Insuldi saanud inimesel aitab abi saada ka koordinaator, kes võib organiseerida patsiendile häirenupu, koduõe, abivahendeid või taastusravi.

Pakkumaks insulti põdenutele lühemat taastumisaega ja kiiremat kojunaasmist, osalevad Lääne-Tallinna Keskhaigla (LTKH) ja viis Tallinna linnaosa aastatel 2020–2022 pilootprojektis “Katkematu raviteekonna loomine insuldi läbi teinud inimestele”, mida rahastab haigekassa. “2019. aastal kaardistas haigekassa kõigi raviteekonna osapooltega insuldipatsiendi probleemid,” rääkis LTKH insuldipatsiendi raviteekonna projektijuht Helin Pevkur. “Selgus, et esmatasand ja eriarstiabi ei tee omavahel piisavat koostööd ehk info patsiendi insuldist ei jõua perearstini. Lisaks ilmnes, et patsientide ja nende lähedastega ei vestelda pärast insulti inimlikus keeles.” Nõnda disainiti unikaalne insuldi juhtprojekt, eesmärgiga parandada inimese insuldijärgset elukvaliteeti.

Jääb ära asutuste vahet jooksmine

Kuus insuldikeskust Eestis esitasid oma taotlused isheemilise insuldi raviteekonna sujuvamaks korralduseks. Välja valiti neli raviasutust, neist üks on Lääne-Tallinna Keskhaigla, mis ravib üle 400 insuldipatsiendi aastas.

“Uudse lahendusena saabus haiglasse linnaosa sotsiaaltöötaja, kes oli projekti mõistes insuldikoordinaator. Näiteks kui keegi Haaberstist sai insuldi, helistas haigla sotsiaaltöötaja Haabersti sotsiaaltöötajale: sinu piirkonna inimene sai insuldi, tule haiglasse meditsiinikonsiiliumi. Seejärel läks insuldikoordinaator vestlema insuldi saanuga. Kui inimene ise vestelda ei suutnud, räägiti lähedastega, et saada teada insuldihaige soovid, hirmud, vajadused, kodune olukord, tugivõrgustik ja rahalised ressursid,” lausus Pevkur.

Järgmiseks arutati koos ravimeeskonnaga, mis insuldihaigest saab: kas koju suunamine on hea või halb variant ning milliseid toetavaid teenuseid (häirenupu teenus, koduõe teenus, abivahendite laenutamine) on vaja, et kodus saaks maksimaalselt hea hoolduse. Samuti anti lähedastele nõu.

“Sotsiaaltöötaja tõi ravikonsiiliumi sotsiaaltöö vaate, sest tema näeb asju teise nurga alt kui haigla meditsiinipersonal,” rõhutas Põhja-Tallinna linnaosavalitsuse sotsiaaltöötaja ja LTKH insuldikoordinaator Piret Kruuser.
Tänu insuldiprojektile saavad nii insuldihaige kui ka tema lähedane esimese info juba haiglast ja teavad, kelle poole oma linnaosavalitsuses pöörduda, nii ei pea jooksma kümne asutuse vahel. “See kõik hoiab aega kokku ja me saame palju kiiremini asja lahendama hakata, ei pea enam ootama kuu või kaks, kuni rong võib juba läinud olla,” lisas Kruuser.

Koduseinte tervendav mõju

Kruuseri vaateväljas on olnud neidki, kellel ei ole ühtegi lähedast. “Näiteks sai üks koduhooldusel olev klient korduva insuldi, aga tal on väga tubli hooldustöötaja ja me hindasime tema hooldusvajaduse ümber,” rääkis Kruuser. “Nüüd käib tema hooldustöötaja sagedamini, lisaks aitab koduõde. Tänu sellele on insuldihaige ka ise rahulikum – tema haigusest teatakse ja teda abistatakse, nii et ta saaks võimalikult kaua olla oma kodus. Just koduseintel on tervenemisel toetav ja abistav roll.”

Insuldi järel võib tervis ajapikku halvemaks muutuda vaatamata taastusravile. “Kui selgub, et oleks vaja intervallhoidu, sotsiaaltransporti taastusravile minekuks või funktsionaalset voodit või ratastooli, tuleb taas appi sotsiaaltöötaja, kes soovitab, milline avaldus täita või kust abivahendeid laenutada,” lisas Haabersti linnaosavalitsuse sotsiaaltöötaja ja LTKH insuldikoordinaator Ingrit Säär. “Kui insult tabab tööealist inimest, arutame läbi, kas ehk oleks mõistlik jääda eelpensionile ja saada niiviisi sissetulek. On ka juhtumeid, mil tööeas inimene kaotab nelja kuu haiguslehe järel töö – ka sel juhul nõustame, kuidas võtta end töötukassas arvele ning taotleda töövõime hindamist.”

Kirjeldatud moel piloteeriti meditsiini- ja sotsiaalsüsteemi ühendamist aasta jooksul Kristiines, Mustamäel, Nõmmel, Põhja-Tallinnas ja Haaberstis. Aidati 75 insuldipatsienti. “Insulti haigestunutelt saadud tagasiside põhjal võib öelda: neile on oluline, et insuldikoordinaator ehk linnaosa sotsiaaltöötaja on kogu aeg olemas ja temaga saab hiljem vajaduspõhiselt edasi suhelda,” rõhutas Helin Pevkur.

LTKH pilootprojekt annab võimaluse rakendada sama lahendust edaspidi ka mujal Eestis. Edasiste plaanide kohaselt hindab haigekassa kõigi nelja insuldikeskuse projekte 2022. aasta lõpus. “Arvutatakse välja, palju see läheks maksma, kui insuldikoordinaatori teenus luua üle Eesti, ning palju oleks Tallinna linnaosadesse vaja eraldi ametikohana insuldikoordinaatoreid, kes käiksid haiglas ja jätkaks alustatut,” märkis Pevkur. “Oleme asja arutanud Tallinna sotsiaal- ja tervishoiuametiga, huvi teenuse vastu on olemas.”

Koduvägivald viis eaka insuldiga haiglasse

Ilma sotsiaaltöötaja tähelepanuta poleks välja tulnud, et lapselaps nõuab vanaemalt regulaarselt vägivallaga pensioniraha.

Linnaosade insuldikoordinaatorid saavad haige kodu külastades ja lähedastega suheldes tervikpildi nende elu-olust, mis insuldihaiget ümbritseb, kui haiglauks tema selja taga kinni läheb.

Piret Kruuser nentis, et tema vaatevälja sattus insuldiprojektiga seoses neli perevägivalla juhtumit. “Näiteks sattus insuldiga haiglasse proua vanuses 80+ ja mind kutsuti temaga vestlema,” meenutas Kruuser. “Selgus, et tütrepoeg oli tarvitanud vanaproua kallal korduvalt vägivalda, et saada tema pension endale. Ka insult oli juhtunud vahetult pärast pensionipäeva. Sulgesin vanaema pangakaardi, et lapsed rohkem raha välja võtta ei saaks. Vanaema lootis, et lapselaps võtab ta enda juurde ja nad saavad jätkata korteri üürimist, aga nüüd on insuldist möödas aasta ja lapselaps ei ole vanaemaga ühendust võtnud.”

Praegu elab vanaproua hooldekodus. Kruuseri sõnul ei rääkinud eakas naine ise kordagi vägivallajuhtumitest, kuigi olid olemas korduvad politseiteatised. “Seega on insuldiprojekti raames välja tulnud ka varjatud perevägivald, mis varem oli sotsiaalhoolekande eest varjatud,” nentis Kruuser. “Muidu oleks proua pärast insulti ehk öelnud, et kõik on korras, lähedane on olemas, ma lähen tagasi koju ja lapselaps toimetab.”

Sääre sõnul võis insuldikoordinaator sedagi näha, et tihti on abivajajaks lisaks insuldi saanule ka tema lähedane. “Minul oli juhtum, kus insuldi saanud emal oli napsusõltuvusega poeg, kel puudusid töö ja sissetulek,” kirjeldas Säär. “Nõustamise järel võttis poeg end töötukassas arvele, sai osalise töövõime ja sissetuleku. Nüüd on ta emale hooldajaks määratud ning kodukülastustel on kõik alati korras. Seega suutsime aidata kaht inimest – nii insuldi saanut kui ka tema lähedast, kes ei teadnudki, kuhu pöörduda. Kui lähedane on olemas, kuid sotsiaaltöötaja kodustest oludest ei tea, olekski eakas insuldipatsient naasnud keskkonda, kus napsuhimuline poeg elab ema pensionist.”