomulikult enam ei saa, aga tantsin see-eest kodus hästi palju. Ja mõtlen tantsides.

Stuudioteater Colombina on omamoodi märgiline, kuna selle baasil kasvas 1994. aastal välja Kaari Sillamaa Laste Kaunite Kunstide Kool – uhke loominguline keskus, kus sinagi töötad ja enda sõnutsi teed kõike. Mis tähendab „kõike“?

Kirjutamisest koristamiseni põhimõtteliselt, nii et ikka tõesti kõike. Olen olnud kahe tüki juures koreograaf olude sunnil. Tegelen muusika, tekstide, orkestreerimise, arranžeerimisega, kirjutan libretosid, näidendeid. Ka kostüümidega seonduv pole võõras, praegu on kostüümiladu minu majandada. Kui ma ise kirjutan muusika, siis ma olen tihti ka muusikajuht, kusjuures naljakas ongi praegu see, et kõige rohkem ma vist kirjutan. Kirjutan ju paljudele teistele lavastajatele ka ja kirjutavad meie koolis teisedki. Kaunite Kunstide Koolil on tulemas 30. tegevusaasta, juubeliaasta, järgmiseks hooajaks on planeeritud „Prints ja kerjus“ ja palju muud.

Missugused on need hädavajalikud omadused, et lastega tulemuslikult töötada?

Kannatlikkust võiks olla, mis mu tugev külg küll ei ole, aga Kaari Sillamaal on see-eest hästi palju. Tuleb suuta  mõelda nende tasandil kaotamata sealjuures iseennast. Et näha seda, mida lapsed ei räägi, mida nad ei näita, mida nad ei ütle. Sest tavaliselt kõige rohkem infot inimese kohta saad sellest, mida ta ütlemata jätab. Ja kindlasti pead tagama terve tööõhkkonna, et näha, keda sa võid panna vägesid juhatama, kellel on energiat üle või ambitsioonikust ülemäära või kuidas turgutada neid, kes tahavadki mängida tagumist põõsast. Juhendaja peaks oskama sellist last nö kookonist välja tuua. Meie kooliajaloo üks kõige tagasihoidlikumad tütarlapsi, Laura Kukk, kes alguses esimesed kolm aastat ainult nuttis, on praegu Noorsooteatri näitleja ja väga hea näitleja. Ja kui sa hakkad niimoodi nägema neid asju, siis tuleb kuidagi seal vahel laveerida, Valemit sellisteks puhkudeks ei ole. Aga sa pead kuidagi seda mustrit haldama ja kogu selle asja juures olema inimene. Ja kui sa eksid, palud vabandust. Siis laps või noor avab ennast sulle ja kui juba avab, siis see koostöö on väga tore, siis see koostöö käivitub. Kinnistel, suletud ja vaenulikel inimestel on raske tööd teha.

Kõiki neid omadusi on omakorda vorminud need inimesed, kes sind on õpetanud. Oleme rääkinud Otsa koolist, aga oled õppinud ka EMTA lavakunstikoolis lavastajaks. Kuivõrd sealt saadud lavastajatarkused on kasuks tulnud Kaari Sillamaa Laste Kaunite Kunstide Koolis?

Esimesi asju, mis seal õpetatakse on see, et sa pead olema rahulik, sa ei tohi karjuda. Nii pead õppima ka laste puhul häält tegema niimoodi, et sa ei karju nende peale, vaid tõstad häält ja tõmbad tähelepanu. Ja kui nad saavad aru, et sa ei ole pahatahtlik, vaid et see on lihtsalt tähelepanu nõue, siis ei saa nemad ka pahaseks. Veel on oluline tarkus see, et sa ei tohi kunagi pisendada selle inimese väärtust, kes sulle allub. Hoopis vastupidi: mida rohkem sa tõstad selle inimese eneseväärikust, kellest sa pead midagi välja võluma, seda parem see tulemus on. Ehk siis mitte kunagi jõuga, vaid kindla käega. Ingo Normet täpselt just rääkis, et need on nii peened niidid ja see vahetegemine on nii keeruline, et seda on raske õpetada, seda saab ainult õppida.

See tegelikult tähendab ka teadmisi psühholoogiast – vahetevahel tuleb iseendaga kõigepealt hakkama saada, enne kui minna teiste ette?

Jah, kui minul on olnud väga sant päev, siis ma olen noortele öelnud, et nii, mul on täna natuke kehv päev. Ärge palun niisama ärritage. Ja nad on väga mõistlikud selles mõttes, et kui nendel on olnud halb päev koolis ja midagi on halvasti, ma luban kindlasti tunnist puhkama, tulen vastu. Seda ei ole väga tihti, lihtsalt vahel on raske just see ausus.

Mida tähendab olla laulja tänases Eestis? Vahel tundub, et julgus ja läbilöögivõime on palju suurema tähtsusega kui anne ning anne võib jääda nähtamatuks, kui puudub tarmukus.

Ma ütleks, et vanasti oli samamoodi. Ikkagi on olemas vanakooli lauljaid, kes on säravamad isiksused kui vokalistid. On ju räägitud, et ega Mick Jaggerilt nüüd üle viie noodi nagu väga ei tule. Aga olen temaga korra juhuse tahtel niimoodi meetri kauguselt kohtunud ja aura oli meeletu, mis seal ümber valitses. Usun küll, et inimese tuntuks saamine on väga tugevas vastavuses mitte füüsiliste eelduste ja hääleulatuse või isegi musikaalsusega, vaid tegelikult ikkagi isiksusega. Näiteks tohutult ilusast fraseerimisest on vähe kasu, kui seal taga ei ole tausta, kui sul ei ole midagi öelda. Aga tänapäeval on need eeldused, mida sinna taha vajatakse, lihtsalt võib-olla teised. Keegi ei arva enam, et kõik näitlejad ja lavastajad peaksid malet mängima. Vanasti arvati, et see on normaalne, kuna see on elementaarse mõtlemise alus. Mind kasvatati ka malemängu vaimus. Aga tänapäeval on vajalik näiteks sotsiaalmeedias tulemuslikult tegutseda. See on kunst omaette. Ma näen kõrvalt, kuidas noored töötavad: mis kell mida postitada, mis järjekorras, et laul jõuaks kohale, mida laulu juurde kirjutada jne. Puhas psühholoogia, mis eeldab teadmisi ja seda õpitakse. Eeldab muidugi ka vaistu ja tunnetust. See on hästi oluline ja see on osa artistist. Tänasel päeval tulevad mängu inimesed, kes oskavad paljusid asju ja need inimesed on hinnatud. Meenutagem siinjuures, et renessansiaja inimene tegi ka kõike, teame ju, et Leonardo da Vinci oli lisaks maalimisele ka lavastaja, kostüümikunstnik, kirjanik, leiutaja ja mis kõik veel. Sedalaadi inimesed on ka täna tegijad. Ehk siis spetsialiseerumise ajastu nii kultuuri- kui ka muudes valdkondades hakkab minu meelest läbi saama. Võtame näiteks iseenda reklaamimise, mis nö vanakooli inimestele tundub piinlik ja ebaväärikas. Aga tänapäeval lihtsalt ei saa ilma selleta. Ja nüüd on sinu valik, kas tuled sellega kaasa või jääd sellest maha? Mina jäin maha, need, kes kaasa tulevad, need lähevad edasi. Aga see ongi valikute küsimus.

Sina jäid maha, aga omal moel lähed ikka edasi

Omal moel, jah. Mul ei ole piinlik teisi reklaamida, mul ei ole piinlik reklaamida oma õpilasi. Seda võin ma lõputult teha, sest ma armastan neid.

Armastad inimesi enda ümber – õpilasi, mõttekaaslasi, lähedasi aga kuivõrd sa vajad üksindust ja omaette olemist?

Tööd tehes on üksi olemine hädavajalik. Õnneks on ka minu perekond samasugune ja nad mõistavad seda. Nii mees kui laps. Tütar Alma võib ukse kinni panna ja tundide viisi omaette mängida, kui ma kirjutan. Nii nagu mina võin siis tundide viisi oma loominguga tegeleda. Mäletan seda hetke, kui õhtu pool üheksa avastasin, et pole päev otsa midagi söönud ega tilkagi kohvi joonud. Kui on väga tihe tööperiood, siis ma ei söö ega joo mitte midagi, ma kirjutan selliselt. Siis ma kirjutan asja valmis.

Sul on 8-aastane tütar Alma. Mida te üheskoos ette võtate neil aegadel, kui sa ei ole tundide kaupa oma toas?

Seda „tundide kaupa“ ei saa muidugi selles mõttes sõna-sõnalt võtta, et eks ta ikka vahetevahel käib ka minuga suhtlemas. Almale meeldib laule teha, nii kinkis ta mulle sünnipäevalaulu, mida vanaema Kaari klaveril saatis. Ei tahtnud temast küll muusikut teha, aga lihtsalt elu on kuidagi nii läinud. Teeme Almaga koos teatrit, talle meeldib kodus seda mängida. Inspiratsiooni saab laps ka filmidest. Mina annan talle vahel teemad, natuke aitan mingisuguseid asju seada. Aga tütre sünnist saadik, igal talvel ja suvel oleme me käinud puhkamas niimoodi, et me võtame selle aja ja käime läbi kõik vaatamisväärsused. Kui Alma viieseks sai, kinkisin talle Eesti kaardi, nii et ta on ise valinud need sihtpunktid. Ja edasi juba Euroopa kaardi. Hiljaaegu tulime Veronast, ühesõnaga – kui juba käia, siis tasub võtta sellest maksimaalne. Mida me veel koos teeme – me räägime palju, sest meil mõlemal ongi palju rääkida. Nii kodus kui väljaspool kodu. Näiteks Tallinnas jalutades, Alma väga armastab vanalinna. Kui on pikad jalutuskäigud, matkad, mäkke ronimised, võib olla kindel, et tüdruk ei virise. Üheksa kilomeetrit ei ole probleem. Ja meil on palju ühiseid huvisid.

Kui mõelda kultuuriinimeste ja kultuuri olukorra peale praeguses Eestis, siis kuidas sulle tundub – kas need, kes seal praegu tegutsevad ja on igasugustest probleemidest ning raha vähesusest vintsutatud, on ka kümne aasta pärast sama särasilmselt kultuuri juures või mõni lööb käega ja hakkab hoopis kingsepaks?

Ma ei tea, kui palju kingsepaks, aga mul on oma perest näide – Virgo Sillamaa lõpetas avaliku halduse, sai teise magistri ja kitarri müüs maha. Ta ei ole üldse kibestunud ja on võtnud oma südameasjaks intellektuaalse omandi sätestamise. Kõik meediumid on ju nii muutunud alates Youtube`st, neid tuleb juurde ja nii tuleb uurida ja selgust saada, kuidas see regulatsioon toimib. Virgo ütles, et see on oluline asi, millega peab tegelema ja ta ei ole kibestunud. Aga muidugi on neid kibestunud tegelasi siiski päris palju. Kõikides valdkondades, koroonaajastu jättis oma tohutu jälje. Mul on mõned tuttavad, kes olid tegevad hotellinduses või toitlustuses ja see kõik on olnud täiesti laastav. Lisaks kõigele veel sõda Ukrainas. Nii et mitte ainult kultuurivaldkonnas, raske on mujalgi, ikka tõusud ja mõõnad. William Shakespeare pidi mitu korda oma teatri sulgema, mis lõpuks põles maha. Kõigiga juhtub. Ja ma arvan, et kui William Shakespeare`ga võis juhtuda ja kuskil üleval otsustati, et see on mingis mõttes ehk õiglane, siis kindlasti juhtub ka siin neid asju ning see on kurb. Leian, et jõudumööda peab inimesi aitama nii palju kui saab, eriti kui on tegemist suurte talentidega. Samas kui praegu ringi vaadata, siis minu meelest hakkavad need piirid hägustuma, kust algab või lõpeb suur talent. Sest haridusvõimalused ja õppimisvõimalused ka kasvõi ainult Youtube“st on niivõrd laienenud. Ma vaatan neid noori, kes peale tulevad – hämmastavad oskused, mida nad oma häälega teevad. Nad on õppinud seda suhteliselt ise Youtube`st ja saanud ka selgeks. Või võtame Bohemian Rhapsody – ilma igasuguse muusikataustata õppis 14-aastane tüdruk  Youtube`st seda mängima… Tähendab, tegelikult me ei tea, kui palju andekaid inimesi meie ümber on. Vanasti oli nii, et kes pandi lapsena muusikakooli, sellel see avaldus, aga praegu inimesed väga palju katsetavad ise. See on ajastu märk. Avar silmaring ja avatus uuele on praegused märksõnad, kui tahad edasi liikuda.

Kuidas võiks sinu elu välja näha kümne aasta pärast?

Kümne aasta pärast ma loodan, et mu laps läheb edasi õppima, ta praegu tahab saada nimelt lambakasvatajaks. Põhjus on lihtne, ta armastab neid ja tahab teha sellise lambafarmi, kus loomi ei tapeta ega sööda ning on ainult tore olla. Enda kohta arvan, et kindlasti töötan Kaunite Kunstide Koolis ja olen kultuurivaldkonnas. Muide – minu hiline emaks saamine oli ka väga märgiline selles osas, et ma kindlasti ei oleks väga paljusid asju teinud, kui ma oleks saanud emaks varem, sest oma natuurilt olen nagunii ema. Ja see on minu jaoks väga tugevalt elu keskpunkt.